Geniaalselt ebanormaalne.

2008-06-25T06:18:00.001-07:00

maxuuu.wordpress.com

2008-06-23T07:08:00.000-07:00

Täna igatsen Railit. Ja meie Jaanipäeva aasta tagasi:).

Kui ma algselt otsustasin maal olla ja siis tuli Katsil idee Pühajärvele minna. Ja siis me Annika ja Katsiga läksime, buss oli eriti hullult rahvast täis ja enamik tundis end mugavalt ja istus maas:D. Ja mingi suht kena tüübiga tegime tutvust, kes küsis koguaeg, kas me oleme õed jms. Ja siis hakkasime Otepäält Nuustakule minema, et Railiga kokku saada ja siis kõik koos Pühajärvele minna ja otsustasime hääletada, aga Kostja sõitis hoopis vastu(Eesti ON väike) ja viis meid ära. Ja kui Pühajärvele läksime ja Termikas lavale tuli ja Raili ära väsis ja siis me otsustasime Nuustakule jooma minna. Ja üks tore tüüp oli veel meiega(ja mul on nii piinlik, et ma ta nime enam ei mäleta..see noh, kes Henrikut meenutab:D). Ja Raili suutis ennast Martiinist nii täis juua, et magas diivanil, noh, me käisime palju sisse välja ka. Ja ma otsustasin häälega Tartusse tagasi minna, hakkasin juba kõndima, aga näed, Pühajärve jäi teepeale ja mingid tüübid andsid mulle pileti ja sain sisse tagasi:D. Ja sees läksin õega tülli, kuna sebisin tüüpi, keda ta oli õhtu otsa tahtnud:D. No andke andeks, ma ei teadnud ju, ma ei saanud midagi aru:D. Ja pidu oli läbi ja rahvas oli läinud, aga meie ja mõned jaurasime edasi:D. Ja kell 6 hommikul tõi mingisugune tüüp meid koju tagasi:D, mina teda ei tea ja ei tundnud.

Aga põhiosa oli Railiga Nuustakul. Me võime isegi kahekesi või kolmekesi juua, aga ikka on selline pidu ja läbu, et anna olla:D.

Noh, siis kui me veel joodikud olime, ehk eelmine suvi. Sest maxu on nüüd koralik:D

2008-06-21T14:42:00.001-07:00

Ma olen rääkinud, kuidas ma pole kunagi piisavalt hea suguvõsa jaoks olnud. Täna ma sain teada, miks keegi mulle eile suguvõsast õnne ei soovinud, miks ma ei saanud ühtegi õnnitlust, kuna ma lõpetasin. Sest.. Nad arvasid, et ma ei lõpetanud. Tähendab, arvavad vist siiamaani. Ma ei teagi, mis on hullem, kas arvamus, et mind on unustatud või teadmine, et nad ei arvanud minust isegi nii palju, et ma lõpetada suudan.
Ja teate mis. Teie kõik, kes te arvate, et ma ei suuda midagi. Ma lähen Tartu Ülikooli, tasulisel kohal olen ma praegu juba sees. Ma lõpetan selle ja ma tõestan teile, et ma suudan rohkem. Rohkem kui keegi teine meie põlvkonnast saavutanud on. Isegi, kui ma pole teie arust piisavalt hea. Ja mul pole selliseid inimesi enda ümber vaja. Mul pole vaja inimesi, kes ei usu minusse, kes usuvad pigem mingeid külajutte.
Väikeste eranditega. Sest täna ma sain jälle aru kui palju mulle mu lemmikonupoeg tähendab. Üks asi, miks ta mulle nii tähtis on, ongi et ta hindab samu iseloomuomadusi, mis minagi. On, mis on, aga ta on alati aus. Ja tema oli see, kes rääkis mulle, mis tegelikult toimub, mis jutud tegelikult liiguvad. Nagu ta ütles ka, et tema ei uskunud seda, sest tema uskus minusse. Ja mis põhiline, ta julges minu käest küsida.
Aga ülejäänud. Mul ei ole lihtsalt sõnu..ma tõesti olen šokis. Kuidas kurat nad nii halvasti arvasid minust? Ja kuidas kurat nad uskusid pigem igast külajutte? Mul ei ole lihtsalt sõnu..

2008-06-20T11:34:00.001-07:00

Kui mind pole Eestis, siis pole mind üldse olemas. Väitke, mida tahate, te tõestasite kõik mulle, et mind pole olemas. Võibolla ma tähtsustan seda liiga palju, aga selline ma olen ja ma ei sunni kedagi endaga suhtlema. Sünnipäev on iga aasta, keskkooli lõpetamine kord elus. Ja ma saan aru, et ma ei saanud tulla ametlikule peole, see oli ju minu otsus, ma saan aru, et ainult minu süü on see, et ma ei saanud ei lilli ega kingitusi, see polnudki kõige tähtsam. Ainus, mida ma tahtsin oli, et mind meeles peetakse, sest ma siiski lõpetasin ka. Aga mitte keegi ei teinud seda, saad aru. Mitte keegi, isegi mitte mu vanemad, õed ega sugulased. Ja teate, mis on kõige haigem. Mitte keegi ei mõista, kuidas see mulle haiget tegi. Aga ma saan üksinda ka hakkama, ma olen viimasel ajal seda piisavalt tõestanud. Unustan teid, nagu unustasite minu.

2008-06-19T11:46:00.000-07:00

"Millegagi ei tohi harjuda" (E. M. Remarque)

Ja nii lihtne see ongi. Ei tohi harjuda teistega olema, ei tohi harjuda üksinda olema. Avastad, et sõbrad on su maailm ja elu mõte ja järgmine hetk avastad, et oled täiesti üksi. Avastad, et üksi on ka hea ja mõnus ja siis ümbritsetakse sind jälle teistega. Mis on muidugi hea. Ja nii pole ainult minuga juhtunud, nii mõnigi neist vähestest, kes seda siin loeb, on tõenäoliselt ise ka seda tundnud. Ja pigem just seda esimest varianti. Sest üksi olekuga on raskem harjuda ja üksinda olekut on keerulisem nautima õppida.

Nagu ma Siiriga rääkisin. Iga asi õpetab mind, enda asi, kas see vastu võtta. Näiteks perseläinud suhted. Absoluutselt kõigist on ju võimalik midagi õppida. Ja kui sa seda teed, saad aru, mis sa valesti tegid, mis valesti läks, siis sa ei tee seda viga enam uuesti. Noh, kui sa jääd nutma ja mõtlema, et ma andsin ometi endast kõik ja tegin ainult head, siis sa teed sama viga uuesti ja see kordub jälle ja jälle. Minu viimane perseläinud suhe.. Ma tegin seal sama viga, mis kõige esimeses tõsisemas suhtes. Kui ma oleks varem õppust võtnud, siis võibolla kõik poleks nii läinud. Oleks-poleks, vahet pole. Nüüd on hilja. Mis viga ma siis tegin? Ei, sellest ma ei hakka kirjutama, sellest pole täpset ettekujutust kellelgi peale minu ja polegi vaja. Teiste vigadest nagunii väga ei õpita, ikka on vaja ise järgi proovida.

Ja kui inimene on harjunud olema ümbritsetud teistest, siis elu paneb ta lõpuks olukorda, kus ta peab õppima üksi hakkama saama. Nagu mul Londonisse tulek. Oipla, kuidas ma nutsin alguses. Tõesti nutsin. Helistasin Railile ja nutsime koos ka. Rääkisin Kätsiga ja nutsin talle ka. Ja siis. Harjusin ja hakkasin hakkama saada. Jube oli, aga jubedaim osa on möödas. Nüüd on hea. Nüüd ma saan iseendaga ka läbi. Nüüd mulle meeldib üksi linnas käia ja üksinda pargis päikse käes istuda ja lugeda. Ja guess what, ma saan nüüd oma sõbrad tagasi. 10 päeva pärast on Käts siin.

2008-06-16T11:18:00.000-07:00

2008-06-16T06:20:00.001-07:00

Kuna ma ilmselgelt ajasin oma eelmise postitusega Janika kadedaks, siis ma pean ka täna seda tegema:D. Eilse kohta siis. Eile õhtul ma olin liiga väsinud, et kirjutada, andke andeks noh:D.

Otsustasin seekord tubli olla ja bussiga minna. Kõigepealt buss sõitis kuskil tund aega ja siis ta läks enne õiget peatust katki. Õnn jälitab mind, ma ütlen:D. Igatahes mina loobusin ja otsisin lähima undergroundi ja läksin metrooga green parki:D. Green pargi juures oli üks väike kohvik, kus müüdi kohvi kaasa ja siis istusin oma 107 asjaga parki maha. Jube perfect oli päikse käes istuda ja kaarti uurida ja teisi vahtida ja muusikat kuulata ja lihtsalt olla, päike paistis ka ja jube ilus vaade oli ka:). (Kusjuures, ma avastasin, et ma polnudki ainus üksik, seal enamik inimesi istusid üksi ja olid rahul, nagu minagi(H)). Igatahes lõpuks väsisin ära, sest midagi lugeda polnud ja läksin otsisin Hyde pargi üles ja ostsin vahepeal ajakirja ka:D(Jälle juulikuu oma, kurat, nad on nii ajast ees siin:D). Hyde pargis oli eraldi roosipark ka, eriti hea lõhn oli seal:). Ja siis mitte väga kaugel roosipargist leidsin ma jälle oma murulapikese kuhu maha potsatada:D. No pingid olid ka, aga murul on ägedam. Ja päike oli niiii tore. Lõpuks otsustasin rohkem ringi kolama minna. Tavaliselt kui inimesed ära eksivad, hakkavad nad tagasiteed otsima. Kui maxu ära eksib, siis ta läheb edasi, äkki tuleb mõni äge koht:D. Seekord jõudsin siis mingi imeliku tiiruga Buckinghami palee juurde. Ja kuna suht palju kõndimist oli siis otsustasin jälle maha istuda:D. Seekord ühe müüri peale, kust oli jube ilus vaade paleele ja vastassuunas paleest paisti roheluse sees Big Ben ja London Eye. Võibolla ma olen imelikuks ära keeranud aga mulle nii meeldib päikse käes istuda ja ilusat vaadet nautida:D. Otsustavaks sai ka see et sama müüri peal istus üks inimene veel.. Noh, küll 10 m v nii kaugemal , aga siiski. Eriti ilus tüüp oli:D:D. Igatahes otsustasin veits laamendada ja telfis kaardi ära vahetada ja Railile helistada:). Ja mõtlesime ideaalse plaani välja kuidas juttu teha. Nimelt kogemata viskan midagi käest ja siis tuul viib selle tema juurde ja siis ma jooksen püüdma ja jooksen sülle talleXD. Meie geniaalsuse järgi siis viis tuul ära mu käekoti, mis tegelikult oli eriti raske ja tegelikult tuult polnudki:D. Ühesõnaga plaan oli, et viskan tüüpi käekottiga ja siis jooksen talle sülle. Vot see on geniaalsus:D. Igatahes siis oli kell juba peaaegu 17 ka ja kuna kell 18 pidin ma Kaiega kokku saama, siis läksin ostsin süüa ja läksin Kaie juurde:D. Muide, päeva jooksul käidi mult vähemalt 5 korda teed küsimas. Ilgelt tahtsin küsida neilt, et mis te arvate, et mul ilmaasjata on kaart käes XD? Aga ühele sain isegi ära seletatud, kuhu ja kuidas minna, vot nii tark olen:D. Igatahes Kaiega käisime Chinatownis ja siis jalutasime jõeäärtpidi hästi pikalt. Tower Bridge nägin ka ära lõpuks:). Ja Kaie suutis sõnadesse panna selle, miks mulle London nii väga meeldib. Ühesõnaga "Kui Londonis tüüpilist maja vaadata, siis sa näed ja tunned, et sellel majal on oma history. Kui Eestist majasid vaadata, siis need on lihtsalt neljakandilised kastid, ei mitte midagi erilist." Perfect.
Tagasi tulekuga oli ka paras jama. See rong, millega ma tavaliselt sõidan Mill Hill ei sõitnud enam ja järgmine tuli tunni aja pärast, mis oli liiga hilja. Saime siis teada, et kahe rongiga minnes peaks kiiremini saama. Ainuke jama, et see rong pidi 3 minuti pärast minema ja see station oli ikka päris suur nii et jooksmine on tervislik:D. Igatahes sinna peale sain ma ilusti. Kaie üritas siis juhised ka veel jooksu pealt anda, et kus ma maha pean tulema ja järg rongi ootama. Ütles peatuse nime. Istusin siis rongis(ilusa neegripoisi kõrval:D) ja järgmises peatuses.. voila, ma ei näinud nime, kuna liiga tagumises vagunis olin. Aga rong seisis suht kaua seal ja mul oli imelik tunne sees ja otsustasin lõpuks ühelt tädilt küsida. Noh, elu kiireim jooks oli maha ja sekund peale mahajõudmist pani rong uksed kinni. Algaja õnn. See on nõme, et isegi tänada ei jõudnud seda tädi, aga noh jah.Ja see närvitsemine väsitas korralikult ära. Õnneks tuli Mill Hilli rong suht kähku ette ja siis ma sain koju ära tulla. Pool 22 olin kodus. Ja jube väsinud oli. Aga ega magama minna ka ei taibanud kohe, ikka oli vaja msni mölisema tulla:D.
Igatahes, nüüd saab nädal aega rahulikult ilma central londonita elada, nädalavahetusel uuesti:D.

Muide, esmaspäev on palgapäev:P. Ooo happy day:D.

2008-06-14T10:09:00.000-07:00

Täna olen ma tubli.. Kui ma õhtu üle elan. Ma pean täna üksi kolme lapsega kodus olema. Esimest korda, pikemat aega kui pool tundi ja nii. Ja teate, ma kardan. Aga eks ma annan endast parima.

Käisin linnas täna:). Ma nii armastan Londonit ikka. Victoria line JÄLLE ei sõitnud, no kurat. Mõtlesin juba korra, et ma ei jõuagi Victoria stationisse ja Kaiele külla, aga tegin siis jälle väiksed arvutused ja kohale ma sain. Kaie töökoha ülesotsimine osutus keerulisemaks, tükk aega keerutasin ringi enne kui õige koha leidsin. Aga vähemalt leidsin(H). Ja siis oli tal ka ülemus seal ja polnud aega, et rääkida. Noh, raamatupoes on ka tore raha kulutada:D. Ja pargis päikese käes puhata ja süüa ja telefoniga rääkida oli ka jube mõnus ja siis jälle kaart lahti võtta ja uurida, kuhu kuidas saab. Kõigest 2 korda pidin teed küsima, enne kui kohale jõudsin Buckinghami palee juurde.(viimane kord, küll lihtsalt, et üle kontrollida, et jah, ma lähen õiges suunas). Ja seal oli vahtkonna vahetus. Ma arvan, ega ma kindel pole. Mingid tüübid tulid mu käest küsima ka, et mis seal toimub, aga noh, ma sain oma geniaalsusega särada ja öelda, et mul pole õrna aimugi:D. Igatahes ilus oli. Hiljem sain veel kaart käes veidi turisti mängida ja leidsin Tate Britain'i ka üles. Ehk siis kunstimuuseumi:). Mina ja kunstimuusem?!:D Ei tegelt, mulle meeldis, eriti looduseteemalised maalid. Ja modernkunstinäitus oli ka päris kõva, kuigi osasid asju vaadates tekkis küll küsimus, et mille kuradi pärast:D, mu väike õde teeb samal tasemel pilte ju. Aga noh, kunst on kunst ja kunsti suhu ei vaadata. Ja päeva tipphetk, ma julgesin lõpuks ometi bussi peale minna:D. Mina kes ma meeleheitlikult kasutan ainult ronge ja undergroundi, sest see on lihtne ja õiges kohas saab maha. Ja guess what, ma sain bussi pealt ka õiges kohas maha, algaja õnn vist:D. Igatahes jube uhke olin enda üle. Ja siis ma pidin kohaliku undergroundi üles otsima jälle, et tagasi King's Crossi pääseda ja sealt Mill Hilli. Ja noh, ühtegi inimest kellelt ma oleks tahtnud küsida ei paistnud ka läheduses. Eks ma siis sietunde järgi läksin natuke ja siis mingi hetk tundsin koha ära, kus ma olin, nimelt Siiri elab seal samas kandis ja eelmine aasta veetsin ma 3 päeva sealkandis ja hakkama ma saingi(H). Edasi koju tulek oli jube lihtne, noh harjumus ju juba. Hea, et magama ei jäänud rongis:D. Aga jalad valutavad nüüd, jube palju oli kõndimist;(.
Kaie käest sain Iisraeli kaardid ka:P. Ja listi hostelitest. Mainisin Dafnale ka seda ja ta lubas mulle vabadeks päevadeks kuskile kohad bookida. Jube tore:). Aa, oyster kaardi sain ka:D. Noh, sellega pidi transporti odavamalt saama vist, aga mul pole õrna aimugi kuidas seda kasutada vms. Aga Kaie ütles, et ta hiljem kunagi seletab ja ei lubanud ära visata:D. Olgu nii siis:D.
Ja selle jutu mõte oli, et London, ma kuradi armastan sind lihtsalt:).

Ja neid inimesi, kes musse positiivsust süstida oskavad, neid armastan ka. Ma tean, mida ma suudan, aga teie ei tea, aga küll te näha saate. Või noh, näha oleks veits vale sõna vist, mul pole õrna aimugi kui palju teist üldse keegi mind veel nägema hakkab enam:). Aga ma ei hakka ette ennustama, aega on, hetkel las ma lihtsalt olen:P

Ja poole tunni pärast hakkabki mu tänaõhtune õudusunenägu. Hellyeaah, can't wait.

2008-06-12T11:47:00.000-07:00

Välismaal ei pruugigi alati just parem olla, küll aga on siiatulek justkui võimalus alustada uuelt leheküljelt, alustada kõike uuesti, tundmata kedagi ega midagi, saades justkui uue, elamata elu. Siia ei tasu tulla otsima paremaid inimesi ja paremaid olusid, küll aga tasub tulla otsima uut võimalust elada, end tõestada ja leida paremaid võimalusi. (Üksinda olek sunnib mu mõistust ikka igasuguseid mõtteid välja genereerima.)

Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, et teate mis tunne on olla koguaeg perekonna ja kogu suguvõsa nö must lammas? See, kes koguaeg teeb midagi valesti, see, kes kunagi ei ole piisavalt hea, see, kes julgeb teistmoodi mõelda ja olla? Ma ei ole tahtnud kellelegi pettumust valmistada, küll aga olen ma näinud, kuidas ma siiski seda teen. Kui teised on korralikult riides ja üritavad näidata isegi lihtsalt grillipeol, kui hästi nad ikka elavad ja kui korralikult riietuvad, siis mina olin see, kes julges kohale ilmuda laiades räppides dressides, kuhu oleks mahtunud mitu mind. Kui teised ei hoolinud muusikast, siis olin mina see, kes eelistas mõnele suguvõsaüritusele minemist ühele räpparile refrääne laulma või kuhugi mujale võistlusele laulma. Kuidas ma küll julgesin, onju?! Kui teised üritasid olla tagasihoidliku ilusa välimusega, siis mina olin see, kes ilmus kohale küll blondeeritud juustega, küll süsimusta peaga, küll punaste juustega ja isegi roosade juustega, ükskord. Kui teistele tundusid õõvastavad igasugused needid ja värgid, siis olin mina see, kes ilmus välja küll nabaneediga, küll keeleneediga. Kui teised olid kellegi sugulase sünnipäeval, siis nad küll nägid mind, aga telekast ja Rocki mängul kaasaelamas. Kui teistele oli tähtis, et selline tähtis traditsioon nagu uusaasta vastuvõtt tuleks sugulastega veeta, siis mina viibsin Slovakkias lumelauatamas ja nii kahel aastal järjest. See, millest see kõik alguse sai, oli, et kui Kadri taipas jääda vanemate lahutuse korral isa juurde, siis mina läksin emaga, kes ometi kõigi arust on kõige kurjajuur, kes oli ainult halba teinud, kuidas ma võisin küll. Jah, keegi pole mulle seda kordagi näkku öelnud, aga ma olen nende suhtumist näinud, ma saan sellest ju aru. Kui teised elavad tavapärast elu, siis mina saatsin kooli kuradile, tegin oma viimase eksami ja tulin ära Londoni, jättes minemata lõpetamisele, mis peaks ometigi nii tähtis olema. Kui teised armastavad unistada välismaal elamisest ja sellest rääkimisest ja võibolla vahepeal paariks päevaks käivad reisimas, siis mina täitsin oma unistuse ja tulingi siia. Ja selle kõige pärast olen ma koguaeg ette jäänud, selle kõige pärast pole ma kunagi piisavalt hea olnud, selle kõige pärast pole ma kunagi tundnud, et ma kuulun sinna suguvõsasse, selle kõige pärast pole ma kunagi millekski kõlvanud, selle kõige pärast pole keegi minust midagi oodanud.
Vähemalt nii olen ma kõigest aru saanud, vähemalt nii on mulle koguaeg tundunud. Ja teate, mis tunne oli siis, kui ma rääkisin isaga ja ta ütles mulle, et ma olen koguaeg perekonna uhkus olnud? Kui ta ütles mulle, et ma olen alati silma paistnud oma ekstreemsusearmastamise ja julgusega ja kuidas kogu mu suguvõsa on mu üle uhke, et ma julgesin nii suure sammu teha ja välismaale minna ja et ma saan nii palju näha. Kui ta ütles mulle, et MINA olen perekonna uhkus.. MINA, kes ma pole mitte kunagi mitte millekski kõlvanud ja kes ma pole kunagi piisavalt hea olnud?
Teil ei ole õrna aimugi... kui palju see mulle tähendas. Kui palju see tegelikult mulle tähendas.

2008-06-11T11:07:00.000-07:00

Don't give up, just be you, because life is too short to be anyone else.

Eelmisel suvel käisin ma ühe hea sõbraga kinos. Ma isegi ei mäleta, mis selle filmi pealkiri oli, aga seal oli palju juttu maailma paremaks tegemisest ja sellest kui võimetu on inimene selle eesmärgi saavutamiseks üksinda. Sest keegi ei usu, et üksi on võimalik midagi korda saata, et üksi on võimalik maailma muuta. Ja filmi lõpus kõlasid sõnad, et ära iial unusta, kuidas maailma paremaks muuta. Kuidas siis? Ühe heateo kaupa.

Ma pole eriti hea ümberjutustaja, aga need sõnad on mul siiamaani meeles, kuna nad jäid mind kohe kummitama. Sest maailma paremaks muutmiseks SAAB igaüks oma panuse anda, võttes asju ükshaaval, tehes kasvõi imepisikesi aga häid asju. Ühe heateo kaupa.

Olen naiivne? Võibolla tõesti, aga vähemalt ma usun millesegi heasse.
Ja isegi kui see film tundus kohati täielik bullshit, vähe on filme, mille mõte mind niimoodi kummitama jääks.

2008-06-10T07:44:00.000-07:00

"I've realised that sometimes you get no second chance and that it's best to accept the gifts the world offers you. Of course it's risky, but is the risk any greater than the chance of the bus that took forty-eight hours to bring me here having an accident? If I must be faithful to someone or something, then I have, first of all, to be faithful to myself. If I'm looking for true love, I first have to get the mediocre loves out of my system. The little experience of life I've had has taught me that no one owns anything, that everything is an illusion- and that applies to material as well as spiritual things. Anyone who has lost something they thought was theirs forever( as has happened often enough to me already) finally comes to realise that nothing really belongs to them.
And if nothing belongs to me, then there's no point wasting my time looking after things that aren't mine; it's best to live as if today were the first(or last) day of my life."

Paulo Coelho - Eleven minutes

2008-06-05T11:19:00.000-07:00

Ta oli noor tüdruk, nagu iga teinegi, lõpetamas keskkooli, sooritamas oma viimast ja raskeimat eksamit. Tulekul oli lõpupidu ja tulekul oli metsik suvi ja ülikoolikatsed ja suured plaanid. Kõik eeldasid, et lähebki nii, miks ei oleks pidanud, ta ei paistnud millegi poolest erilisem kui teised. Ta ei olnudki. Kuid sellegipoolest, ta otsustas oma elu pea peale pöörata. Peale pakkumist minna Londonisse muutus kõik. Tal oli 1 päev aega, et otsustada ja peale seda 1,5 nädalat aega, et sooritada oma viimane eksam, et ajada asjad kooliga võimalikult korda, rääkida vanematele oma hullumeelsest ideest ja jätta hüvasti oma sõpradega ning.. jätta hüvasti Temaga. Ta oli noor tüdruk nagu iga teinegi, aga see noor tüdruk kolis Londonisse jättes maha kogu oma elu, kõik oma sõbrad, kõik tema plaanid ja kõik muu. Ta oli noor tüdruk, kes jättis kõik, mis tal jätta oli.

2008-06-03T13:49:00.000-07:00

Neid lohutavaid ja haletsevaid sõnu on tegelikult hea kuulda, kuigi ma tean neid ise ka ja kuigi me mõlemad teame, et neist pole kasu.
Ja karm reaalsus teeb haiget. Aga vähemalt jõuab lõpuks kohale. Ja tegelikult, mulle meeldis see. Noh, täna, kui ma olen saanud pikka aega selle üle mõelda. Eile tegi haiget. Aga siiski.. Aitäh, Janika, et sa ei hakkanud haletsema, vaid panid lihtsalt paika mu. Või noh, võibolla sa ise ei saanud sellest arugi, aga lihtsalt. Aitäh:)

2008-06-03T02:57:00.000-07:00

Ma ei oska kirjutada enam. Mitte, et ma kunagi seda hästi osanud oleks, aga ma lihtsalt ei oska enam. Ma tahaks siia midagi ilusat kirjutada, mitu korda olen alustanud juba, ikka tulemusteta. Ma tahaks lõpuks Mannule vastu kirjutada, öelda midagi ilusat, aga ma ei oska isegi seda.

Ma ei tunne end enam ära, Raili ütles korra, et ta ei tunne mind ära ja tõenäoliselt kui ma tagasi tulen, ei tunne teie mind ka enam ära.

Ma pole 2 nädalat mitte tilkagi joonud(H). Ei taha ka enam.. Kuigi noh, nagunii hakkan jälle, aga ikkagi. Nii hea on olla, kui pole paha. Ja nii hea on, kui ma ei pea mõtlema, millega ma jälle hakkama sain. Kuigi viimane pidu.. oli hea. Jah, see ärasaatmine. Kõik oli peaaegu perfect. Miks peaaegu? Noh, teate ise ka ja kui ei, siis polegi vahet.

Muide,ma avastasin täna, et mulle meeldib koristada. Tõsiselt. Nii tore on vaikselt asjatada ja asjalik olla ja vaadata kuidas kõik järjest rohkem korda saab jne. Ja söögitegemise laheduse avastasin ka . Ja nädalavahetusel olen ma üksi kodus, nii et.. kokkamist saab kõvasti olema:)
Jeah, suht minulik ju.

Tom on ka jube armas. Kaye ma mõtlen, ehk siis 4 aastane. Jube nunnu on taga rääkida ja kuidas ta üritab koguaeg suur poiss juba olla ja arutleda tähtsatel teemadel.

Käisin laupäeval kesklinnas ka. Esimese rongi peale minek oli jube. Mul polnud õrna aimugi kas ma üldse õige rongi peale sain ja kas ta üldse õiges suunas läheb. Lihtsalt ootasin järgmise peatuse ära, vaatasin nime ja otsisin kaardilt kas läheb õiges suunas. Läks küll, õnneks. Ja kesklinnas oli ka tore ning maxu on poodidesõltlane:D.

Varsti tuleb Siiri tagasi Londonisse ja ta ütles ka, et võiks Hyde parki jalutama minna. Üleüldse Londonis on sitaks igasuguseid ilusaid parke. Jube ilus.

Ma mõtlesin jälle, et kuidas on mul sõpradega vedanud. Ja kui palju nad toeks on mulle olnud, see on super lihtsalt. Isegi, kui ma neid ei näe nüüd pikka aega, nende sõnad on niiiiiii palju toeks olnud. Ja jällegi, ma üllatusin tõsiselt, kui avastasin, et toeks on olnud need, kellest ma poleks kunagi seda arvanud. Te ei kujuta ettegi, kui palju üks lihtne lause või mõte võib mulle tähendada. Oeh, ma igatsen teid ikkagi niiiii palju:).

I'm standing on a bridge,

I'm waiting in the dark,

I thought that you'd be here by now.

There's nothing but the rain,

no footsteps on the ground,

I'm listening, but there's no sound.

(Avril Lavigne- I'm with you)

2008-05-26T12:41:00.000-07:00

"Until one morning, I'll wake up and find I'm thinking about something else, and then I'll know the worst is over. My heart might be bruised, but it will recover, and become capable of seeing the beauty of life once more. It's happened before, it will happen again, I'm sure. When someone leave, it's because someone else is about to arrive- I'll find love again"

Paulo Coelho - The Zahir

2008-05-24T11:47:00.000-07:00

Ja kui mul näpus pind on, siis ma pean ise selle kätte saama,ma ei saa ema peale loota. Ja kui ma varba ära löön, ma ei saa ema juurde joosta, ta ei puhu peale, ma pean ise puhuma.

Uurisin hääleseadjate kohta täna, rääkisin emale ka ja kuidagi imelik tundus, kui ta küsis, kas ma saan ikka ise hakkama, või ta peab mulle raha juurde andma. Ja kui ta hiljem ütles, et kui mul vaja, siis ma ütleks, ta ikka toetab mind. Imelik on, teretulemast täiskasvanute maailma vist.

Tsiteerides Mannu isa: "Te peate nüüd aru saama, et kõik te kasvate täiskasvanuks ja iga üks läheb oma teed, neid sõpru ja sõbrannasid jääbki nüüd kaugemaks ja vähemaks, aga kui ta tõeline sõbranna sulle on, siis sa ju tead, et näete varsti."

Dafna ütles mulle, et mu inglise keel on juba praegu paremaks läinud. Parem oleks:D.

Ja 9 min pärast hakkab Eurovisioon.

Ja ülejärgmine laupäev hiljemalt võtan ma Oxford Streedi ette. See saab kõva olema(H). Ja rahakott SAAAB tühi olema:D.

2008-05-22T11:53:00.000-07:00

Tere,

ma ei kirjutanud varem otseselt minekust midagi, sest teate küll mind, kartsin ära sõnuda, aga nüüd, nüüd ma olen kohal ja esimene tööpäev on ka läbi. Mäletate, ma rääkisin koguaeg, ma lähen Londonisse ükskord, paljud mind tegelikult ka uskusid? Aga siin ma nüüd olen..

Tegelikult oli kõik oluliselt lihtsam kui ma arvasin. Ja noh, raske on muidugi, igatsus ja töö on harjumatu ja noh, mina ja pean niipalju koristama?!:D Ei tegelt, kõik on korras, esialgu.

Millest ma siis alustan? Lennuk hilines, algatuseks(ma pole ühtegi Estonian Airi lendu näinud Londoni ja Tallinna vahet, mis ei hilineks) ja maha sain ilusti ja rongi peale ka, välja arvatud paar kohta, kus segaduses nägu teha. Rongi pealt sain isegi ilusti maha ja peale mõningast otsimist leidsin ka Michaeli. Ja ta tuli järgi mulle BMW kabrioletiga, mis oli nagu eriti ilus:). Ja noh, mina kohe tahtsin juhi kohale istuda, mulle ei tulnud meelde ju, et rool on valel pool:D. Michael ainult naeris ja ütles "Welcome to England":D. Dafna kohta nii palju, et ma kujutasin ette sellist suurt ranget pereema, kes üllatuseks meenutab mu oma ema mulle nii kasvult kui kaalult ja juuksevärvilt. Väga kultuurišokki mul pole, pidevalt kuulen ronge sõitmas. Imelik on see, et isegi võileiba peab taldrikult sööma ja liha ja piimatoodete jaoks on eraldi nõud jne. Aga noh, see tundub suht puhas ja korralik pere, onju. Samas ma ei suuda käia tossudega sees, kuigi kõik ülejäänud seda teevad ja nii ma siis olen ainus sokkide väel käia, saa siis aru:D. Aga minu jaoks ON ebaloogiline käia mööda maja tossudega, päev läbi, hoolimata et igal pool on vaibad.

Eile õhtul mõtlesin korra, et mida kuradit ma siia nüüd ronisin. Helistasin Railile ja hakkasin peaaegu nutma, sest ta võttis nii nunnult telefoni vastu:). Lennujaamas nutsin ka. Mina nutsin ja emake nuttis ja Railil olid juba tükk aega silmad märjad ja isegi Kässult suutsin pisara välja pressida.
Tegelt pole asi üldse nii hull..

Aga inglise keel ajab pea valutama.. Enne mingi hetk söögilauas aju lihtsalt lülitas end välja ja lihtsalt ei suutnud kuulata, mida nad kõik rääkisid:D. Sõin rahulikult kuni kuulsin jälle oma nime ja siis kuulasin edasi:D

Muide, ma polegi Maaardš, suutsin neile nime selgeks teha, imeliku erriga Marge olen:D

Ja Maya ütles, et talle meeldib mu aktsent. Ma siiamaani ei saa aru, kas ta mõnitas:D Kuigi tundus suht siiras:D

2008-05-14T03:12:00.000-07:00

Sest võibolla ongi kõige õigem keerata lihtsalt selg ja rohkem mitte vaadata tagasi...
Kõige õigem ja hoolimata esialgu, et see tundub nii võimatu, siis on ka kõige lihtsam.. Mõnes mõttes.

Ma olen varem ka tundnud, et sa ei hooli, kuid see on nii olnud ainult msnis või telefoni teel. Kui me oleme kokku saanud, siis isegi juhul, kui sa ütlesid mulle ära, sa siiski näitasid, et sa hoolid. Kuid seekord.. Sa polnud nii täis, sa oled palju hullemas olekus olnud . Aga esimest korda ,sa ei hoolinud, sind tõepoolest ei huvitanud. Ja ükskõik kui haiget mulle see ka ei teinud, ükskõik kui palju ma ka ei nutnud, mille kuradi pärast sa arvad, et sa võid mulle nii teha? Sa oled parim, jah mõnes mõttes kindlasti, kuid sellegipoolest sa ei või teha kõike, mis pähe tuleb ,sellest saad aru? Või noh, võid küll, aga mind unusta siis ära. Kuigi noh, nagu ma reedel aru sain, sul pole selle vastu nagunii mitte midagi. Küll ma hakkama saan, olen alati pidanud saama ja saan edaspidi ka.

Nightwish- Bye bye beautiful.

2008-05-10T13:18:00.000-07:00

Need ilusad hetked on mäletamiseks. Need ilusad hetked on meenutamiseks. On 2 inimest, keda ma kardan kõige rohkem igatsema hakata, on 2 inimest, kelle kohta ma tõesti tean, et nemad märkavad mu puudumist, on 2 inimest, kellega veedetud hetki ma hakkan kõige rohkem igatsema, on 2 inimest, kellele pühendatud ülistavaid bloge on siin varemgi olnud, on 2 inimest, kes pole minuga vere kaudu seotud, kuid keda ma armastan üle kõige, on 2 inimest, kellega on aegade algusest peale olnud kõige hullemad peod, on 2 inimest, kes on läbi aegade kõige rohkem talunud mu vingumist ja nutmist, on 2 inimest, kes on mu kõrval iga hetk olemas, on 2 inimest, keda ma palusin, et nad mind saatma tuleks, on 2 inimest, kellele ma andsin esimese asjana teada, on 2 inimest, kellest on kõige rohkem pilte albumis, on 2 inimest, kellel ma palusin endale külla tulla, on 2 inimest, kellele ma võibolla ütlen liiga harva, kui palju nad mulle tähendavad, on 2 inimest, Kätlin ja Raili, palun aplausi neile! Lilli võetakse vastu ja autogramme jagatakse hiljem.

Ja teistele kõigile, 21. Mai on see maagiline kuupäev. 16:15.

2008-05-07T06:38:00.000-07:00

Ma lugesin just oma eilse sissekande üle.. Eile ma lihtsalt kirjutasin ja üle ju ei lugenud. Ja ma täpselt ei mäletanud ka , mis ma kirjutasin . Igatahes, see lõpp oli seal, et ma lähen üritan und näha. Inimene siiski peab kuradi ettevaatlik oma soovidega olema.

Niisiis.. ärkasin ülesse hommikul lõpuks. Ja mu padi oli täiesti läbi nutetud. Silmad olid nutmisest paistes ja mis kõige haigem. Kuskil kella 13ni jooksid mul edasi silmadest pisarad, kuigi ma tean, et see oli kõigest uni. Mida ma siis nii väga erilist nägin? Tegelikult, ega see polnudki nii eriline. Lihtsalt nägin öö otsa õudukaid sellest, kuidas kõik mu sõbrad must eemale tõmbusid. Need polnudki õudukad nii selles mõttes, et hull action oleks käinud ja nii. Lihtsalt, kõik pöördusid mu vastu ja kõigil oli järsku ainult oma elu jne jne. Ma ei oska seletada ja täpselt ei mäleta ka. Põhjus miks ma nii hullult nutsin oli see, et tegelikult see kõik polnud ainult unenägu. Jah, mul on endiselt sõpru, muidugi on. Aga te absoluutselt kõik olete erinevad ja igaüks on omamoodi mulle vajalik. Igalühel teist mu elus on roll, mida ei saa lihtsalt keegi teine asendada. Ja kuradi kurat noh, mind häirib nii väga, et üks koht jäi tühjaks. Jah, ma olen tõenäoliselt liiga isekas ja liiga emotsionaalne ka kohe kindlasti, okei tunnistan. Aga ikkagi.

Oeh, seda eluilu.

2008-05-06T15:02:00.000-07:00

Üheksa tunni pärast pean ma koolis matemaatika konsultatsioonis olema, aga pakkuge, kas mul on und. Öösel üleval passiv maxu on tagasi, aplausi palun.

Kõige haigem on see et ma ärkasin täna ju kell 8. Ja ma olin 12 h tööl. Ja peale seda kohe välja, sõpradega grillima ja vesikat jms. Noh, ikka ei ole und. Sitta sellega.

Ja jah, ma vist pole varem maininud, aga ma sain tööle. Tulge kõik külla.. Või noh.. mõni.. khm võilill khm.. võiks tulemata jätta. Nii, et ma igaks juhuks avalikult ei kuuluta, kus ma siis täpsemalt töötan.

Inimene, kes leiutas sõna eluilu, oli ikka maru irooniline. Iga päevaga ma avastan rohkem, miks ma siiski peaks ka aastaks ära minema.
Ma kurdan jube paljudes sissekannetes, kui tähtsad mulle mu sõbrad on. Ja ta ütles mulle, et ma laseks tal omaette edasi olla, kui ma uurisin, kuhu ta kadunud on. Olgu, ma ei hakka võrdlema, ma ise olen süüdi. Aga kurat.. tal pole õrna aimugi kui väga kallis ta mulle on. No tegelt ka.. Kuidas ma alati 107 asja talle ära rääkisime, kõige lollimad ideed ka, mis pähe tulid. Ja kuigi, see võis tüütu olla, ta alati kuulas mind. Ja noh, naeris mu üle. See muutus sõltuvuseks vaikselt, alati kõike rääkida. Ja kuidas ta koguaeg oma tuju mul heaks tegi. Ja see, kui ma ükskord ütlesin talle, et ma ei julgeks temaga kahekesi pimedasse ruumi jääda. No.. Hui ei julgekski tegelt. Ja täna tööjuures.. No palju ei puudunud, et ma oleks nutma hakanud seal.. Kui ma ta vastuse sain. Teate, mis tunne on ennast vihata? Päris tore. Ja jah ma tean seda bullshit juttu, et kui sa ennast ei armasta, kuidas siis teised saaks seda teha. Aga .. Võibolla seda olekski mulle vaja.
Eluilu, ma ütlen.

Järgmine reede on matemaatika eksam. Huvitav, kas ma üleüldse lõpetangi gümnaasiumi see aasta? Noh. Ega ma väga ei kurdaks ka. Põhiline mure olekski see, et ma valmistaks teistele pettumuse.. Aga enda mõttes.. No muidugi, pettunud oleks, aga samas.. Ei kurdaks. Nagu Raili ütles.. Ja et kui kukungi läbi, siis juu siis oli see saatus ja ma pidingi Londonisse minema ja leian elu armastuse ja saan 7 last.

Igatahes, ma võtan nüüd oma raamatukese. "Emotsionaalne intelligentsus" (paljud võiks seda lugeda ja lõpetada oma heade hinnetega hüppamise ning aru saada tõelistest väärtustest). Ning lähen teki alla ja üritan und näha.

"See on noorus, mis kehtestab oma piirid ega küsi kunagi kas keha ka vastu peab. Kuid keha peab alati vastu."(P.Coelho)

No loodame.

2008-05-01T11:15:00.000-07:00

Lifehouse- Hanging By A Moment

Mul oleks 107 asja, mida jälle kirjutada, millest jälle mõelda, mille üle jälle vinguda, miks jälle mossitada jne. Aga ma ei taha.. Kuigi ma teen seda ikkagi.

Ma ei tea, mis on. Ma ei tea, mida pole. Ma kardan ennast ja enda tundeid. Samas, ma ei karda ka. Loogiline olen, eksju. Samas ma ei peagi oskama enam selgelt mõtteid väljendada, sest kirjand on nagunii nüüd tehtud.

Ülehomme on inglise eksam. Esmaspäeval 9.35 on suuline. Ja ma andsin ilusa lubaduse 2 päeva kodus olla ja õppida.Või noh, ta andis mulle karmi käsu kodus õppida.

Ja muidugi te kõik peate mulle helistama ja pirole kutsuma. Seltskonda, kuhu ma tõesti tahaks minna. Aga nooooo, hui saab.

Vaadake, ma kurtsin oma unepuuduse üle. Täna ma tõestasin, et ma siiski suudan pikalt magada. Kõigepealt seal, kui ma suutsin peale esimest ärkamist edasi magada ja peale seda kui ta ära läks, veel natuke magada. Ja kui koju jõudsin, siis uuesti magama, kella 18ni välja. Ja mitte, et ma oleks eile nii palju joonud, et mul oleks olnud vaja end välja magada. Lihtsalt, uni oli. Ja hea oli.

Ma mõtlesin seda, et mul on palju inimesi, kes on minu jaoks jube kallid ja keda ma pean sõpradeks. Mõndasid neist ma tean jube vähe aega, aga sellegipoolest usaldan. Samas osasid ma tean alates ajast kui ma sain 14 ja sellegipoolest ma ei suuda neid igas asjas usaldada. Imelik tunne on neile millestki pikemalt rääkida. Aga need sõbrad, kes mulle kallid on.. Üldjuhul ma hakkan inimest usaldama, kui ta ühel raskematest hetkedest juhtub mu kõrval olema ja on mulle toeks. Ja enamik neist, kes mulle kallid on.. On vägagi kaugel täiuslikusest ja mõnele mu teisele heale sõbrale tunduvad inimesena täiesti vastuvõetamatud. Tegelikult on kõigil inimestel hea süda.. Jah, isegi kurjategijatel..mingil moel. Lihtsalt, õige nurga alt tuleb läheneda ja võõra inimese puhul on jube raske seda õiget nurka ära tunda. Osad on kinnisemad, vägagi. Osad tahavad näidata, nagu oleks nad tugevamad. Osad on õppinud kaitsema ennast, tehes haiget. Osad on õppinud kaitsema ennast, olles siis ülbed. Kuigi ülbeks peetakse üldjuhul inimest, kes lihtsalt on vastikult otsekohene ehk siis aus. Aga tegelikult on kõik head. Ja need, kes mulle kallid on. Jah, neid on mu jaoks rohkem ,kui tegelikult peaks ühele inimesele kalleid inimesi olema. Ja tõenäoliselt osadel pole õrna aimugi kui tähtsad nad mulle on ja tegelikult neil on suhtselt pohhui minust, lihtsalt osadel hetkedel on olnud ühist jututeemat rohkem. Mind väga ei huvitagi see tegelikult. Ja need mu Minevikud.. kes on mulle haiget teinud. Tegelikult pole pmst keegi teinud mulle haiget täiesti tahtlikult ja nii ja tegelikult on nad kõik olnud jube head inimesed, sellepärast nad mulle ju tähtsad olidki, aga lihtsalt me ei sobinud nii kokku. Mis siis. Ma tahtsin seda öelda, et kuigi mu osad sõbrad võivad teistele täielike friikidena tunduda ja mis iganes.. Te lihtsalt pole nende mõttemaailma õige nurga alt näinud ja olgu nad nii kaugel ideaalsusest kui tahes, nad on siiski mu sõbrad ja ilma nendeta poleks ka mina see, kes ma olen!

Ja kässu, ma tahtsin öelda, et ma armastan sind. Lihtsalt, tuli tuju.

2008-04-29T11:20:00.000-07:00

Kuskil jutus oli lause, et tahaks kedagi kellega pikki telefonikõnesid pidada. Jne. Seda juttu siia kopima ma ei hakka, see tunduks liiga feik.. aga..nii on. Aga ma ei taha kedagi, ma tahan Teda.

Mulle tuli lihtsalt see meelde, kui me esimest korda tülitsesime ja ma ärritusin ja minema läksin msnist jube äkki ja ta helistas ja me kaua kaua rääkisime. Ma tahaks minna praegu välja, lihtsalt talle helistada, lihtsalt taga rääkida, lihtsalt ta häält kuulda. Kasvõi vaikida nagu tookord me palju tegime. Ma tahan lihtsalt, et ta olemas oleks, ma ei taha, et ta ära läheks, ma ei taha, et kõik nii võimatu on, ma ei taha hulluks minna.

Mäletate maxut, kes koguaeg magas. Teate, mis tast peale kolmapäeva saanud on? Ta ärkab iga hommik kell 8 või hiljemalt kell 9. Ja magama läheb ikkagi hilja.Isegi täna ärkas kell 9, kuigi ma jõudsin eile öösel koju ja olin joogine. Ja ma ei tee päevad läbi midagi tarka, ma lihtsalt olen, aga ei maga ka. Täna vedelesin pool päeva voodis ja vahtisin telekat.. Kus tulid suuremal jaol seebikad ainult. Ema ei tunne mind ka enam ära. Aga ma ei taha magada. Ma ei taha midagi.

See hetk, kui ma ta klubis küsis, et miks ma ei loobu ja ma talle ütlesin, et kui ta ütleb, et ta ei taha mind enam kunagi näha ja ta ei taha muga enam kunagi suhet, siis ma lähen ja jätan ta rahule. Ning ta vastas, et ta ei saa mulle seda öelda ja ma ütlesin, et siis ma ei jäta teda rahule ka. Ja kui armsalt ta siis naeratas.

See kuidas ta mind kaisus hoidis kogu öö, hoolimata et ma nagu tuuleveski siplesin koguaeg.

Hetkel ma ei vajagi niiväga ta kaisus olemist, aga ma tahan taga rääkida. Tahan lihtsalt rääkida. Nagu tookord hommikul kell 5 rõdul kui me istusime ja maailma lollimat juttu ajasime. See oli nii hea ja too hetk oleks võinud igavesti kesta.

Ja need pisarad, mis praegu voolavad..... Need ei anna mitte mingilgi määral aimu sellest, mis mul sees toimub.. Nii kuradi valus lihtsalt ei saa olla.

Aga mis vahet sellel on, te nagunii ei saa seda mõista.
Ja ma olen õnnelik selle üle, ma tahan, et te ei peaks kunagi seda sama tundma.

2008-04-28T06:48:00.000-07:00

Natuke vähem kui nädal on möödas sellest kui ma viimati kirjutasin siia.. Ja sellegipoolest tunne on nagu kuu aega oleks möödas..Nii palju on juhtunud.

Kõigepealt kolmapäev. Jah kolmapäev võrdub Illusioniga. Illusion võrdub lollustega. Hea pidu oli tegelt. Aga mis te tarkpead arvate, kus maxu neljapäeval ärkas? Ja jube vastik on olla. Midagi nagunii ei saa enam. 8. juuli on varsti käes. Kõige haigem on see, et ma hakkan kergelt seest tuimaks muutuma jälle. Ja ma ei taha seda, ma ei taha, et ma hakkaks teda samamoodi vihkama nagu ühte minevikust. Kellega me läksime ka jube palju kordi lahku. Või noh olime lahus, aga kui nägime, siis olime koos. Ajalugu kordub? Ma tahan, et aasta oleks läbi juba. Et ta poleks veel tagasi, aga et ma oleks eluga edasi läinud. Ja siis ta võiks tulla ka, küll siis näeb, mis saab. Aga praegu. Tra, oli vaja taga jälle koos olla?! Ma ei jõua enam. Kõik on lihtsalt liiga ideaalne.
I could stay awake just to hear you breathing..

Kolmapäevagi sai kool ka ametlikult läbi.. Viimase koolikella aktus ja puha..Neljapäeva ja reedet ma ei mäleta. Neljapäeva ma magasin maha, kui ma kunagi koju jõudsin.. Ja no Raili viisime ka Otepääle. Ja reedel ma enamus päeva närvitsesin ja kuulasin, kuidas kõik mulle edu soovisid.

Laupäev on ka oma kohutavusega meeles. Juba hommikul vara kui mind äratati varem üles, kuna ma sain sõnumi, kus sooviti(üllatus-üllatus) edu kirjandiks. Teemad olid iseenesest head. Aga. Oma kirjandi suutsin ma perse keerata. Palju õnne, maxu, selline geenius annab olla. Igatahes 4,5 h ma seda kirjutasin ja teemaks oli "Olla nagu kõik või jääda iseendaks?". Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Õhtu algus oli iseenesest tore. Ihastest häälega Eedeni juurde ja nii. Pirol oli ka tore.. minul vähemalt. Ses suhtes, et tegelt oli jube tore Henrikuga rääkida ja teisi molluskeid polnud ka ammu näinud. Illuka pidu oli ka üle kõige.. Elena vantše..jee.
Tallinnas oli alguses isegi tore tegelt. Aga siis läks jälle kõik perse. Ja ma ei mossitanud tema pärast, ausõna, ma tean ju. Lihtsalt.. kui kõik järjest mossitavad kuni mul ka tuju ära läheb ja siis mingi hetk avastavad, et nüüd võiks jälle heas tujus olla, siis no andke andeks kui minu tuju oli ka selleks hetkeks juba täiesti ära viidud. Ja tegelt ma ei mossitanud, ma olin tõsine lihtsalt. Jälle, ma tean ju, ma tunnen ise end veits paremini, kallikesed.
Ja koju saamine oli ka tore. "ou, sul on opel v?" "Ära hakka pihta" "einoh, nüüd ma saan aru kust ma sind tean, sa olid ükskord petsiga koos" "aga ma ei tunne ühtegi petsi ju?!?!" "noh, ........ ei tunne siis v?" "aaaaa...(järgnes punastus)"

Eile ehk siis pühapäeval oli maxu jälle oma elukaaslase juures. Mõtlesime õppida ka, aga seekord me selleni ei jõudnud. Kõigepealt ma läksin 2 paki pelmeenidega sinna, mida ma ei puutunudki ja sõin Raili leiva ja sulajuustu varud ära. Siis istusime tükk aega ja vaatasime Jeff Dunhami videosid ja Armastust kolme apelsini vastu ka. Oeh neid naerukrampe. Ja noh, siidrit ja vesipiipu peab ka mainima, kuradi mõnus oli siiski.
Kuna hommikul pidi mõni meist(khm, Raili, khm) kooli minema, siis ta ajas mu ka kell 8 üles. Või noh, ega ta ei ajanud ju meelega, aga ürita siis sellise kolistamisega magada. Ja noh viisin ta siis kooli ära, mul nagunii poleks und tulnud enam seal, muidu ta lubas küll lahkelt edasi tudima jääda. Tulin koju ja koristasin ja kella 10nest kobisin teki ja asjadega päikese kätte õppima. Jube hea oli kusjuures. Välja arvatud need ämblikud kelle eest ma aegajalt jooksin:D. Ja nüüd käisin tööintervjuul. Eks näeb, mis saab. Kui saaks sinna, jääks Tartusse,aga ega ma ei kurda eriti kui ma Nuustakule tagasi lähen. Lähipäevadel peaks selguma.

Varsti tulevad nuustakulased Tartusse ja siis on pirole minek. Ja öölaulupeole.Ja homme peaks vahelduseks koolis ka käima veits. Seda enam, et kolmapäev on Retro päev jälle. Kuigi ma ei tea..kas ma tahan üldse minna sinna. Aga no, eks vaatab, lõpuks ma nagunii lähen, tahan või ei.

2008-04-23T02:26:00.000-07:00

Keegi kuskil kirjutas, et inimene peab oma soovidega ettevaatlik olema, sest ta võib saada, mis tahtis. Ma tahtsin, et ta juba läinud oleks. Aga MA EI TAHTNUD, et ta nii vara läheks, ma ju ei tahtnud. Ja hui tahan üldse, et ta läheks.
Masendavad päevad on.. Täna oli viimase koolikella aktus. See tähendab, et läbi. Kõik need 12 aastat. Ja nüüd järsku on läbi. Ma ei pea enam ühtegi tundi minema. Nagu bioloogiaõpetaja kaa ütles siis järgmine aasta saab meil tõenäoliselt raske olema, kuna niimoodi nagu praegu, ei hakka meid keegi hoidma. See nö külma vette lendamine saab valus olema. Iseasi, kui ma kuskile sisse ei saa. Kuigi noh, siis on veel hullem. Aga no, ise olen ju süüdi. Mis must üleüldse saab?! On mul kuradi õrna aimugi?!
Meie klassi hakkan ma ka nagunii igatsema. Aegajalt võis ju üle visata, aga siiski nii kuradi naljakas oli koguaeg. Laupäeval on kirjand. JUBA. Järgmine laupäev on inglise keele eksam. JUBA!!. Ja siis on vaid matemaatika veel. Aga noh, nagu öeldi. "Ära muretse, see on kõigest su tulevik, mille sa ära rikud." Palju õnne mulle.
Ma tahan kõigest elada vaikselt kuskil omaette. Mitte teha tähtsaid eksameid või valmistuda nendeks. Ma ei taha ju..
Kaissu tahan ka, tegelt ka noh. Kevade vastik mõju. Tahaks kuskil päikese käes kellegi kaisus olla ja taevast või merd vahtida. Tahaks kellegi kaisus lihtsalt õudukaid vahtida. Tahaks kellegi kaisus magama jääda ja ärgata. Tahaks selle kellegi kaisus isegi neid kuradi matemaatika ülesandeid teha. Jube lihtsad asjad iseenesest, aga ikkagi täiesti võimatud.
Ja see, kes leiutas sõna "eluilu" on ikka maru irooniline inimene.

Eile oli ka tore. Kell pool 16 läks maxu jookidega pirole. Kell 18 jõudis täis maxu koju ja keeras magama. Kell 20 ärkas üles, et süüa natuke ja jättis tule põlema ja läks veits veel pikutama. Vahepeal mingi hetk kuulis ta muidugi sõnumi saabumist ka, kuid tahtejõudu, et silmi lahti teha ja vaadata tal polnud, ainult telefoni lükkas üle voodi ääre alla käega. Kell 3 ärkas ta üles, et tuli kinni panna ja et hommikul kell 8 ärgata ja kooli aktusele minna. Unest mul juba puudust ei tule. Praegu tahaks jälle magama minna, aga kohvi aitab ka.

2008-04-19T08:34:00.000-07:00

The thing I miss the most is waking up next to you.

Ma vihkan seda, ma ei taha seda tunda. Tegelikult ka, ma niii väga tahan edasi minna. Üleüldse, mõtlemine on liiast, mille kuradi pärast ma seda nii palju teen.
Ja igasugused niisama tõmblejad ja tähelepanu vajajad võiksid täiesti vabalt eemale hoida, mul ei ole ei aega ega energiat teie jaoks. Veel vähem siis tahtmist. Ja oma värdjad vabandused, miks teil kindlasti on vaja minuga suhelda, unustage ära. Ausõna, teil pole seda vaja, te ei saa sellest midagi muud peale minu ärritamise. Ma tean, kes mulle tähtsad on, ja rohkem pole mulle praegu vaja. Ja need, kes mulle kallid on, neile olen ma seda üldjuhul öelnud või mõista andnud. Ja seda rohkem kui ühe õhtu jooksul, mil ma tõenäoliselt ka täis olin. Aga ärge muretsege, üldjuhul rohkem teiega seda ei juhtu ka. Mu point on selles, et mul on sõbrad, kes on mulle tähtsad ja mul pole teiesuguseid, kes tulevad ainult, et paremast osast mu elus osa saada, vaja.
Olen jah kuri, ole siis ise haigena kodus ja mõtle nii palju.
Ja kui ma ise hakkaks ka aru saama, mida ma tunnen või tahan või mõtlen, oleks eriti tore. Aga praegu on liiga vara, et sellest kellelegi rääkidagi, veel vähem siis kirjutada. Küll ükskord saab selgeks. Kui siis ainult liiga hilja pole.

2008-04-16T13:59:00.000-07:00

Tanel Padar & The Sun- A. S. A. P.

Teate, mis maxule meeldib? Istuda msnis ja vaadata totakaid videoid ja Kässuga koos nende üle naerda. Kui ta lubab mulle eriti nunnut versiooni näidata ja siis ma näen elu haigemat videot ja naeran end laua alla. Ja muidugi : Dun-ham dot com. SILENCE! I kill you! Laske mul mitte neist üle saada:D. Ja kui me vaatame korterite pilte ja ainuke asi, mis vajab pikemat arutlust on voodi asukoht. Aga unistada on ka hea.
Ja siis mulle meeldib see, kui keegi, kellel ei oleks üldse põhjust, täiesti ootamatul hetkel hakkab muga rääkima ja ütleb tere kaunitar või kallike vms. See on nii armas noh:). Ja eriti need hetked, kui mõnel täiesti lambist tuleb tuju midagi armsasti öelda. Te olete niiiii nunnud:). Ja te teete mu tuju nii armsaks.
Ja mu venna on ka kõige toredam üldse. Okei, onupoeg ametlikult. Aga ta on üks vähestest, kes suudab mind absoluutselt alati naerma ajada, ka kõige masendavamatel teemadel. Ja kellega on mul täiesti sama huumorisoon ja arusaam ja maitse ja noh, mõistust pole meil ka kummalgi. Ja kurat, kui ta läheb Kanadasse, ma võin vägivaldne ka olla:D. Vähemalt ta lubas mulle väikese kala tuua. Huvitav, kas ta peseb tolle ka nagu pelmeeni?:D

Ma tahaks aega edasi kerida. Mitte palju.. Septembrisse. Et kõik oleks lõpuks selge. Ja, et tema oleks lõpuks ometi läinud. Nii on lihtsam. Ja kui seda segadust tuleviku pärast ka mu sees enam poleks, siis oleks võimalik isegi rahul olla.

2008-04-13T03:38:00.000-07:00

Ma pole kunagi eriti palju saatusesse uskunud. Just sellepärast, et see tundub nagu vabandusena jätta tähtsamad otsused teiste teha ja ise lihtsalt pealt vaadata. Aga eilsest hakkasin ma siiski sellesse uskuma. Sellepärast, et see on ainuke võimalus, mis mulle jäänud on. See on ainuke, millele ma loota saan. Loota, et kõik läheb nii nagu peab ja kui tõesti kõik on nii nagu mulle tundub, siis see pole lõpp. Lõpp igaveseks. Sest praegu pole nagunii minu teha enam mitte midagi. Ainult oodata. Ja elada. Ja nagu mulle öeldi, et ma kasutaks seda aega enda sarvede maha joo(ks)miseks ja nii. Siis olgu. Ise sa tahtsid seda.

2008-04-09T04:14:00.000-07:00

Minu tupsununnu.

"Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjuseta õnnelik, olla kogu aeg mingi asjaga ametis ja osata- kõigest jõust- nõuda seda, mida tahad" (P.Coelho)

Ja just seda tegi ka Roosi eile endale teadmata. Aga ta suutis seda mulle selgeks teha. Kuigi. ma kardan. Aga. Ma saan hakkama, ma tean et saan. Nagu peab, nii ka läheb.

(Lihtsalt mainin igaks juhuks veel üle, et kes peaks üritamagi mu õdedele haiget teha.. Kurat, üritage ainult. Osad on näinud mu reaktsiooni, kui keegi Katsile haiget teeb. Ja mõni kardab mind siiamaani. Ja Kats on minust vanem..)

2008-04-08T07:44:00.000-07:00

"Raamatud olid täis südameid, mis murdusid armastuse pärast, aga tegelikult murdis südame see, kui talt võeti ära unistus - milline see ka poleks olnud."

Kõik oli nii korras.. Ma oli õnnelik, mis paistis ka blogist välja mu meelest. Ja nüüd? Nagu ma ka sulle ütlesin.. Sa ei kujuta ette, kuidas ma tahaks sind vihata.
Mis kõige haigem on, et ma ei lepi sellega, ma ei anna alla, mitte veel. Ma tulen kasvõi sinu teadmata ja otsin su üles ja kui sa tõesti ütled mulle näkku, et sa ei taha mind enam näha ja meie vahel ei saa midagi enam olema, siis olgu.. ma loobun. Aga kuni selle hetkeni.. Sa ei mäleta, mida kõike sa mulle rääkisid tol öösel, kuid ma nägin, et sa mõtlesid seda. Sa tuletasid mulle meelde, kuidas ainult sina mind hoida suudad, sa tuletasid meelde, mis tunnet sa tekitada suudad ja kuidas sinuga koos olles ma tunnen end nagu kõige tähtsam üleüldse. Ja ainuke asi millest ma nüüd, kui sa kaine oled, aru saan, on et sa kardad. Ma ei tea mida ja miks, aga.. ma kavatsen seda välja uurida.
Mul on alati olnud raskusi silmast silma oma tunnete väljendamisega.. alati. Ma ei ole kunagi suutnud enda tundeid sõnadesse panna ja isegi kui olen välja mõelnud, siis öelda pole ma julgenud.Kuid seekord on natuke liiga palju kaalul. Ja kui ma tõepoolest ei suuda ka seekord end kokku võtta, siis ma polegi seda väärt.
Jah, ma tean, et tõenäoliselt lajatab elu mind jälle vastu maad, eile ta seda juba üritas teha, aga kõik läheb nagu peab minema. Coelho raamatud on täis põhimõtet kuidas sisemist tunnet ei tohi ignoreerida ja praegu ütleb see mulle, et ma pean proovima. Ma ei kavatse veel alla anda ja kui ma muud ei saavuta, siis vähemalt ma tahan seekord kõik silmast silma selgeks rääkida. Nagu ma ka talle ütlesin, mul pole enam midagi kaotada, miks ma ei peaks olema valmis riskima? Jah, ma võibolla nutan ja karjun ja tahan surra jälle, aga mis siis? Ma tean, et tema käed on koht, kuhu ma kuulun ja ma tean, et ka tema teab seda.

2008-03-31T05:40:00.000-07:00

Do you have doubts about life? Are you unsure if it is worth the trouble? Look at the sky: that is for you. Look at each person's face as you pass on the street: those faces are for you. And the street itself, and the ground under the street, and the ball of fire underneath the ground: all these things are for you. They are as much for you as they are for other people. Remember this when you wake up in the morning and think you have nothing.

Miranda July "No One Belongs Here More Than You"

On, mis on, ja mida pole, seda pole, aga täna olen ma õnnelik. Ja teate miks? Nende pisikeste positiivsete asjade pärast. Ja sellepärast, et täna ma suudan neid märgata. Ja sellepärast, et päike paistab väljas. Ja sellepärast, et mul pole kuradi õrna aimugi, mis minust saab, kuid sellegipoolest on mul päris mitu ideed. Ka selleks puhuks, kui ma siiski suudan kogu kooli värgi perse keerata. Ja sellepärast, et ükskord saab kõik korda. Mitte ei pea saama, vaid saabki. Lihtne.

Ja hästi suur aitäh kõigile, kes mind täna naerma on suutnud panna. 5+ ja värvipliiatsid:D

2008-03-30T10:32:00.000-07:00

‘But the truth is that when we look at another person, we are only looking for defects. We try to discover his wicked side because we want him to be worse than us. We never forgive him when he hurts us because we do not believe that we would ever be forgiven. We manage to wound him with harsh words, declaring that we are telling the truth, when all we are doing is trying to hide it from ourselves. We pretend that we are important so that no one else will see how fragile we are. That is why whenever you judge your brother, be aware that you are the one who is on trial.’

Paulo Coelho

Eia Uus "Kuu külm kuma"

2008-03-24T12:58:00.000-07:00

"Kuid sa pole terve oma elu jooksul öelnud midagi muud nii palju kui seda: "Kõik saab korda." "

"Aga see, mida sul pole või kes sa oled, ei ole oluline, kui sa oled katki."

"Valikuid tuleb teha pidevalt. Suhetes, tuleviku otsinguis, elamises, suremises. Kuna õige tee on kõige kitsam, on meeletult lihtne valesti valida. Ja igal otsusel on tagajärg. Ela sellega! Või siis sure sellega."

"Sa ei ole terve. Sa oled lihtsalt paranenud ning õppinud endaga toime tulema."

"Aasta pärast, kahe pärast vaatan ma tagasi pimedatele tänavatele, millel ma praegu ekslen ja mõtlen: Oh sa! Kui vältimatu tundub nüüd see minevik, mis oli kunagi ammu minu väga ebakindel tulevik."

"Elan hetkele ning haihtun siis."

"Sa ei uskunud, et kedagi võib armastada nii, et see teeb sõna otseses mõttes haiget. Nind nüüd sa tead, mida tähendab murduv või armastusest lõhkev süda. Kuigi see ei ole süda. See valu, milles sa oled, millesse sa tahaksid praegu surra, on füüsiline; kurgust nabani, otse alla."

"Kui keegi on füüsiliselt haige, tuntakse talle kaasa ja tahetakse aidata. Kui keegi on kurb, noru, vaikne, õnnetu, siis öeldakse, et "võta ennast kokku!" või "saa sellest üle!", teadmata, et vaimne valu võib olla suurem kui nii mõnigi füüsiline valu."

"Armastus on nagu energia- seda ei saa luua ega olematuks teha, see lihtsalt muudab vormi."

"Vanus näitab vaid seda, mitu ajaühikut on inimolend veetnud sel planeedil, see jätab täiesti arvestamata, kuidas see olend suhtleb teistega emotsionaalsel või vaimselt tasemel."

"Selgub kurb tõsiasi, et isegi ilusatel salasuhetekl on parim-enne kuupäev."

"Ning kes teab- äkki saabki kõik korda?"

2008-03-17T17:28:00.000-07:00

On inimesi, kes saavad üksinda hakkama, ning on inimesi, kes lihtsalt ei saa.

Tra, kuidas ma vihkan kogu seda maailma.

Jah, ma olen täis..
Jah, ma suutsin vähemalt nii rõõmus olla.
Jah, ma olen täiesti perse kukkunud.
Jah, ma üritan ikka veel hakkama saada.

2008-03-15T11:32:00.000-07:00

But in the end, it doesn't even matter.

Ja antud hetkel tundub, et ma olen ainult sita tuju välja valamiseks mõeldud. Kui tuju paraneb, on teised ka. Teised, kelle peal ei julgeks vbl ennast välja elada, kellele tuleb alati head nägu teha.
Ja nii teete te kõik.
Järjest ja endale märkamata.
Aga ühel hetkel mind pole enam, ühel hetkel saab mul ka sellisest käitumisest kõrini.
Ja see hetk võib saabuda palju varem kui te arvate oskate.

Milleks mulle päike, kui mul on Raili?

2008-03-11T10:48:00.000-07:00

Ma ei õpi vist kunagi kirjutama nii ilusti, et see oleks natukenegi võrreldav sellega kui palju ta mulle tähendab. Kõik need korrad kui ta mind on rahustanud, kõik need korrad kui ta on mind lohutanud, kõik need korrad kui ta on tahtnud mind kaitsta, kõik need korrad kui ta on minu pärast muretsenud, kõik need korrad kui ta on alati olemas olnud. Ma võin talle helistada öösel ja nutta, et mul autol läks mingi tuli põlema ja ta närvitseb koos minuga ja siis rahustab mu maha. See kuidas ta ütleb alati, et kui keegi peaks mind puutuma, läheb ta ise neile kallale. No olgu, fakt on see, et tõenäoliselt hakkaks ta kartma ja teeks oma jooksuaja rekordi, kuid mõte on oluline. Ja ma ei unusta mitte kuradi kunagi seda kui me tema juures olime ja ma nutsin ja kuidas ta ise ei püsinud püstigi ja ütles et "Mina neile nimesid ei ütle, aga kui nemad lähevad lööma, lähen löön mina ka". Ja see, kuidas me kahekesi istusime jopede sees kuumal saunalaval ja laulsime " Su silmade sära, ei unune iial" ja jõime vanakest samal ajal. See, kuidas me istusime kahekesi Nuustakul baariletil peale tööpäeva lõppu ja kuulasime "Fairytale gone bad". See, kuidas me suve esimeses pooles kahekesi koguaeg minu kitsas voodis magasime ja siis ärkasime selleks, et käia Hesburgeris söömas ja siis magasime edasi. Ning kuidas sa alati enne mind üles ärkasid ja üritasid vaikselt arvutis olla ja kõik sulle alati helistasid ja sa üritasid sosistada et "Ma ei saa rääkida, maxu magab". Ja see, kuidas me alati vanni kukume. See, kuidas sa aasta tagasi mulle helistasid, kui sa eksamil olid läbi kukkunud ja ma vedasin ennast vanakesega kanali äärde, et koos masetseda. Aga me ei masetsenud siis enam:). See, kuidas sa suve alguses mu elu päästsid.. Kuidas sa mu maha suutsid rahustada, kui ma mitte midagi ei suutnud teha, kui ma mitte kellegagi ei suutnud rääkida. Sa leidsid siiski õiged sõnad ja suutsid mu lõpetama panna. Ma ei unusta mitte kunagi seda päeva ja ma ei unusta mitte kunagi seda, mida su sõnad mulle tol korral tähendasid.
MaXu lihtsalt niiiniiiniiiiiiii väga armastab sind.

2008-03-10T11:41:00.000-07:00

Ma ei arvanud kunagi, et ennast saab nii hullult vihata. Järgmine õhtu, mida ma veedan nuttes. Mille kuradi pärast?
2 kuu ja 6 päeva pärast on eksamid läbi. Mind ei takistaks mitte miski siis enam.

Ma olen palju mõelnud ja öelnud, et mu sõbrad on mu ainuke põhjus, miks olemas olla. Ühed neist kaovad vaikselt mu elust. Teised tahavad, et mina kaoks. Ma teadsin seda tegelikult. Ja ma ikkagi lootsin, et kõik saab korda. Et nad saavad üle, hoolimata sellest, et nad mind pidevalt näevad.

Hui. Mitte miski ei saa korda.
Ja mitte miski ei saagi korras olema.

2008-02-29T12:30:00.000-08:00

Ma vahetasin blogi musta tausta heleda vastu ,kuna mõtlesin nüüdsest positiivsem olla. Aga hui saangi olla ju.

Vabandage, mul oli kunagi sõpru.? Ma helistasin, tahtsin juua, ma nutsin ja sa isegi ei küsinud, mis mul viga on? Türa ma olen kuradi alati olnud olemas. Ma olen kuradi alati tahtnud kasvõi kuulata isegi kui see on ainus, mis ma teha saan.
Kuigi ei tasu üle pingutada, veits sõpru mul veel on.
Tore on kahelda kõiges.

Ja soovige mulle õnne, mu auto on perses. Ja ei, ma ei pannud matsu, kuigi enamus teist ajugeeniustest tõenäoliselt arvab seda.

Üksi joomine on märk alkoholismist? No pohhui, Elar ütles ,et vein ei lähe arvesse. Ja nüüd ma siis võtangi oma veini ja kobin teki alla lugema.

Ma armastan teid ka.

2008-02-28T11:40:00.000-08:00

Someday you'll cry for me like I cried for you, someday you'll miss me as I missed you, someday you'll need me the way I needed you and someday you'll love me but I won't love you anymore.

2008-02-22T06:02:00.000-08:00

Hullult tore on haige olla, onju?

Aga nädalavahetuse plaan saab tore olema:
1. Õppida ühiskonna järeltööks
2. Õppida bio järeltööks
3. Õppida ajaloo tööks
4. Õppida mata järeltööks
5. Teha mata eksamiülesanded ära lõpuks
6. Teha kirjanduse referaat ära
7. Teha füüsika uurimustöö ära
8. Teha inglise keele essee ära

I love it.
Ja no tegelt mingi õhtu võiks ennast lõpuks korralikult täis juua ja kluppi minna. Nagu näha on jõhkralt aega selleks ju.

Näevad kõrvalt kõik, see polnud kaotus/võit, vaid üks kaunis lõik mu eluraamatus, mis ihkas armastust, kuid talle näidati ust. Ei uskumatuna näi, miks me teed on lahku läind.
Sind tänan kõige eest, just nendel hetkedel, kui mu süda ja hing, püüavad mõista sind. Miks küll ükskõiksusel lasid armastada mind?
Ära nüüd heida meelt, kõik mis oli, võib korduda veel ja homne võib olla päikest täis.
Ma korraks seisma jäin, sel teel kus muidu käind, kuid sinust maha ma jäin. Sa kiireid samme sead, kaod silmapiirilt sa pea, see ei ole küll hea. Uskumatuna näib, et me teed on lahku läind.

(Tanel Padar & The Sun- Sind tänan kõige eest)

Ma lihtsalt ei saa ei sellest loost ega sellest kõigest üle. Ja mitu korda ma viimasel ajal öelnud olen, et ma vihkan unenägusid? Ma oleks nagu alguses tagasi..

2008-02-17T07:24:00.000-08:00

Kas 2 kuud on lühike või pikk aeg? Piisavalt lühike, et mitte üle saada. Piisavalt pikk, et lihtsalt mitte jõuda enam. Isegi kui ma suudan teha korras nägu, isegi kui ma hakkan vaikselt uskuma sellesse. Siis need kuradi unenäod, kus ta on. Kus kõik jälle korras on. Ma ei suuda. Ja ma ei jõua enam. Unenäod võiksid mitte kunagi lõppeda. Ma tahakski magama jääda, mitte kuradi kunagi enam silmi lahti teha, et samamoodi edasi minna. Ma ei jõua enam, lihtsalt ei jõua..

2008-02-15T05:29:00.000-08:00

Kõigepealt muidugi kiitke mind, mul on nüüd 2 eksamit tehtud. Kuigi ma hakkasin alles eelmine õhtu kell 22 korralikult muusikaajaloo koolieksamiks õppima(mille üle ma pole uhke), sain ma siiski 4. 4 punkti jäi 5st puudu. Mille pärast ma olen enda peale vihane, sest ma tean väga hästi, kus ma need 4 punkti kaotasin ja tegelikult ma teadsin seda, aga eksami ajal miskipärast panin teise pähe tuleva ehk vale vastuse. Kuid ma kardan, et see jääbki mu parimaks sooritatud eksamiks. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda sitemaks mu kirjandid lähevad. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem kaob mu matemaatiline mõtlemine. Võibolla võib selles süüdistada mu pidude- ja alkoholilembust? Ma ei tea.. Aga me eile Mannuga lugesime.. Umbes 2 kuu pärast on eksamid. JUBA. Ja ma ei oska ei matat, ei inkat ja ka kirjandid lähevad mööda. Aga me lohutasime üksteist, kui mujale ei saa, siis läheme Mainorisse, sinna peaks ikka saama. Peakski minema uurima Mainori kohta veits täpsemalt. Ja kui Mainorisse ka ei saa, siis.. London - siit ma tulen.Ja võibolla olekski see kõige õigem lahendus.
Vabandage, kas ma võiks veel paar aastat laps olla?

2008-02-09T06:49:00.000-08:00

Kogu eilne õhtu pani mind mõtlema, et mis kurat mul viga on?
See oli minu sünnipäev, ma oleks pidanud olema õnnelik ja kõike. Ja mida ma tegin? Omasin sitta tuju ja nii läbivalt kogu õhtu jooksul. Mitu korda ma oleks peaaegu nutma hakanud? Kõige rohkem vihkan ma seda, et ma teiste eest ei suutnud seda varjata...Kõik oleks pidanud ju hästi olema, kõik keda ma kutsusin, kõik tulid, kasvõi korraks. Isegi nemad, kuigi ma ei uskunud, et nad tulevad ja neil pole vist õrna aimugi, kui hea meel mul selle üle oli. Nagu Railigi hommikul ütles, et kui ma neid nägin, mul läksid kohe silmad särama. Aga siiski.. mille kuradi pärast ma ei oska edasi liikuda, mille kuradi pärast ma isegi ei taha nii väga edasi liikuda, miks ma pean selline olema????
Minevik on tore, aga miks ma selles kinni olen? Miks ma lasen sellel end ikka veel kummitada? Mille kuradi pärast ma hoolin inimestest, kellel juba ammu on sügavalt pohhui minust? Ja ma ei mõtle ainult viimaseid paari aastat, vaid kogu lapsepõlv ja kõik? Mille pärast ma ei õpi oma vigadest? Mille kuradi pärast ma arvan, et kõik tõesti saabki ükskord korda? Ja nagu alati, küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Inimestel on komme harjuda. Kui sul lastakse laisk olla, siis sa oledki ja sa harjud ja see on normaalne. Samamoodi harjutakse kõigega ja hakataksegi sellesse uskuma. Kui sinuga juhtuvad pidevalt ainult halvad asjad, siis sa lepid sellega, sa harjud haiget saama ,sa harjud nutma ja see on normaalne. Kas pigem olla tühi ja tundetu, sest siis ei saa vähemalt haiget? Võibolla tõesti.. Võibolla ma ei peaks neid viimase aja muutusi aind välisteks jätma ja tõesti ka ise samasuguseks muutuma nagu need kõik teised.?
Ma lihtsalt pean siit eemale saama...

I hate everything about you. Why do i love you?

2008-02-03T11:03:00.000-08:00

Valus on vaadata leinavat inimest. Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta sel teemal, see ju ei puutu minusse, ma mõtlesin, et ma ei kirjuta tallegi, et ole tugev, sest tõenäoliselt selle soovijaid on palju ja tõenäoliselt see ei muuda nagunii midagi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, ma ei tea teda, ma olen vaid ta nime kuulnud varem, aga siiski. Inimene, kes teda leinab, või noh kelle lein mulle haiget teeb, on teda tundnud kogu elu, ma tõesti ei oska öelda, kas see oli ta lihane vend, kuid see viimane polegi oluline. Valus on vaadata neid nutvaid nägusid, teades, et need pole aind siia msni kirjutatud. Valus on lugeda, et ta ei taha ise ka enam elada. Ma ei oska mitte midagi teha ega öelda, eriti võlts tundub see sellepärast, et ma pole taga ju väga kaua enam suhelnud. Aga kohe kindlasti pole ta seda ära teeninud. Kas saabki üldse ära teenida lähedase surma? Ei.. Kindlasti mitte.
Ja kui ma selle kõige peale mõtlen, siis. Kui ühegi minu õega peaks midagi juhtuma..või mu onupojaga. Ma ei tea. Ma eile just mõtlesin, kuidas mul nendega küll vedanud on. Nemad ongi mu maailm.

Ja nagu alati, nii kui ma kirjutama hakkasin , kadusid kõik mõtted ära.. Aga targem ongi.. ma peakski kirjandit edasi ümber kirjutama.

2008-02-01T06:04:00.000-08:00

One day he will look back and say: "She really loved me!"

2008-01-26T05:10:00.000-08:00

Naljakas on vaadata, kuidas inimesed alkoholi tarbides muutuvad. Öeldaks ju, et joogisena tulebki inimese tõeline mina välja. Ja kui see tõesti nii on, siis ma ei tahaks teist paljusid enam tunda. Alkohol pole vabandus, kui ei oska juua, siis ära joo. Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis väga väga tihti ma kas hakkan täis peaga nutma(kui mul halvemad ajad on) või siis tahan kõigekõige kallimaga koos olla. Või nii tundub muidugi mulle. Seega, ma olen siis tegelikult hästi tundeline inimene? See ongi nii tegelt, kui ma mõtlema hakkan. Lihtsalt kainena ma suudan ennast kontrollida rohkem. Samuti ma ärritun iga pisiasja peale..Kas mulle lähevadki siis kõik pisiasjadki nii hullult korda? Jällegi on vastus jah.. lihtsalt kainena ma ei näita seda välja. Rohkem asju mul enda kohta vist meelde ei tulegi ja samas see polnudki see, millest ma rääkida tahtsin.
Mis mind rohkem häirib on see, kuidas teised muutuvad. Ma võin ju täis olla, aga ma ei hakka sellepärast arvama, et mulle on kõik lubatud ja ma olen kõigist parem. Ma ei unusta sellegipoolest ära,et teistel on ka tunded. Ma ei hakka sellegipoolest kedagi petma. Ma ei hakka sellegipoolest valetama inimestele, kelle kohta ma tean, kuidas nad valetamist vihkavad. Ma ei hakka eelistama tüüpe, kelle ma leidsin kuskilt eest nendele, keda ma tean pmst terve elu. Ma ei hakkaks kunagi minema nende poole, teist vägistamist mul vaja pole, veel vähem läheks ma sinna üksi. Samuti on mõttetu sinisilmselt arvata, et ma näen inimesi nii hästi läbi. Mind vägistati mu sõbra juures ära..kuidas kurat saaks minna siis veel täiesti võõraste juurde. Jah..ma tean, et sa saad aru, et ma räägin sinust, aga ma lihtsalt olen sus nii kuradi väga pettunud. Miks ma sulle sellest päriselt ei räägi? Sellepärast, et ma kolmapäeva öösel hiljem helistasin sulle.. Kõigepealt sa VALETASID mulle, et sa kõnnid koju. Ja siis sa sõimasid mul näo täis, kuna ma ajavat nii bullshit teemat ja sul on õigus(jah, ma tean, et sa ei mäleta seda, aga see ei muuda asja, alkohol EI OLE vabandus). Ja kui sa tõesti oled selline egoist, kes hoolib ainult meestest(muidugi mitte enda omast) ja alkoholist, nagu sa täis peaga muutud.. siis ma tõesti ei tea. Räägitakse hilisest puberteedist..on siis tõesti sellega tegu? Mida rohkem ma su käitumist jälgin.. Okei, ma ajan ise ka pidevalt lolli juttu ja nii edasi, aga ma vähemalt üritan aru saada kust lähevad piirid lolluste ja tegeliku elu vahel. Sa oled noor ja tahad oma elu nautida.. tavai. Aga sellegipoolest on teised inimesed ka olemas..hetkel veel vähemalt.
Miks ma üle aasta tagasi jätsin Meli maha? Ta oli üks parimaist ja ma teadsin seda. Nagu tead sina oma poisi kohta. Aga ma lihtsalt tahtsin oma nö sarvi maha joosta, nagu sinagi praegu. Ja ma ei üritanud kahte asja korraga saada, ma ei oleks never ever tahtnud talle haiget teha. Kurat ma olin 16 siis ja ma ikkagi sain aru, et ma ei saaa lihtsalt teisele nii teha. Ja see su vabandus, et te pole rääkinud, et te käite. No kurat, sa tead, see pole vabandus. Räägi taga asjad siis selgeks, näita kasvõi niiii vähegi respekti ta vastu üles. Sest varem või hiljem jõuavad jutud nagunii temani. Sa eriti ei varja ju ka oma ringitõmbamisvajadust.
Ja sa võid ju mu peale solvuda,aga ma ei suuda su ennast- ja teisihävitavat käitumist vaadata.

2008-01-22T11:30:00.000-08:00

Kukud kildudeks, korjad vaevaga kõik tükid kokku, liimid uuesti kokku, teiste abiga, lõpuks harjud uue olemusega, korraga tundub, et kõik tükid on üles leitud, tunned end hästi ja siis kõige ootamatul hetkel kukud uuesti kildudeks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Mida tähendab tühjus? Seda, mis mu sees toimub? Vist mitte päris, aga midagi sinnakanti. Ma lihtsalt olen, automaatselt nagu, ärkan kell 6, kappan kooli, peale kooli magan kuskil seitsmeni, üritan õppida, suhtlen msnis, heal juhul loen raamatut ja kaheteistkümnest/ühest magama. Toimib nagu õlitatud kellavärk, ainuke probleem on, et patareid hakkavad vaikselt tühjaks saama.
Mis tunne on kõigis pettuda? Avastada, et kõige lähedastematele inimestele oleks nagu ükskõik, mida ma ütlen ja lihtsalt räägivad kõike edasi. Või, et mu õde..kelle jaoks ma olen alati olemas olnud, kui ta on nutnud on ta alati esimesena mulle helistanud ja ma olen alati ta juurde jooksnud..Ja nüüd teda enam pole. Olgu, elab mehega koos. Aga mina? Ma isegi ei mäleta, millal me viimati pikemalt ja kahekesi rääkisime. I mean nothing..again. Ja teised ka.. Asi polegi selles, kas nad mulle midagi teevad. Aga mõistmatus teiste suhtes..mida nad teevad teistele, paneb pettuma. Kui keegi neile nii teeks.. Nad vihkavad seda, on alati vihanud ja vihkavad ka edaspidi. Aga see selleks, igal ühel oma elu.

Tegelikult ma pole nii masenduses enam, ma lihtsalt olen depressiivne inimene, kes ei näe mõtet. Okei, nii hull asi pole. Lihtsalt jube palju on neid tühju hetki..kus midagi tarka pole teha ja need kuradi mõtted ja mälestused lihtsalt tulevad meelde. Ma hakkan järjekordselt asjaga leppima.. Aga ma endiselt ei taha sellega leppida. Ma ju ei taha. Vabandage, aga minu arvamus tõesti ei loe midagi???

Ja just kui punktiks sellele kõigele, tuleb mu playlistist "Aeg on lahkuda".

Aeg on lahkuda, aeg on loobuda.

2008-01-10T07:02:00.000-08:00

Ma pole jube ammu siia enam midagi kirjutanud.. Tahaks. Aga nagu ei oska midagi öelda. Sõnad läinud nagu Tanel laulab. Tühi on olla. Kui ma vahepeal suutsin oma maailma natukenegi kokku kleepida, siis see purunes täielikult jälle.

Ma parem tsiteerin, ise ma nagunii midagi tarka öelda ei suuda.

"Mu kõige suuremad vaenlased on need, kes must kõige rohkem hoolivad. Nemad on selle piina põhjustajad. Kui neid ei oleks, ei oleks mul mingit probleemi selle eksistendi lõpetamisega, aga kui su oma ema ütleb sulle, et ta on elus ainult tänu sulle ja et sa oled ta elu mõte, ei haara sa ju žileti järele, ega ju." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Sest seal raamatus on lihtsalt nii palju kirjeldatud seda, mida ma tundnud olen. Kasvõi praeguse olukorra kohta on neid päris palju. Ma kunagi hiljem kirjutan veel.

2007-12-24T03:45:00.000-08:00

Ma tahan karjuda, ma tahan nutta, ma tahan kogu selle toa segi peksta, ma tahan endale haiget teha, ma tahan talle haiget teha, ma tahan kõikidel näod täis sõimata, ma tahan lihtsalt, et ta hooliks.
Mul oli ainult üks jõulusoov, et nad ära jääks.
Üle nädala tagasi oli mul ka ainult üks soov.
Ma pole kordagi arvanud, et ma olen ideaalne. Ma pole kordagi väitnud, et ma olen ideaalne.
Aga ma ei osanud arvata ka, et asi siis kohe nii hull on.
Ma tahaks lihtsalt aega tagasi kerida. Väga väga palju.
Ma mõtlesin, et täielik vältimine teeb head mulle, aga ei. Ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Ja pole kindel, kas tahangi suuta.
Jõuluõhtu oleks ju ideaalne hetk ära minemiseks?
Kuid ärge põdege, ma olen isegi selle jaoks liiga nõrk.
(Jah, mu tujud muutuvad kiiremini kui mõni hingata suudab)
Aga lihtsalt, ma lihtsalt ei suuda enam.

2007-12-23T13:20:00.000-08:00

Tuhandeid soove,sõnadesse panna neid ei saa.
Tunnete proove,pisaraid mis peagi pühid sa.

Tuhandeid soove,leida võid kui tähti talveöös.

Tunnete proove,südamesoove.

Ükskõik kui väga ma jõule ka ei vihkaks.. Tulevad nad lõpuks ikkagi. Ükskõik kui väga kõik valgeid jõule ka ei sooviks, lund ei tule veel nagunii. Ma loobusin lõpuks tegemast nägu, et minu jaoks pole jõule. Just peale seda, kui isa mulle selle pisikese kuusekese tõi. Ja tegelt on mul jube nunnu tuba. Koos nende 8 küünlaga ja pisikese kuusekese ja nende piltidega seinal, mis samuti tulekestega ümbritsetud on. Lihtsalt valus on. Aga ma üritan mitte mõelda sellele, et need oleks võinud olla ideaalsed jõulud mu jaoks. Oleks..aga ei ole.Ja nii ma siis istungi ja söön mandariine ja kuulan jõululaule ja vaatan lihtsalt seda kõike. Mis on nii ilus, aga liiga üksi. Ja ma muutsin ka homseid plaane. Mu esialgne plaan oli nimelt teha nägu , et jõule pole, et kõik on nagu igal teisel esmaspäeva õhtul. Siis nüüd ma otsustasin juua hõõgveini nii palju kui mahub, põletada oma küünlakesi ja vaadata telekast jõulufilme, kuni jõuan. Ükskord saab kõik korda. Ükskord kindlasti.

Rahulikke jõule Teile,

Teie Marge.:)

Kolm lihtsat sõna: Ma vihkan jõule.

2007-12-20T10:04:00.000-08:00

Lihtsalt vihkan. Kui selle nädala ma suutsin veel üle elada, siis järgmist ma kardan. Sest päevad lihtsalt venivad. Lõputult voodis logeleda ma ka ei saa, sest ma kardan mõelda. Jõululaupäev hirmutab mind ka.. Ma tean piisavalt meie pere. Ma tean, et ma istun lõpuks lihtsalt siin, oma toas. Kui ma kunagi mõtlesin, et võiks midagi juua, siis parem mitte. Ma kardan juua, esimest korda. Sest ma kardan, et ma ei suuda siis enam ennast kontrollida. Tähendab, ma tean, et ma ei suuda. Ma suutsin muidu rahulikuks jääda,kuid lõunakasse ma poleks pidanud minema. Esiteks seal lasti koguaeg vaikselt jõululaule, aga vähemalt poodidesse polnud neid alguses kuulda. Ja siis tuli Mariah Carey "All i want for christmas is you". See on niigi valus laul. Ja siis pandi see veel eriti kõvaks ka, nii et kõikidesse poodidesse oli seda kuulda.
Ma olen õnnelik, et lund pole. Sest kui veel lumi tuleks ka maha, oleks mul koguaeg meeles, et jõulud on. Või noh meeles on ikkagi, aga lumi teeks veel valusamaks selle.
Ma vihkan jõule.. Lihtsalt vihkan.
Ja kõik keda huvitavad mu jõulusoovid. Neid on täpselt 1. Ja see pole mitte tema. Vaid, et jõulud üldse ära jääks.
Tema.. Teda ma ei taha. Ma ei taha, et ta oleks minu oma,sest mina tahan seda. Muidugi, ma tahan teda tagasi. Kuid ainult siis kui tema tahab mind.

2007-12-19T05:52:00.000-08:00

"Oled maast-madalast teadnud, et kui kukud hobuse seljast maha, ronid sinna tagasi. Kui sul on autoõnnetus, istud sa ikka rooli tagasi. Kui su süda lõhutakse, armastad sa ikkagi uuesti." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Teha nägu, et kõik on korras, osutus lihtsamaks kui ma kartsin. Naeratus suudab peita kõike.. Niisiis tuleb alati naeratada. Isegi kui see tekitab head tunnet, meenutab iga asi teda. Iga liigutus, iga sõna, iga lõhn. Iga hetk, igal pool, igal ajal. Pole vahet, kas ma kirjutan samal ajal tööd või isegi magan. Ta on koguaeg mõtetes..isegi unenägudes. Kui saad üks kord haavata, paraned kiiresti. Kui teine kord, läheb rohkem aega. Jne. Ma ei tea mitmendat korda tema mulle haiget tegi.. Suhete mõttes.. Sügavalt. Teist korda. Neid õhtuid mida ma selgelt mäletan, on vist kolm. Kuid mitu korda ma nutnud olen tema pärast. Ma tõesti ei oska öelda.. Väga palju. Kuid praegu. On mul hetk, kus ma isegi ei suuda nutta, ma ei taha. Ma ei taha ka sellel teemal pikemalt arutleda, mul pole vaja haletsust. Samas on kohutavalt armsad inimesed, kes lihtsalt uurivad, kuidas mul olukord on. Kasvõi ainult sellepärast helistavad ja üritavad. Näiteks see küünalgi. See on nii lihtne ja odav asi, aga te ei kujuta ettegi kuidas tol hetkel kui mulle see anti, oli ülekõige. Ja kõik need laused, et mu silmad pole pisaraid väärt ja kuidas mulle sisendada üritatakse, et ma olen tugev ja võitjahingega. Kõik see on nii armas. Ja teie pärast ma teengi nägu, et kõik on korras. Isegi kui ma tean, et kõik mis te räägite, pole tõsi. Aitäh.
Kuid ükskõik kui armas see ka poleks, koguaeg on valus. Lihtsalt on. Kasvõi eilegi kui me koju sõitsime kuskilt Sanderi maalt ja pimedas maanteel sõitsime ja ma kuulasin "Not Enough"-i. Nii kohutavalt raske oli ja pisarad olid ka jälle tagasi, tõestamas, et nad pole veel otsas. Aga asi ka paraneb natuke. Ma suudan süüa. Mis siis et ma olen täna näiteks ainult 2 saiaviilu ja pool pakki krõpse söönud(jah ma tean, rämpstoit on halb), siis ikkagi. See on kõvasti rohkem kui ma pühapäeval ja esmaspäeval kokku sõin. Ja kui ma päev otsa ringi rahmeldan ja päeval enam ei maga, siis ma suudan ka õhtuti uinuda. Mingil hetkel, mingil moel. Kuid siiski.
Tegelikult, ma ei taha halada ja hädaldada. Ma tean, kõigil on raske. Aga ma tahan, et see oleks kuskil kirjas. Lihtsalt tahan. Ja ükspäev ma olen õnnelik, et see möödas on. Ja õnnelik, et see juhtus. Kunagi kindlasti. Kuigi. Ma ei suuda unustada seda hetke kui ma nägin Teda. Mis siis, et ma olin tõesti purjus. Mis siis, et kogu järgnev aeg on nii udune. Ma ei unusta seda, kuidas Ta seda teist hoidis. Kuidas Ta teda vaatas. Kuidas Tema jaoks eksisteerisid ainult nemad kaks. Kuidas varem olime olemas ainult meie kaks. Ja kui ma seda nägin ,kuidas ma tardusin. Ma ei tea, kas ma vaatasin neid minuti või 10 minutit, sest aeg seisis. Kõik tantsisid ja lõbutsesid ning minul lihtsalt hakkasid pisarad voolama.. Ja ma jooksin ära. Ma tean, selle kirjeldamine ja kirjutamine teeb mulle ainult rohkem haiget..aga. mind ei huvita.
Ta oli niiii minu. Veel nädal tagasigi. Kõik oli niiiiiiii korras. Ja päev hiljem.
Ma olen lihtsalt loll.

2007-12-16T11:12:00.000-08:00

Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma mõtlesin, et kõik mu pisarad on otsa saanud, et nüüd ma tõusen, aga ei. Ma lihtsalt ei suuda. Ma oleks ennem peaaegu närvivapustuse saanud. Ma lihtsalt nutsin kuni ma ei suutnud hingata. Ma lihtsalt üritasin kuidagi õhku ahmida. Ja siis oli tunne, et kõik jookseb kokku ja ma minestan siia samma ära. See pole lihtsalt purunenud unistus nagu väikselt lapselt ära võetud komm. Mul kõik kohad valutavad, hingata on valus ja ma lihtsalt värisen. Juba mitmendat korda päevas. Vahepeal tulevad hetked kui ma rahunen pooleks tunniks ja siis hakkab otsast peale.

KUIDAS KURAT SAAB INIMESEL KES ON MULLE VIIMASED AASTA AEGA ÜKS LÄHEDASEMAID OLNUD, MUUTUDA NII LIHTSALT TÄIESTI POHHUISTIKS KÕIGES MIS PUUDUTAB MIND? Kuidas ta sai ühe päeva ümber mõelda kui üleeile oli kõik ideaalne? Kuidas ta tahtis mingit põnevikku vaadata ja ma kohe alguses ta kaissu tuttu ära jäin ja filmi lõppedes ta mind üles ajas õrnalt ja me mitu tundi juttu ajasime? Kuidas ta sai kõik ära unustada? Kuidas..kas ta siis ei mõelnud ühtegi sõna?

Kas ma tõesti pole mitte midagi väärt?

2007-12-12T12:49:00.001-08:00

Kui ma ise ei võtaks kordagi ühendust, kas ta üleüldse hakkakski mind igatasema? See nuga, mis iga sügavama hingetõmbe korral haiget teeb, on tagasi. Aga võibolla ta alustaski kõigega üldse haletsusest minu vastu.
Ma ei tea. Ja samas ma pole kindel, kas ma tahangi teada. Ma vihkan ennast. Aga mulle lihtsalt tundub, et miski on valesti. Et miski on väga väga valesti. Aga võibolla ma kujutan ainult endale ette..nagu mulle tavaliselt öeldakse. Mitte ainult tema poolt(ta pole seda otse välja kordagi öelnud) vaid üleüldse. Ma vihkan tunnet, et ma sõltun kellestki. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas sellest lahti saada, aga lahti saama ma pean. Lihtsalt pean.

Days feel like years when i am alone.

2007-12-12T06:43:00.000-08:00

Coelho raamatud räägivad palju sellest, kuidas sisetunnet ei tohi eirata. Kuid seda ma jälle teen. Ma vihkan seda tunnet mu sees.. Seda ette aimamist. Ma ei taha, et see tõsi oleks. Ja ma ei taha lasta kõigel minna selles suunas. Ma jälle kardan. Ja see pole õige. Võibolla tõesti, mul lihtsalt on närvid läbi ja ma kujutan kõike endale ette. Vähemalt ma loodan seda. Ja mille kuradi pärast mulle kõik pisiasjad nii korda lähevad. Ma tõesti ei tea..
Kuid kui kõik tõesti peaks nii minema.. siis võite mulle tõenäoliselt hullumajja külla tulla järgmine kord.

2007-12-07T09:58:00.000-08:00

Kui tikku põlema panna siis kohe algul saab vaikselt puhudes ta ära kustutada ja leek on ka pisikene. Kuid mida kauem tal põleda lasta, seda kiiremini leek kasvama hakkab ja seda raskem seda ära puhuda on. Ja lõpuks kui sa ikka ei puhu teda ära, saad arvatavasti lihtsalt valusalt kõrvetada.

Probleemidega on samamoodi. Algul nad on väiksed, kuid siiski märgatavad ja neid annaks ära parandada ilma suurema vaevata. Aja möödudes nad järjest kasvavad ja kasvavad. Lõpuks neid on väga raske lahendama hakata(kuid mitte võimatu). Ja kui ikkagi mitte reageerida saab lihtsalt elult valusalt kõrvetada.

Jah ma tean, arvatavasti see jutt pole kellelegi üllatuseks ja võibolla ta tõesti on suhteliselt mõttetu. Aga las ma teen oma väikseid geniaalseid avastusi edasi.

2007-12-04T08:51:00.000-08:00

Hetk peale paha tuju välja elamist tekkis maxul hea tuju. Esiteks pean ma kindlasti Andrust tänama, kes saatis mulle The Suni uue loo "Igatsus on hea". Sest see oli täpselt see,mida ma vajasin, täpselt see millest piisas. Ja mõtlema hakkasin hoopis uutel teemadel(teate küll mu mõttekäiku, jookseb igale poole hästi palju). Nimelt pakkuge kolm korda kelle peale ma mõtlema hakkasin, kui kuulen lugu igatsusest. Ja kuna ma samal ajal blogi lehel olin, lugesin ma juulikuu omasid. Ja lugesin lauseid, et "mis siis kui ma ei taha loobuda unistamisest, sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt nii väga tahan". Ja kui masenduses ma olin. Ja kui ma nüüd mõtlen..kui ma oleks loobunud unistamisest, kui ma oleks loobunud, hoolimata, et mulle tundus see, mis meil oli liiga eriline, kui ma poleks nõus ootama ja olnud kellegagi, lihtsalt ülesaamiseks. Ma poleks seal kus ma olen. Mul poleks Teda. Ja kui nädal või kaks tagasi meeletult kartsin, siis praegu tunnen ma, et ma olen nõus vaeva nägema..sest ta lihtsalt on seda väärt. Ja ma ei arva seda, ma tean seda:).

Igatsus pole süüdi.

Igatsus teeb head.

Igatsus annab teada-

armastus meist inimesed teeb.

On laulusid, mis sobivad mõnda hetke ideaalselt:).

2007-12-04T08:25:00.000-08:00

Lugesin siis igavusest ühe inimese nö rateblogi, kus oli tehtud küsimustik sõpradele. Ja lihtsalt pani mõtlema. Nimelt esimene küsimus seal oli, et mida sa teeksid, kui ma sooritaks enesetapu. Ja siis kõik need 10 vastajat, vastasid küll natuke erineva sõnastusega, aga mõte oli, et sa ei teeks, kuna ma ei luba. Võibolla ma eksin ja sellel inimesel tõesti on kõik 10 inimest nii tähtsad ja kallid ning poleks aind reiditutvused, siis ta võibolla tõesti kuulaks neid. Aga kui ma nüüd mõne neist iseloomustust ka lugesin.. siis sinna oli kirjutatud et hästi nummi, kahju et päriselus ei ole näinud(sõnastus oli jällegi erinev, mõte ei muutu). Mind lihtsalt häirib valelikkus. Olgu sa ei saakski öelda, et jah tapa end ära. Aga no mille kuradi pärast sa arvad, et sa oled nii tähtis, et sinu võimuses on seda lubada või mitte. Veel enam, kui tõenäoliselt see sulle nii väga korda ei lähe. Paljud inimesed on enesetapu lähedal ja nende sõbrad võibolla isegi näevad seda, aga nad nagu ei tahaks aru saada. Mina olen ka olnud. Ja tegelikult see paistab käitumisest välja, aga lihtsalt midagi ei võeta ette. Nagu keegi(ma pole kindel aga arvan, et Coelho) kirjutas "Oled elus- oled mittekeegi, surnuna oled jube tähtis"
Tegelikult iga kord kui ma tööl olin, tahtsin ma ka valelikkusest kirjutada. Mulle sooviti iga õhtu kümneid kordi Ilusat õhtu jätku ja Edu ja Meeldivat õhtu jätku jne jne jne. Paljud neist tegelikult seda ka mõtlesid? Aus olles, ma vihkan ka telefonimüüjaid. Kuigi nende jaoks on see lihtsalt töö, aga varem ma ei saanud ka sellest aru, nii et ma mõistan teid. Aga miks nad ei võiks lihtsalt nägemist öelda või midagi sellist? Nii mitmel korral ma oleks palju õnnelikum olnud, kui mind oleks perse saadetud koos mu raamatutega, aga ei.. Nemad pidid oma vastiku tuima häälega mulle Ilusaid asju soovima, ise mitte karvavõrdki hoolides. Okei, ma soovisin ka paljudele Ilusat õhtut. Aga 1. see oli minu töö viisakas olla. Ja teiseks inimesed, kes mulle väga vastu hakkasid, neile ütlesin ma head aega ja panin lihtsalt ära.
Ma vihkan lihtsalt valetamist nii nii väga. Ma võin/võisin andeks anda peksmise, petmise, vägistamise, varastamise, sõimamise, solvamise, täiesti maatasa tegemise, aga ma ei ole kordagi andestanud valetamist. Isegi kui ma teen näo, et kõik on korras, sest ei ole ja ei hakkagi olema . Ma lihtsalt pole vihapidaja inimene. Ma ei oska ja ei taha. Ma võin olla täiesti kindel, et mul on õigus, või mis iganes, aga nähes kellegi süümepiinu või kurba nägu..ma lähen lõpuks ise vabandust paluma. Jah ma tean, paljud kasutavad seda ära. Isegi märkamatult. Ma naeratan ja te kõik usute, et ongi hästi, et ma unustasin. Aga ei unustanud. Ja ajapikku see kasvab. Teatud inimeste nägeminegi ajab mul sees kõik keerama. Just nende mineviku omade. Just sellepärast, et nad valetasid ja liiga valusalt. Ma oskan andestada..ausõna, kuradi hästi oskan. Aga tule räägi lihtsalt ise ning mida varem seda parem.

(Teisipäevad ei ole minu jaoks.
Väsinud- torisen, õiendan, hädaldan ja hammustan.. Hoidke must eemale.)

2007-11-25T13:23:00.000-08:00

Ma lihtsalt tahaks vahelduseks õnnelik olla.
Aga ma kardan.
Liiga palju.

2007-11-25T02:41:00.000-08:00

Nothing’s gonna change
The things that you said
Nothing’s gonna make this
Right again
Please don’t turn your back
I can’t believe it’s hard
Just to talk to you
But you don’t understand

‘Cuz we lost it all
Nothing lasts forever
I’m sorry I can’t be Perfect
Now it’s just too late
And we can’t go back
I’m sorry I can’t be Perfect

Simple Plan - Perfect.. Liiga tänane lugu

2007-11-24T08:49:00.000-08:00

Kogu see ärevustunne, millest ma natuke aega tagasi rääkisin.. See ei petnud mind. Ja millegi pärast on siiski negatiivset rohkem kui positiivset.. Ainuke küsimus.. mis järgmisena.. St kes järgmisena?
Kui Teda ka ei oleks, läheks ma vist hulluks.

Kui te tulete mulle õiglusest rääkima maailmas.. siis mis kuradi õiglus on kui nii tehakse lapsega, kes on kõigest 1 aastane.

2007-11-23T10:02:00.000-08:00

Miks saadakse aru, kui kallid teatud inimesed ikkagi on(isegi kui varem poleks seda uskunud) üldjuhul ainult siis kui nendega midagi piisavalt hullu juhtub? Vähemalt ei pidanud mina seekord sellepärast neid päriselt kaotama.

Isegi kui tundub, et kõik hakkab positiivsemaks muutuma..suudab miski siiski kõik ära rikkuda. Terve tänane päev oligi liiga hea muidu, et tõsi olla.

2007-11-15T03:50:00.001-08:00

Millal ma lõpetan ütlemast asju, mida ma tegelikult ei mõtle, mida ma ei taha ja mida ma nagunii ei suuda?
Minu idee oli ära unustada see, mis toimus. Sest ma arvasin, et seda sa tahad..ma arvasin, et nii on sulle lihtsam jne. Aga kordagi ei arvanud ma, et sa tõesti unustadki kõik ära. Veel raskem, et sa unustad isegi selle ära, et ma olemas olen. Võibolla tõesti, sa ei oska kuidagi minuga suhelda. Aga võibolla sa lihtsalt ei taha. Mina ei unusta nagunii ära. 3 nädalat on möödas ja hoolimata mu joodud alkokogusest, mäletan ma kõike täpselt, alates hetkest, kus ma alles helistan, et ma hakkasin Tartu liikuma. Võibolla sa ei tahtnudki kõike ära unustada.. Aga ma ei jätnud seda valikuvarianti . Nagu alati, ma ei lasegi millelgi tekkida, sest ma olen omaarust nii tark, et tean mida sa tahad. Ja võibolla teangi. Aga kõik need "võibolla" 'd jäävadki lihtsalt "võibolla" 'deks. Aga raske on ikkagi.
See kõik on tegelikult nüüdseks kestnud pea aasta aega ja kõige masendavam ongi, et ma pole mitte midagi õppinud. Ma tean, et mitte midagi nagu nii ei saa, sest kui saaks oleks see juba juhtunud ja ometi iga kord kui miskigi positiivsemas suunas liigub, olen ma jälle hetkeks õnnelik ja korraks jälle loodan. Selleks, et elu saaks mind jälle vastu maad lajatada.
Persse.

2007-11-13T11:10:00.000-08:00

Sooner or later it's over..
I just don't want to miss you tonight.

Osad sõnad sobivad lihtsalt liiga hästi mõndadesse hetkedesse. Kui mingi hetk tuli lihtsalt lambist hea rahulik tunne sisse, siis praegu on vastupidi. Nagu mingi ärevus on sees koguaeg. Tundub nagu kohe kohe juhtuks midagi, mis mõjutab paljutki. Samas midagi sellist nagunii ei juhtu, seda ärevuse tunnet on ju varemgi olnud. Samal ajal on oleks nagu mu sees nuga.. Mis ei tee haiget, kui ma lihtsalt olen. Kuid iga kord kui ma üritan sügavamalt sisse hingata ja naeratada tõeliselt.. Siis ta lõikab valusalt ühe jälje juurde.
Hetkel mulle ei meeldi lumi. Ta on..aga samas. Temast pole kasu. Ta paneb unistama sellest vabastavast tundest ,mis on lauaga mäel olles, aga seda ei saa veel. Ma tean,et ootama peab veel. Aga mul on kõrini ootamisest. Kuid on mul järjekordselt valikut. Nii ma siis mõtlengi sellest heast ja puhtast hetkest, isegi esimesest kukkumisest lumele pikali jne.. Ja tean, et ma pean jälle kannatlikult ootama.
Aga ma pole kannatlik inimene. All or nothing. Now or never.

Haige olen ka järjekordselt. Kurk on sajaga valus, miski nagu põleks seal. Kuigi hetkeks on mu hääl peaaegu normaliseerunud.. Siis valu pole kuskile kadunud. Kõik lihased on ka valusad, samuti pea lõhub. Gripp? Loodame, et ei. Laupäevaks saan terveks. Või noh..mis laupäevaks. Homme õhtul juba lähen tööle. Ja neljap on 2 kontrolltööd seega peab kooli ka minema. Ja reedel on samuti koolis tööd ja päris töö ka siis. Kuradi hea, et vähemalt autokool on nüüd kaelast ära.

Nüüdsest hakkan ma kirjandeid teemadel, mille kohta mul absoluutselt ideid pole, kell 3 öösel kirjutama. Jutt jooksis väga hästi ja õpetaja oli ka järgmisel päeval viimistletud tulemusega rahul.

And I don't want the world to see me
cause I don't think that they'd understand.
When everything is made to be broken,
I just want you to know who I am.

2007-11-03T07:11:00.001-07:00

Kurbusest silmades saab naer.

Ükskord vähemalt kindlasti. Ükskord kindlasti ka püsivamalt:)

Aitäh härra Lumi. Aitäh, et hommikul kui ma masenduses ja unise näoga uksest välja astusin, rõõmustasid sa mind, panid mul silmad siiamaani särama. Et ma tulin Riiamäelt jala koju kuna lihtsalt nii ilus oli ja nii hea. Näpuotsad küll külmetasid, aga see selleks. Isegi vanaema ütles, et ma tulin koju nagu märg kassipoeg, samas endal põsed nii punased ja silmad säravad. Ja kohe teen toa ka korda ja põletan oma küünlakesi. Ja akna tagant piilus just tihane. Feel gooooooood:).

Ja ma ei väsi kordamast kui kuradi hea on välja vaadata.. vaadata seda lund , mis langeb. Isegi see, et mu sõiduõpetaja mind lumekuuliga viskas oli nii kuradi positiivne.

2007-11-02T06:00:00.000-07:00

Kui ma tahtsin sind panna valiku ette, kas kõik või mitte midagi, palusid sa vahepealset, sa palusid sõprust. Saad aru, sa ise tahtsid seda. Nüüd kui ma üritan seda sõprust elus hoida, ütled sa, et sul pole seda sõprust vaja, sul ei ole aega ja sa tahad mu elust ära kaduda. Tõesti unustad kõik nii lihtsalt ära? Ja ma ei mõtle seda, mis meil oli suve alguses, vaid seda mis oli varem.. Kui nii siis, olgu. Kuid järgmine kord kui sul palutakse millegi vahel valida siis palun ära palu muud varianti ,mida sa tegelikult ei taha, mida tol hetkel tahtes võibolla mõtlesid lihtsalt, et äkki nii on teistel kergem. Kuigi tegelt, mõtlesid sa üldse kordagi teiste peale? Aa noh, tegelikult muidugi mõtlesid. Küsimus peaks olema, et kas sa kordagi mõtlesid ka minu peale? Suve alguses, lõpus või praegugi? Aga ma ei taha vastuseid, ma tean neid niigi ja nende veel üle kordamine teeks lihtsalt liiga palju haiget. Aga ise sa tahtsid nii. Mina lõpetan nüüd.

Ja veel. Lugesin ma ühte iseloomustust veevalajate kohta, mis vastab järjekordselt tõele minu puhul vähemalt:
Veevalaja olemus on vapper ja kindel, nii et pole märgata tema sisemist ebakindlust. Tõelisi sõpru on neil tavaliselt vähe, kuid kõik inimesed on talle “õed ja vennad”. Kuid kui ta tahab üksi olla, ei tohi teda segada.

I am not afraid to walk this world alone.

2007-10-29T08:32:00.000-07:00

Aga maxu avastas, et mulle meeldib nii elada nagu on. Esimest korda üle pika aja olen ma rahul sellega. Aga nii on ju hea. Nii hea on mõelda, et kui mul on kiire aeg, ma võin peale kooli koju tulla ja ülejäänud õhtu magada, sest mul pole vaja kindlalt kellgagi kokku saada. Nii hea on kui ma ei pea mitte kuskile kindlalt jõudma, kui ma ei taha või kui mul tulevad lihtsalt lambist uued plaanid. Nii hea on teada, et ma võin teha täpselt seda mida ma tahan, hea on teada, et mul võib olla öid nagu see laupäev oli ja mitte kellelgi pole õigust mulle midagi ette heita, mitte kellegi ees ei pea ma vabandama. Ja Talle tahaks ma ühe suure Aitäh öelda, sest tänu sellele ööle ma jõudsin sellele järeldusele.

Ja kõik see oli kord ning las ta jääbki nii.
Muinasjutu metsa sa ei tule tagasi.

Ainus mida soovin ma, et mind mäletaksid sa.

2007-10-24T10:39:00.000-07:00

Kohutavalt saamatu olen. Terve päeva passisin kodus tähtsa plaaniga õppida.. Pakkuge kas õppisin? No ei. Natuke bioloogiat vaatasin, aga see oli ka kõik. Tüüpiline. Koguaeg hädaldan, et kiire on ja kui aega on rohkem kui vaja siis passin tühja midagi tarka tegemata.
Aga mul on kõige armsam koer üldse:). Kes muu suudab ukse peal oleva klaasi vastu oma nina suruda ja mulle anuvalt otsa vaadata, et ma ta tuppa laseks. Kes muu suudaks ühe pea toetusega kõik mu püksid täis ilastada. Kes muu suudaks oma pead mu käe peale nii kaua toetada, kuni mu käsi ära sureb. Ja kes muu suudaks mind öösel ära ehmatada, kuna ma avastan, et keegi magab mu kõrval ja ei kavatsegi tagasi maha minna.

2007-10-22T10:56:00.000-07:00

Inimesed ei mõtle kui palju haiget nad oma sõnadega teevad.
Ja kui haiget teeb teadmine, et nad on nö siis sõprusest välja kasvanud ja kaovad mu elust. Ja mitte ainult teadmine, nad ütlevad selle ka välja ja selles pole nende arust mitte midagi imelikku. Kõik on normaalne ja ma peaks veel rõõmustama ka.
Minge perse. Ma ei taha enam.

Nagu ütlesin mai kuus juba."Unustan teid nagu unustasite minu."
Ma suudan küll.
On veel palju põhjuseid miks Eestisse jääda?

Tore on teada, et inimesed ,kes pääsevad mulle kõige lähedamale, avastavad, et targem oleks mu elust siiski kaduda.

Vihkan, et ma tast ikka hoolin. Vihkan, et kaotasin inimese, keda ma kõige rohkem alati vajanud olen, venna.

Homme olen edasi asjalik.

2007-10-16T12:22:00.000-07:00

Jube väsitav nädala algus on olnud. Eile peale kooli üritasin ma enamus õhtut tark olla ja õppida, vähemalt üritasin. Täna ka, pidasin peaaegu kogu selle teisipäevase õuduse vastu.. Ja mõlemasse järeltöösse jõudsin kaa, mis siis et bioloogia hinnet ma siiski parandada ei suutnud, ma vähemalt üritasin ja muu mind ei huvita hetkel. Peale kooli õpetasin tund aega oma Mõmmit ja veetsin paar tundi kitarri õppides.. Jah, mitte lihtsalt mängides, vaid õppides igasuguste harjutuste järgi. Tulemused: F-duur tuleb juba täitsa välja ja suudan isegi lugudesse seda mängida sisse, küll kohmakamalt kui teisi kohti, aga asi seegi, Dm- ehk siis duur, mis üleeile alles mu mängitavate duuride nimekirja lisandus tuleb sujuvalt lugudes välja ja Jaan Tätte "Ojalaulu" oskan ka mängida:). Veel olen ma hästi tubli olnud ja raamatust tsitaate välja kirjutanud ja ühiskonda vaatasin ka natuke, pealegi homme nagunii pole veel töö. Ja nüüd väsisin ära.
Mõtlesin veel mingi ühiskonna töö ära teha, aga loobusin. Kaua sa ikka jõuad. Tuttu ei taha ka veel minna. Nüüd avastan jälle kui väga ma Evanescence "My Immortal"-it armastan ja põletan oma küünlaid ja räägin erilistemaga oma msni listist ja lihtsalt..olen. Ei üritagi midagi tarka teha, tänaseks aitab. Homme olen edasi asjalik. Vähemalt üritan. Ja üritamine loeb rohkem kui tulemused. Tulemused on olulised teiste jaoks, aga kui sa tead, et sa ei näinud palju vaeva, siis peale pisikese egoturgutamise teemal "küll ma olen ikka tark" ei anna see rohkem midagi. Aga mina otsin rahulolu ja selle saan mina vähemalt teadmisest, et ma üritasin ja sain sellest mingit kasu, mis tulemused on, pole hetkel oluline.:)

And if you have to leave

I wish that you would just leave

'Cause your presence still lingers here

And it won't leave me alone

These wounds won't seem to heal

This pain is just too real

There's just too much that time cannot erase

When you cried I'd wipe away all of your tears

When you'd scream I'd fight away all of your fears

I held your hand through all of these years

But you still have

All of me

I've tried so hard to tell myself that you're gone

But though you're still with me

I've been alone all along

I'm so tired of being here...

(Ma ei taha nende laulusõnadega öelda, et ma olen masenduses. Ei. Homme ma ärkan ja olen jälle tugev ja tubli.)

2007-10-14T12:09:00.000-07:00

"Või kas saab üldse ühtegi suhet lõpetada? Eriti- kas selle üle saab otsustada üksinda? Midagi ei juhtu nii äkki, nagu pealtnäha paistab. Ükski lugu ei alga sel minutil, kui seda alustatakse, ega lõpe tunnil, mil see lõpetatakse. Sõnu on lihtne öelda kui need on pelgalt sõnad. Armastus polnud kindlasti vaid sõna, see oli tuhat sõna, tuhat mõttevälgatust, tuhat tundevoogu. Kuidas oleks saanud kõigile neile ühe raksuga joone peale tõmmata- see oli ilmvõimatu."

Meelike Saarna "Kahe südamega tüdruk"

2007-10-07T07:49:00.000-07:00

Täiesti kohutav.
Tahan kõigi vastu hea olla, aga välja tuleb nagu ei hooliks kellestki.
Peale enda.
Ja võibolla nii ongi.
Olengi selline tohutult suur egoist.
Peaksin veel vabandama, aga vot ei vabanda. Milleks. Kui mind nagunii ei usuta. Ja pealegi, ma tõesti võibolla olen täiesti kohutav inimene, aga ma ei tunne ennast nii süüdi ja ma ei tunne, et mu tegu oleks nii kohutav olnud nagu sa mind tundma panna üritasid. Või mitte üritasid, see õnnestus.
Mis vahet siis enam on.

2007-10-04T12:19:00.000-07:00

Inimesel on alati võimalus teha seda(kasvõi lihtsalt üritada), mis talle meeldib. Probleemid hakkavad hetkest, mil inimene teeb ühte aga tegelikult tahab teist.

2007-09-29T10:09:00.000-07:00

Üleeile, neljapäeval, kui ma koju kõndisin Annelinna keskuse juurest, oli hästi ilus sügiseilm ja nagu ikka tõi see palju toredaid mõtteid.
Mulle meenus kui ma aasta tagasi oleksin niimoodi üksi kõndinud, siis ma teadsin, et keegi eriline ootab mind kuskil ja ainuke põhjus, miks enam ei oota, on see et ma ise tahtsin nii. Praegu kui ma kõndisin, ma teadsin, et mind ootab kodu, vanemad, sõbrad. Ja siis ma mõtlesin, et juhul KUI ma olen järgmine aasta Londonis, siis ma kõnnin jälle üksi ja mõtlen, et eelmine aasta ootas mind vähemalt mu pere ja sõbrad. Ja ma saan jälle mõelda, et ma ise ju loobusin järjekordselt sellest.

Aga see ei tähenda, et ma ei tahaks minna. Tahan, lihtsalt kardan, aga saan hakkama.:). Ja ma tean, et Eestis ootate te mind ikkagi. Teil pole muud võimalust, kes muu suudaks ikka sama debiilik ja totu olla. Ja tegelt olen ma ju vahepeal armas ka:D.

2007-09-23T05:39:00.000-07:00

"Growing up is not always the best thing that can happen"

Mis siis kui ma ei jäta üritamist, unistamist, lihtsalt sellel põhjusel, et ma tahan nii väga? Tegelikult olen ma lihtsalt jälle perse kukkunud oma unistustega. Või ma ei tea. Iga kord kui tundub, et kõik on hästi, suudab miski/keegi ikkagi kõik ära rikkuda. Ei ole tore avastada, et inimesed, kellest ma hoolin ja kes kunagi hoolisid ise ka, on täielikult muutunud. Lihtne on mõelda, et teised on süüdi selles, et kõik sitasti on. Lihtne on mitte öelda, kuidas ma tegelikult asjadest arvan. Lihtne on mõelda, mis saaks kui teistmoodi olla.

"Maybe I was wrong to think I could have you.

But I kept trying.

And I believed I was winning in this game of love.

Until I saw you that day.

With her."

2007-09-16T09:04:00.000-07:00

Ma lihtsalt tahtsin kirjutada oma lapsepõlvest enamust mida ma mäletan. Kirjutada ka asju, mida ma varem rääkinud pole. Ilma ilustamata. Lihtsalt. Mälestused.

Kõige esimene asi, mida ma meenutada suudan on mu vanemate tülid. Ma olin umbes 3 aastane ja ema nuttis ja ma viisin talle oma banaani kuigi see oli viimane ja ma olin seda terve päeva endale õhtuks hoidnud. Ta võttis selle kätte ja viskas vastu maad. Ja sõimas mul näo täis. Ma mäletan uduselt, et ma pole kunagi varem nutnud nii hullult nagu siis. Nagu mu ema praegu tavatseb öelda "Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati. " Edasi meenuvad minu ja Kadri tülid. Me vihkasime teineteist väiksena. Tõsiselt. Me kaklesime koguaeg ja mitte nagu tüdrukud, vaid me mõlemad olime koguaeg sinikaid täis, me kaebasime teineteise peale igal võimalusel, me keerasime sitta üksteisele igal võimalusel. Ainuke positiivne asi mis mulle mu esimesest 8 aastast meenub on mu onupoeg. Me elasime Reolas, tema Ülenurmes ja ometi ta viitsis iga päev suvel mulle külla tulla ja minuga mängida. Ta mängis muga küll ka barbidega aga üldiselt ronisime me puu otsas ja olid sõjamängud. Praegu suguvõsa kokkutulekutel ma ei tunne üldiselt, et ma kuuluks nende sekka ja see sama onupoeg on ainus, kellega mul on millestki pikemalt rääkida. Ta on arvatavasti ka põhjus, miks ma praegugi saan poistega palju paremini läbi kui tüdrukutega ja üldiselt mul on enamus sõpru poisid.
Kui ma sain 8 aastaseks, kolisid mu vanemad eraldi elama. Mina läksin emaga, õde jäi isaga. Ma mäletan kõiki neid tülisid, kui palju mind süüdistati, et ma ei armasta oma isa. Emal oli 3 töökohta, ta oli koguaeg tööl ja kui ta koju jõudis oli ta väsinud. Mina olin see, kes hoidis kodu. Koristas, tegi süüa, käis poes, ka vihmaga kui oli vaja midagi tujuparanduseks tuua ja lisaks oli mul kool ja muusikakool. Ma olin 8 aastane, ma oleks pidanud mängima ja mitte muretsema, kas meil raha jätkub, kas poest sai kõik toodud jne. Aga ma ei kurtnud kunagi, ma ei süüdista ka praegu teda. Ta pidi töötama me poleks muidu hakkama saanud. Lisaks sellele oli tal pidevalt luhtuvad armuromaanid, millega ma õppisin ära, et mehi ei saa lihtsalt usaldada. Paraku oli tal vaja kellegi peal ka masendust välja elada. Ma ei tohtinud kordagi nutta, sest kui ka mina oleks alla andnud poleks me hakkama saanud. Teate kui palju kordi ma kuulsin, et ta ei suuda, ta tapab mind ära, ma saan isa juurde minna ja kõik on korras. Kuid mitte miski poleks korras olnud. Ühesõnaga, kõigi nende aastate jooksul ei tohtinud ma kordagi nutta. Äärmisel juhul kui ma üksi kodus olin, aga siis mul polnud lihtsalt aega. Paari aasta pärast kolis meie juurde ka vanaema ja mul läks mõnes mõttes elu lihtsamaks, ma sain oma lapsepõlvega tegeleda kuid jah.
Vahepeal kolisime me ka linna ja uues koolis oli alguses väga raske. Suur linna kool. Ja mina. Väike tüdruk maalt, kes oli harjunud üritama nähtamatuks jääda ja lihtsalt kõik vajalik ära teha. Kui tõrvandis olid mul sõbrad, siis linnas polnud mul alguses neidki. Paar aastat hiljem kuulsin ma ka ,et minust oli alguses ikka väga hullud jutud liikunud. Aga ma sain hakkama ja aja möödudes leidsin ka sõbrad, kellest osad on siiani alles ja siiani aidanud mind oma toega.
Igatahes, läks kuidas läks. Kui ma olin 13 oli emal uus mees, kes oli alkohoolik. Alguses oli ta tore kui ta joonud oli ja ta ei teinudki seda väga tihti. Kuid siis, hakkas ta muutuma vägivaldseks juues. Ta hakkas jooma iga õhtu ja nad tülitsesid iga õhtu. Aasta aega iga õhtu ma nutsin ennast magama ja lootsin, et ei mulle ega emale ei tulda kallale. Lõpus ma kartsin enda pärast rohkem, sest see mees ei sallinud mind enam nii väga kuna ma palusin emal ta välja ajada. Kadri ehk mu õde käis kord nädalas meie juures. Sellel õhtul nad ei kaklenud. Kuid ükskord nad unustasid vist end tagasi hoida. Ma mäletan niiii hästi kuidas me Kadriga üksteist kallistasime ja nutsime. Sellest hetkest alates hakkasime me ka läbi saama. Kell oli 4 öösel. Kadri helistas isale, kes tuli meile kohe järele. Aga mina pidin järgmine päev tagasi minema, ma ei saanud ema üksi jätta. Mulle öeldi, et kui midagi sellist peaks korduma, et ma helistaks ja kutsuks isa uuesti järgi. Nad arvasid, et see oli harv juhus. Kadri pani öösiti telefoni kõvema hääle peale, et ta kindlalt kuuleks kui ma ühendust võtan. Ma kirjutasin iga õhtu/öö oma 5 korda sõnumit ja iga kord kustutasin ära ja ei saatnud ära. Ma lihtsalt ei saanud oma ema maha jätta, ma olin ainuke põhjus miks ta üritas. Muide, samal ajal pidin ma koolis käima. Muusika ja ema olid ainsad, mis mind elus hoidsid. Keegi ei teadnud, mis mul kodus toimus, mitte ükski sõbranna, mitte keegi, välja arvatud Kadri. Tema tugi oli tegelikult tohutu. Ta tuli igal võimalusel mulle külla ja viis mind välja kuskile. See kõik kestis aasta aega. See mees ei nõustunud lahkuma, ta lubas end meie maja ees üles puua, et ka mina seda näeksin. Ta ähvardas sellega pidevalt. Nii mind kui ema. Ja siis. Ühel päeval. Ta lihtsalt pani asjad autosse ja sõitis minema. Peale seda pole ma teda näinud. Seda päeva ma mäletan ka väga hästi, me olime emaga kahekesi kodus ja me mõlemad kartsime magama jääda, me kartsime, et ta tuleb tagasi. Samas ma ei oskagi kirjeldada, seda kergendustunnet, et lõpuks ometi on see läbi.
Kui veel aasta möödus. Ma olin siis 15, tekkis mulle esimene poiss. Nagu kellega me käisime. Paar nö üheõhtusuhet oli mul ennem ka olnud. Igatahes see poiss, läbi raskuste õppisin ma teda usaldama, ma tõesti uskusin teda. Ja ta pettis mind. See oleks niisamagi valus olnud, aga ta pettis mind lisaks teistele, ka mu oma õega. Ta väitis, et ma ise olen süüdi, sest ma olin nii kahtlustav ja mis iganes. Aga no palun vabandust, aga ta teadis ju mu lapsepõlve. Osaliselt vähemalt, ma olin üritanud talle seletada mitu korda, miks mul on lihtsalt raskusi inimeste usaldamisega. Eriti just meeste. Kui nad on sõbrad, siis ma usaldan kergesti neid. Aga kui keegi mulle lähedasemaks muutub, siis ma hakkan kartma. Aga ma sain sellest üle. Kuigi, tol hetkel kui ma teada sain, et mu õde ja tema koos olid, ma ei näinud põhjuseid edasi elamiseks.
Mõni aeg tagasi vägistas üks mu nn "sõber" mind.
Veel on igasuguseid petmisi,suhteid jms olnud aga neist ma ei taha rääkida, need jäljed, mis need suhted musse jätnud on, ei ole enam olulised. Muidugi, ma ei väida, et ma pole kellelegi haiget teinud, ma tean, et ma olen ja mul on kohutavalt kahju aga ma siiski üritan õppida elama natuke rohkem enda peale mõeldes.

Miks ma selle kõigest sellest mõtlema hakkasin üldse? Lihtsalt sellepärast, et kui ma peaks kõik selle uuesti läbi tegema ja ma teaks seda ette, ma tapaks end ära. Sest teist korda ma enam ei suudaks. Ainuke postiivne asi on, et ma ei tea tulevikku ette, ma võin loota, et kõik läheb paremaks, et ma ei pea enam kunagi sarnaseid asju läbi tegema. Ja selle mõttega ma elangi.
Kui ma vaatan oma väikseid poolõdesid. Siis nad meenutavad mulle tihti mind ennast väiksena ja ma hoian neid rohkem kui tavaliselt oma väikseid õdesi hoitakse. Või noh, hoolitakse alati, aga ma üritan seda rohkem välja näidata. Ma ei tea, ma tahan neile anda seda, mida ma ise kunagi kõige rohkem igatsesin. Õearmastust. Sest kõik väikesed lapsed tahavad üldiselt oma vanema õe/venna moodi oll. Roosi on praegu 6 aastane. Kui ma mõtlen, et ma olin kõigest 2 aastat vanem, kui mu senise elu kohutavamad aastad algasid.. Ma loodan, et nemad ei pea kunagi midagi sellist läbi tegema, ma ei laseks. Ja seda ma võin lubada. Kui keegi oleks mu emale vihjanud kasvõi mida ma läbi elasin, ma tean, et ta oleks mind üritanud säästa. Aga tal polnud õrna aimugi vist. Ma ei nutnud kordagi tema nähes, mul võisid olla silmad vett täis, aga ma ei nutnud. Samuti pole mu emal õrna aimugi, millise jälje see kõik minusse jätnud on. Ja samuti ei tea seda ka teie.

2007-09-12T13:48:00.001-07:00

MaXu on segaduses. Mitte suhete pärast(vauu), vaid lihtsalt. Mida kuradit ma edasi teen. Peale seda aastat. Kas ma suudan ennast kokku võtta? Kas ma olen üldse suuteline tegema ära 1 aastaga 3 aasta töö? Edasi õppima minna tunduks kõige õigem, mõistusega võttes. Samas süda kisub Londoni poole. Ema poolest poleks probleemi, tema laseks mul minna. Isaga pole ma arutanud ja vaevalt ta nõus oleks. Samas. Inimesed arvavad erinevalt. 1 ütles, et ta on kindel, et ma ei tule tagasi. Teine arvas, et ma oleks varsti tagasi. Ma küsisin ka arvamust ja kui ma rääkisin oma mõtetest, siis öeldi, et ma olen ju otsustanud juba. Ma arvasin ka mingi hetk, et olen. Aga.. Kas olen? Olgu, mul on küll veel aasta aega, aga kui ma end kokku ei võta, siis on ilmselge, et sisse ma kuskile ei saa. Ja see aasta läheb kiiresti, sest alles ma läksin ju gümnaasiumi. Ja kui ma õppima edasi lähen siis mida. Ärisse või meediasse. Jälle uus lahkheli mu sees. Mõistus käseks ärisse minna, süda meediasse. Ma ei tea. Pff. Eks me näe. Kõik arvamused ja põhjendused on teretulnud.

2007-09-11T12:40:00.000-07:00

"If you love something, let it go, if it comes back to you, it's yours. If it doesn't, it never was."

2007-09-11T01:11:00.000-07:00

Teate, eile oli üle pika aja suhteliselt tore päev. Hommikust ööni, jah juba selle hetkeni kui ma magasin:).
Aga siis algusest peale. Esiteks, ma ei pidanud bussiga minema kooli, sest mu tore koolivenna tuli mulle järgi ja tüütu bussiloksumise asemel sain ma niisama palju rääkida, seda enam, et päriselt me pole nii palju juba ammu rääkind. Esimesse tundi ma küll ei jõudnud tänu sellele, aga sitta sellega. Seda enam, et nagu ma teada sain, esimeses tunnis õnneks puudujaid ei märgitud. Teised tunnid möödusid suhteliselt kiiresti ja enamus tunnid olid naljakad, kuna no kool algas alles ja kõik pole veel jõudnud üle visata. Kui linna hakkasime tulema, siis rääkisime ühega, et peaks tema juurde vesikat tegema minema kunagi. Ja no, muidugi kutsuti mind 3 korda päeva jooksul Illukasse reedel. Tänks. Linnas ajasin ma paar tundi õega juttu, tema pausi ajal käisime poodides, kus ma surfasin endale pluuse kokku ja solaariumist kalpsasin ka läbi ja vau, see mõjus:D. Igatahes olin siis vahepeal korra kodus ja siis läksin kitarri õpetaja juurde. No kitarri tunnid on ainult tujuparandajad.:) Ja sealt ära tulles tuli emps järgi ja lasi mul ise sõita ja kui koju jõudsin, siis ma sõitsin ise esimest korda väravatest ka sisse, varem ta ei usaldand mind, kuna see tee on kitsas ja koerad tolknevad ringi jalus. Ja lõpuks sain kiita, et ma olin väga hästi sõitnud(H). Tavai. Olin siis paar tundi kodus, rääkisin kõigiga kõike toredat ja siis helistas Silver, et kui ta tartu tuleb, kas ma viitsin taga välja minna. No kuna maxu siis ei viitsi. Siis mingi poole 1st jõudsin tagasi koju ja tuttu. Jube tore oli:). Ja mingi kell pool 2 helistas Tommi mulle ja kutsus välja. Nimelt kõik olid ta üksi jätnud ja tal oli igav ja mõtles mulle(H). Ma küll ei mäleta, mis me rääkisime, aga arvatavasti kutsusin ma ta reedel Raili juurde:D.

Vot. That's it. Tegelt, praegu see päev ei tundugi nii eriline, aga oli kuidagi jube positiivne, kordagi ei lastud kuskile mossitama jääda. Aitäh teile:).

2007-09-07T10:53:00.000-07:00

Nii.Ma luban, et see on viimane sissekanne, mis ma teen P.Coehlo raamatust "Viies mägi". Lihtsalt, ma olen sellest liiga vaimustuses ja tahan 2 kohta sealt veel kuskile üles kirjutada.

"Iga inimolend näeb mingil hetkel, kuidas tragöödia ta elust risti läbi läheb; see võib olla linna hävimine, poja surm, alusetu süüdistus, haigus, mis teeb elu lõpuni sandiks. Sel hetkel kutsub Jumal ta silm silma vastu välja ja käsib vastata Tema küsimusele: "Miks klammerdud sa nii kõvasti selle lühikese ja kannatuserikka olemise külge? Mis mõte su võitlusel on?"
Ja inimene, kes sellele küsimusele vastata ei oska, annab alla. Samal ajal kui teine, kes oma olemasolule mõtet otsib, leiab, et Jumal on olnud ebaõiglane ja hakkab omaenda saatusele vastu. Just sel hetkel langeb taevast alla üks teine tuli - mitte see, mis tapab, vaid see, mis rebib vanad müürid maha ja annab iga inimolendi kätte tema tõelised võimalused. Argpüksid ei lase sel tulel kunagi oma südames lahvatada - kõik , mida nad soovivad on, et uus olukord muutuks nii kiiresti kui võimalik endiseks ja nad võiksid edasi elada ja mõtelda nii, nagu on harjunud. Julged panevad aga vanale tule otsa ning - olgugi et hinnaks on ränk sisepiin - loobuvad kõigest, kaasa arvatud Jumalast ja liiguvad edasi. Julge on alati kangekaelne. Ja Jumal taevas naeratab rahulolevalt- just seda Ta tahtiski, et igaüks hoiaks vastutust oma elu eest enda käes. Andis Ta ju oma lastele kõigist võimalikest kingitustest suurima: võime valida oma tegusid ja otsustada nende eest.
Ainult need mehed ja naised, kel see püha leek südames on, söandavad Talle vastu hakata. Ja ainult need teavad tagasiteed Tema armastuse juurde, kuna on saanud lõpuks aru, et traagiline sündmus pole mitte karistus vaid väljakutse."

"Sõjamees teab alati, mille eest võidelda tasub. Ta ei sõdi kunagi selle eest, mis teda ei huvita, ega raiska aega väljakutsetele. Sõjamees võtab kaotuse vastu. Ta ei suhtu sellesse kui ebaolulisse ega püüa seda ka võiduks keerata. Kaotusevalu teeb talle haiget, ükskõiksus piina ja üksindus viib meeleheitesse. Kõik selle läbi teinud, lakub ta haavad ja alustab kõigega otsast peale. Sõdur teab, et sõda koosneb mitmetest lahingutest ja alati liigub ta edasi. Kurbmänge juhtub. Me võime leida põhjuse, süüdistada teisi, ette kujutada, kui teistsugune meie elu oleks olnud kui seda poleks juhtunud. See kõik aga ei loe midagi: nii juhtus ja ongi kõik. Siitpeale peame unustama hirmu, mis see meis tekitab ja ülesehitusega algust tegema."

"Mõned raamatud panevad meid unistama, mõned aga toovad tagasi reaalsusesse."

2007-09-05T11:29:00.000-07:00

Öeldakse, et ajalugu kordub. Ma varem ei mõelnud sellele, aga nüüd.. Kui ta tõesti kordub, siis ma kardan. Ma ei tea kas ma tahaks uuesti läbi teha osasi asju. Lihtsalt, viimasel ajal on palju inimesi minevikust välja ilmunud. Viimase paari päeva jooksul just. Või noh, nad on olnud koguaeg olemas, aga uuesti suhtlema on hakanud nüüd. Ja ma ei tea. See hirmutab mind . Kui tõesti minevik korduma peab, siis äkki jätaks see kord minu välja?

Ja muide. Kool on tore. Iga tund vähemalt paar korda mainitakse saabuvaid eksameid. Ei ärrita üldse eksju. Aga noh, pole hullu, tegelikult on vahelduseks hea seal käia. Praegu vähemalt. Võibolla on asi selles et ainus kodutöö, mis meil on, on ajaloos materjalid välja printida ja inglise keeles 5 lauset teha. Aga no, see nö lihtne aeg peaks kiirelt üle minema.

2007-09-03T03:42:00.001-07:00

Mul ei olnud mitte midagi tegelikult kooli alguse vastu. Kuni hetkeni kui ma sain homse tunniplaani teada. Aitäh teile, kes iganes selle ka koostas.
Tegelikult, saame hakkama.. Ma ei tea kuidas, aga saame:D. Viimane aasta ju ikkagi:)

2007-08-30T05:44:00.000-07:00

Teate, ma mõtlesin, et mul ongi vaja vahepeal selliseid õhtuid nagu eile. Mis siis et ma vahepeal nutan. Need on minu õhtud. Kus ma lihtsalt mõtlen. Olen oma segaste tunnetega üksi. Kuigi ma ei saa aru, miks ma teisi sellesse kaasan. Nojah, ma tahan, et keegi kuulaks, aga nemad pole mu äkilistes tujumuutustes süüdi ju. Ja tegelt poleks vaja olnud. Aga mis seal ikka. Lihtsalt, ma tahan öelda, et mul on vaja vahepeal õhtuti üksi kodus olla ja masetseda, üksi oma tujule vastu vaadata, selleks, et hommikul ärgata ja jälle õnnelik olla:).

2007-08-29T14:17:00.000-07:00

Kui ma vaatan peeglisse, on mul raske ära tunda inimest, kes sealt vastu vaatab. Ma vaatasin ja mõtlesin viimasele kahele aastale. Ma räägin 2st kõige tõsisemast ja tähtsamast suhtest, paarinädalased "suhted" jms ei lähe arvesse. Mõtlesin kõigepealt, mis tegin ma 2 aastat tagasi, kellega ma koos olin. Ma mõtlen just ühte kindlat meessoost isikut. Samuti meenus mulle, mis ta tegi. Kuidas ta kõik mu lootused purustas, kuidas ta näitas kui valelik ja valus elu võib olla. Ma olin 15 siis.. Ma polnud selliseks asjaks valmis. Kuigi samas, selleks ei saagi valmis olla ja juu siis seda oli vaja. Sest see tegi mind päris palju tugevamaks.. Selleta ma poleks see, kes olen. Ja nagu enamus asju, sai ka see läbi.
Siis ma mõtlesin aasta tagasi toimunule, kellega ma koos olin. Ta oli vastand eelmisele. Ta oli täiesti ideaalne, meie suhe oli ideaalne. Ta oli parimat väärt. Ta õpetas mind uuesti usaldama, ta õpetas mind jälle õnnelik olema, ta hoolis, tõeliselt. Ta oli nagu...heastus selle eest, mis ma varem läbi elasin. Sest igal asjal on tagajärjed. Halvad ajad ei kesta kaua, samuti ka mitte head. Seekord suutsin mina asja perse keerata.. Ei, ma ei petnud teda. Kuid ometi ma tundsin, et mu tunded kadusid mingi hetk ja ma jätsin ta maha.
Nüüd.. Ma olen üksi. Ja ma tahaks ülekõige, et keegi eriline oleks, et keegi hooliks. Jah, ma tean väga hästi, et kui ma igatühte tahaks, siis mul oleks keegi. Aga see pole nii lihtne, ma ei taha igat ühte, ma ei taha kedagi lihtsalt, et suhe oleks. Ma tahan kedagi erilist. Ja kedagi sellist pole. Samas, see võibolla on nii sellepärast, mis aasta tagasi toimus, kuidas ma lõpuks käitusin.. Ma ei tea. Igal teol on tagajärg. Teen teistele haiget, saan hiljem selle tagasi. Halvale ajale järgneb hea aeg, heale halb jne. Niimoodi elu liigubki.. Tema õpetas mulle seda:). Kuigi mul on valus mõelda, et ma tast ilma jäin(jah, ma tean omal süül), siis siiski ta on mälestus, mida on hea meenutada ja parem las see jääbki nii, sest ta on üks väga vähestest headest mälestustest seoses meessoost isikutega, kui mitte öelda, et ainus.

"Kuid kui oleks läinud teisiti, kas oleks sa üldse siin?"

Kuid tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma muutunud olen. Kui ma vaatasin 2 aastat tagasi peeglisse nägin ma sealt tüdrukut, kelle silmad alati särasid, kes naeratas, kes armastas, kes uskus, kes lootis. Praegu ei näe ma seal enam seda sama väikest sinisilmset tüdrukut.. Oma silmadesse on mul valus vaadata. Naeratust ma küll näen aegajalt, aga see pole enam ammu see sama. Miski pole enam sama. Kuigi ma ei saa öelda ka, et kõik halvemuse poole läinud on. Ei ole.

2007-08-29T09:04:00.000-07:00

Paulo Coelho "Viies mägi".

See on raamat, mis pani mõtlema.. Mis andis paljudele mu küsimustele vastused.. Ja kuigi, ma pole usklik, siis mind ei häirinud usuteema siin raamatus üldse.

" Kui liigud selle poole, mida oled kogu aeg soovinud, siis ei kesta kurbus igavesti. Alati peab teadma, millal mingi osa su elus lõpeb. Kui sa klammerdud selle külge kauemaks kui vajalik, kaotad kogu rõõmu ja mõtte täiesti."

2007-08-29T07:11:00.000-07:00

Teate, mis on hea? Istuda akna all, põletada oma ülihästi lõhnavaid küünlaid, kuulata kuidas akna taga sajab vihma, juua kuuma kohvi ja lugeda ülihead raamatut.:) Niii hea on lihtsalt.. Oeh.. Selliseid hetki võiks rohkem olla.. Või noh, rohkem võiks aega olla, et selliseid hetki tekitada.

2007-08-27T09:51:00.000-07:00

Ma ei ole kunagi varjand et mulle meeldib paduvihma käes olla. AGA. Ma pole kunagi väitnud , et mulle meeldib külma paduka kätte jääda ja siis veel tugeval tuulel ka lasta puhuda. Eriti kui ma pean siis kellegi poole minema niimoodi läbimärjana. Ja hiljem koju kõndima. LÕBUS:D

2007-08-27T04:43:00.001-07:00

Kuidagi hästi kummaline tunne on sees. Selline.. Rahulolu...Või mai teagi..Ma ei oska tahta, et midagi oleks teisiti. Või noh, oskan kindlasti, aga ma olen harjunud, et kõik ei saa kunagi korras olema. Lugesin hiljuti vahasid chat loge... Natuke rohkem kui aasta vanuseid. Ja need probleemid, mis mul siis olid. Need ei väärinud seda ja need inimesed, kes mulle haiget siis tegid. Neid ma ei saa öelda, et ma vihkan nüüd, aga lihtsalt, ma ei arva neist eriti hästi.. Ja praegu, on mul sarnased probleemid, natuke raskendunud moel, kuid sellegi poolest, ma olen kindel, et varsti tulevad uued ja veel hullemad, nii et mis seal ikka. Kuigi ma ei väida, et ma olen üle saanud. Ja tema, ma ei tea mis põhjusel ta mind väldib.. Kas siis ta tõesti üritab mulle mõelda, et mul on nii kergem või tal tõesti on nüüd äkki nii kiire koguaeg või ta lihtsalt ei hooli must. Kuid sellegipoolest, ma ei unusta seda kunagi ära ja seda lihtsalt sel lihtsal põhjusel, et see on ikkagi nii kuradi valus. Kuid ma ei tahtnud sellest rääkida.

Üks asi veel, miks mul on parem olla, on et mul on 1 vahetus veel tööl käia. Ma sain hakkama:). Ja varsti algab kool. Ja seal ma saan ka hakkama. Ja eksamid teen ka ilusti ära. Eile öösel mul tulid uurimustöö kohta ka head ideed, mille ma peakski üles kirjutama nüüd. Lisaks saan ma varsti elektrikitarri kätte.:) ja kui ma töölt palga kätte saan, on mul ka lumelaua raha koos ning kuna vanaema korteri üürist saadav raha hakkab minu kontole tulema ja jääbki mulle, saab sellest mu reisiraha. Ja koolis on ka ainult 1 aasta pingutada. Elu On Lill, mis siis et minu oma meenutab rohkem nõgest. Ja et lilled kasvaks ongi vaja vahepeal vett/pisaraid, sest see muudab lille tugevamaks:).

Veel, ma räägin koguaeg, et mul pole sõpru, ma ei räägi Kätsist ja Railist..Siis..Viimase paari päeva jooksul olen ma ümber mõelnud natukene. Kui mul on masendus, siis sellegipoolest leidsin ma kell 3 öösel inimesed, kes tahtsid muga rääkida, kes ütlesid nii armsasti ja parandasid mu enesetunnet. Ma ütlen veel ühe korra, asi pole selles mida öeldakse.. Näiteks kui ma rääkisin pikalt, kuidas ma ei leia väga põhjuseid eksisteerimiseks ja vastati,et ta nii väga tahaks mind praegu kõvasti kallistada, oli parim vastus. Sest.. Asi polnud selles, et ta ei leidnud põhjuseid, ta ei üritandki leida, aga ta näitas, et ta hoolib:). Ja neid inimesi, kes mind on meeldivalt üllatunud on veel. Ainuke haiget tegev asi on, et inimesed, kelle puhul ma arvasin, et nad on sõbrad, et nad hoolivad.. Siis just neid pole tegelikult näha, kui ma neid vajaks. Neid on näha siis kui pidu saab või kui neil midagi vaja on.. Ühesõnaga tahtsin ma öelda, et mul on küll sõpru, aga mu üllatuseks pole need need, keda ma arvasin olevat.

Ja ma ei taha nüüd selle tekstiga väita,et ma olen õnnelik. Vot ei ole. Küll aga olen rahul. Ja see on tugev edasiliikumine. Ja ma ei tahagi mõelda sellele, et vbl ma õhtul juba jälle nutan, sest vot ei nuta.Kätsiga linna lähen hoopis:D.

2007-08-23T05:29:00.000-07:00

Veevalajad näevad inimestes sinna, kuhu teised ei näe.Nad on sodiaagi usaldusväärseimad inimesed. Veevalaja jaoks on saladus püha. Tema ongi just see, keda Sa tahad endale kogu eluks! Sul ei saa temast kunagi küllalt. Veevalaja on inimene, kes mõtleb Sinule 99% oma elust. Ta on see, kes vaatab sügavale Sinu sisse ja saab kõik teada, mida ta tahab.Aegamööda poeb ta Su sisemusse ja ei taha enam sealt välja tulla.Tema ongi see, kes jääb ühte inimesse nii kinni, et kui see inimene keda ta armastab, peaks talle haiget tegema, ei saa veevalaja temast nii kergesti üle kui paistab. Tal võtab armastusest üle saamisega tohutult kaua aega, tal on sisimas valus, kuid mitte keegi ei saa sellest aru. Keegi lihtsalt EI SUUUDA teda mõista, kuigi tema mõistab kõiki..TEMA ON JUST SEE, KES TÕESTI HOOLIB!!!!Ta mõtleb Sulle hommikusöögi lauas ja isegi õhtul magama jäädes oled Sa ta viimane mõte. Sa oled tal mõtteis ka siis kui ta on tööl või koolis, peol või reisil. Veevalaja puhul ei ole vanus määraja.Nii et kõik, kes vähegi otsivad omale ideaalset armastajat või lohutajat astuge ligi sest et ta on väga vastuvõtlik uutele..

Selle märgi all sündinud inimesega tuleb sul olla valmis ootamatusteks. Tüüpiline Veevalaja on pooleldi Albert Schweitzer ja pooleldi Miki-hiir.Tüüpiline Veevalaja küsib pärast luhtunud romaani :"Kas me ei võiks jääda sõpradeks?" Ta armastab kõiges näha mõistatusi ja järgmine mõistatus tema jaoks võid olla sina. Inimene, kes kord näib olevat sinust miljoneid miile eemal, samas aga uurib sind nagu mikroskoobi all, on kindlasti Veevalaja. Talle meeldib olla kursis teiste inimeste eraeluga. Veevalajad analüüsivad alati situatsioone ja inimesi, armastavad urgitseda teiste hingedes.Veevalaja on kummaline segu külmusest, praktilisusest ja ekstsentrilisest ebastabiilsusest - ühesõnaga, me oleme parimad!:)

2007-08-22T15:06:00.000-07:00

"Kui inimene käib oma saatuse suunas, peab ta sageli teerada muutma. Teine kord on välised asjaolud nii tugevad, et ta on sunnitud julguse kaotama ja alla andma. Kuid keegi ei tohi silmist kaotada seda, mida ta tahan. Isegi kui mõnel hetkel on tunne, et maailm ja teised on tugevamad. Saladus on selles: mitte alla anda."

(Paul Coelho "Viies mägi")

2007-08-22T10:09:00.000-07:00

MaXu on väsinud. Väsinud kõigest. Väsinud tööst, väsinud kahetsemisest, väsinud nutmisest, väsinud masetsemisest, väsinud valedest otsustest, väsinud vigadest, väsinud haiget saamast, väsinud haiget tegemast, väsinud, väsinud,väsinud, väsinud..

Blink 182- I Miss You.

2007-08-21T04:58:00.000-07:00

Ma ei ole ideaalne. Ma pole kunagi seda väitnud. Ma olen palju asju valesti teinud, ma tean. Olgu, ma olen enamus asju valesti teinud. Kuid no kurat mis ma teha saan, ma ei oska aega tagasi keerata, isegi kui ma tahaks seda kõige rohkem. Isegi kui ma olen seda pidevalt tahtnud. Jah ma olen muutunud depressiivseks inimeseks, kuid ma olen ka väga palju asju välja mõelnud enda jaoks. Misasi on üldse õnn? Õnn on üks hetk, mida esineb harva ja peale seda oled sa masenduses, sest KÕIK KAOB. Kuid sellegipoolest, ma elan nende hetkede nimel, mis siis, et ma hiljem nutan ja olen masenduses. Võibolla ma tõesti peaks teiste arust õppima elama, et ma ei võta kõike nii südamesse, ma ei ole alati nii haavatav jne. Aga nii muutuks elu ühtlaseks halliks massiks. Ehk nagu öeldakse pole liha, pole kala. Ehk ei ole õnnelik, ei ole kurb. Olen vahepealselt. Aga vot ma ei taha nii elada.Ja keegi ei saa tulla mulle ettekirjutusi tegema.

Teate. Hästi valus on kui sa avastad ühel hetkel, et sa otsid kõikide inimeste juures kindlaid omadusi. Kui sa otsid turvatunnet kellegi juurest, kuigi ausõna, ma tean et turvalisuse tunne algab ennekõike mu enda seest. Kui sa teeskled vahel kedagi teist ja siis taipad, et miks sa ei leia kedagi, kes võtaks sind täpselt sellisena nagu sa oled.Ja siis sa avastad, et sul oli see kõik olemas. Et sa otsid asja, mis oligi täielikult sinu oma. Ja sult mitte ei võetud seda ära, vaid sa ise andsid selle ära, ilma võitlemata. Vastupidi, sulle taheti tagasi pakkuda seda kõike, kuid sa lükkasid ta eemale, kaotasid ta oma elust. Sest SA ISE tahtsid nii. Ja nüüd.. Nüüd sa siis kahetsed. Natuke hilja vist või mis? Eriti veel arvestades kui keeruliseks sa oled kõik ajanud.Aga enam pole midagi teha. Ma ei saa hakata teiste elusid veel rohkem rikkuma, ma ise otsustasin nii. Meil on ainult 1 võimalus, kui me selle kaotame ,pole meil enam midagi. Ma tõesti loodan kunagi, et ma leian kellegi, kes on nagu tema, kuigi ma ise ka ei usu seda lauset praegu. Ja tegelikult, kui ma saaks aega tagasi keerata, ma ei usu , et ma midagi teisiti teeksin. Mul oli tol hetkel vaja nii teha, või noh ma vähemalt arvan nii. Aga minevikus ei saa elada. Ükskõik kui väga ma seda ka tahaks. Nüüd ma vähemalt kujutan ette , mida tema tol hetkel tundis. Kuigi. Mai tea. Midagi ei tea. Ei tahagi teada. Las ta olla . Armastan .

I'm so tired of being here.
Evanescence - My Immortal.

2007-08-15T06:25:00.000-07:00

Öeldakse, et vähesed inimesed näevad su sisse. Minu meelest, mitte keegi ei näe su sisse. Või siis nad lihtsalt ei taha näha, nad ei vaeva end sellega. Endalgi vaja elu elada ju. Ma olen suutnud vaikselt täielikust masendusest välja tulla, ma naeran, olen lõbus, kõik arvavad, et kõik on jälle korras. Noh, ma ise olen süüdi selles, ma tean, sest ma ise varjun selle maski taha. Aga ma lihtslat ei taha, et nad muretseks, ma pean ise hakkama saama. Kuid sellegipoolest, tundun ma nii elurõõmus kui vaja, ma ikka veel nutan end õhtuti magama. Ma ei ole õnnelik. Mul pole mitte millegi nimel elada. Sõbrad- keda nimetatakse üldse sõpradeks? Inimesi, kes sinusse ei usu, arvavad, et tunnevad mind must endast paremini. HUI. Teil pole õrna aimugi, mida ma tunnen. Te arvate, et te teate, aga ma rõhutaks sõna, et ARVATE. Kui te mind nii hästi tunnete, siis te ei ütleks lauseid, mis muudavad mu enesetunnet veel hullemaks ja mis kõige hullem, te isegi ei märka seda. Need laused on tühised teie jaoks. Kuid minu jaoks mitte. Ma ei tea. Mitte kedagi pole tegelikult olemas, aga samas, me kõik peamegi ise hakkama saama. Pole hullu, ma armastan teid ikkagi, ma naeratan teile ikkagi, ma olen alati olemas ikkagi. Ja kuigi ma ise olen jäädavalt seest katki, pole teil vaja sellest aru saada. Ma ise varjan end ju selle rõõmsa maski taha. Aga ma ei kavatsegi seda muuta.

2007-08-09T04:47:00.000-07:00

"Pole olemas meest, keda ei saaks tallaaluseks muuta, lihtsalt osad naised on mökud."

2007-08-04T08:00:00.000-07:00

"Kõige kohutavam üksildustunne on, kui sa ei taha isegi enam nutta. Kui sa ei taha isegi enam, et sind lohutataks. Kui jõuad arusaamisele, et oled sina ja on maailm. Ja see maailm ei ole sinuga. Sa oled üksi." (Oksana Robski "Armastusest armastusse"

Surm

2007-07-29T08:57:00.000-07:00

Harva mõtleme me sellele, et homsel päeval meid võib-olla enam pole. Kõik me kurdame aeg ajalt, et meie elu on mõttetu, me ei taha enam elada ja keegi ei hooli meist. Aga kas parem oleks siis, kui meid üldse kedagi olemas poleks. Igal inimesel on vähemalt paar inimest, kes on nõus sinu eest enda elu andma, kes on kõigeks valmis ja me tegelikult teame seda, aga kui probleemid üle pea kasvavad, on raske seda endale meelde tuletada. Inimesed, kes üritavad ennast ära tappa, ei mõtle nende peale, kes neist hoolivad. Sõbrad on nõus ise surema sinu nimel, aga sulle nagu see ei tähendaks midagi, sa tapad end hoopis ise ära. Ma olen täiesti kindel, et viimastel sekunditel, on kõik enesetapu sooritanud tahtnud loobuda, instinktist. Näiteks need, kes rongi ette on läinud, tahavaksid viimasel sekundil eest ära tulla, aga nad lihtsalt ei jõua enam.Inimkonna suurim viga on, et me väärtustame liiga vähe asju, mis tegelikult väärtustamist väärt on. Tihti mõtleme me sellele, mida meil pole, aga vägaväga harva tuleb meile meelde see, mis meil olemas on. Me oleme sageli armunud inimestesse, keda me isegi ei tea korralikult. Ja siis oleme masenduses ja ei taha elada enam. Samas, kui me ei tunne inimest, kuidas me saame teda siis tahta üleüldse..? Pigem on see kinnisidee, me oleme kõigeks valmis ja kui me ta kätte saame, siis avastame, et tegelikult me ju ei tahtnudki.

08.03.2007

2007-07-29T08:56:00.000-07:00

Mida nimetatakse ülds eluks. Seda mida me iga päev oma arust targalt teeme? Ainult pingutame ja järjest hullemaks läheb. Vastutus kasvab iga päevaga, otsused ja teod muutuvad järjest rohkem pöördumatuteks ja lõpuks oleme me kõik tühjad seest, kuna meil pole niisama aega olla ja mõelda, meil on aind hirm valede otsuste ees ja töö. Ja seda kõike(suureks kasvamist) ootavad pikisilmi kõik väikesed lapsed, kelle suurim mure on, kas šokolaad otsa ei saa ja kuna emme töölt tuleb. Aga emme ei tule, emmel on vaja raha teenida, et saaks niisamagi süüa osta ja parematel päevadel ka šokolaadi. Tegelikult ma ei taha väita, et lapsepõlv on masendav, sest ei ole. Väiksed lapsed on armsaimad, nii armsalt ausad, sinisilmsed ja süütud. Pole jõudnud veel elult haiget saada. Pole jõudnud muutuda kibestunud pessimistideks. Sellest tuleb ka vist see, et arvatakse, et inimesed, kellele meeldib naerda ja kes üritavad olla positiivsed on lapsikud. Tavai, ma olen siis hea meelega lapsik, aga ometi mõistan ma samahästi kui teie oma otsuste tähtsust, tunnen sama palju kui teie kibestumust, aga ma ÜRITAN sellest üle olla. Ma vähemalt üritan.
Jah võibolla ma tõesti ei ürita õppida nii hästi ja ilusti kui teie, võibolla ma pole nii ilus, tark ja osav kui teie. Aga ma üritan vähemalt olla õnnelik. Ja teie unustate varsti selle oskuse täiestgi ära. Persse see kool, lasen end välja visata, lähen kuhu tahan. Kõlab lapsikult või mis? Miks? Eks selle pärast, et teie unistasite sellistest asjadest väiksena ja olete nüüdseks töönarkomaanid. Praegu te lepite oma kibestumisega ja järjest koole läbi käies ja tööd rabades. Sest te arvate, et muud valikut pole. Sellise suhtumisega ei olegi jah. Aga mina ei taha äkki nii? Ma julgen ikka veel unistada. Okei, ma ei väida nüüd ka, et kõik peaksid oma nooruse maha jooma. Ei, seda ma ei mõtle. Sest siis lõpetatakse ikkagi kibestumusega,rahapuuduse ja endast 16 aastat nooremate lastega. Aga ma ei arva ka, et ma juba praegu peaksin hakkama tulevikule mõeldes hullumiseni õppima. Milleks? Kahekümne aasta pärast kui see “äriplaan” hakkab ka vilja kandma ei pruugi meid enam olemaski olla..

2007-07-28T07:21:00.000-07:00

Tegelt ma tahtsin veel korra sõna võtta oma armastamise teemal ja öelda, et ma armastan sind ikkagi. On inimesi, kes tulevad ja lähevad ja on inimesi, kes jäävad. Sina oled jäänud. Mis on ideaalsus? Ideaalsus on igav. Sina pole ideaalne, sa oled parem. Ja sa ei asendu minu jaoks kunagi kellegagi. Mittemitte kellegagi. Mu südames on palju ruumi. Kuid sinu jaoks on seal täitsa oma kindel koht, mida keegi teine ära võtta ei saa. Tibu oled, Kässu:).

2007-07-24T05:53:00.001-07:00

Ma ju olen koguaeg rääkinud, et kui teie olete õnnelikud, olen mina ka. Teoorias peaks mul olema raske vaadata ja näha su pealekirja, et sa oled kellessegi nii hullult ja õnnelikult armunud ja see keegi pole mina, aga ei ole. Ma eile just mõtlesin pikemalt selle peale ja mul on räigelt hea meel su üle. Lihtsalt on. See on armas ja kuigi ma tahtsin alles hiljuti, et see keegi oleks mina, siis sellegi poolest. Ma olen õnnelik su üle:).
Samuti on üks teine inimene, kes on nüüd õnnelikus suhtes. Vähem kui pool aastat tagasi sa palusid mind, et ma oleks suga koos, rääkisid, et sa ei suuda minuta ja mis iganes. Ma tundsin ennast nii kohutavalt, kuigi ma usun, et sinu olukord oli hullem. Ja nüüd on mul on niiiniiiniii hea meel näha, et sa oled õnnelik:). Ainuke, mis ma loodan on, et sind ära ei kasutataks.

Ja neid vaadates tean ma, et ükskord saan ka mina õnnelikuks, hoolimata sellest, millest ma praegu läbi ronima pean. Ja kuigi mul on raskusi praegu meelde tuletamisega, millal ma viimati kauem kui 1 õhtu õnnelik olin, siiski, lootus kustub viimasena.

Mis mind veel häirib..Ma iga hommik ärkan üles ja mõtlen, et täna olen õnnelik, täna ma ei lase neil oma tuju ära rikkuda. Ja ometi iga õhtu ma lõpetan pisarates. Kaua võib.? Ma ei jõua enam nii.

Eile öösel, kui mul absoluutselt und ei olnud, siis ma mõtlesin, et elu on nagu mere peal lainetes olek. Sa võid olla täiesti põhjas ja juba järgmisel hetkel võid olla laine peal üleval. Vahel võib ka nii hästi minna, et lendad õhku, lainetest kõrgemale, aga seda kiiremini ja tugevamini kukud sa tagasi põhja. Kuni sa ise ujuma ei õpi, oledki sa juhitav lainete poolt, teiste poolt. Kuid kui sa õpid ise ujuma, saad sa olla koguaeg pinna lähedal, muidugi, lained mõjutavad sind , vahel natuke ülespoole, vahel allapoole, kuid sa juhid ennast siiski ise. Muidugi on olemas ka abivahendid, päästevestid, ujumisrõngad, ma võrdleks neid sõpradega, sest sa tead, et peaaegu alati võid sa nende peale loota, kuid sellegipoolest on hetki, kus sa lihtsalt pead iseseisvalt hakkama saama, sest neid pole kohe olemas, nad võivad viimasel hetkel alt vedada, katki minna. Mina üritan praegu iseseisvalt ujuma õppida.

2007-07-23T09:28:00.001-07:00

Isegi lihtsalt ta nime nägemin msnis teeb nii rängalt haiget:'(.