maxuuu.wordpress.com

Täna igatsen Railit. Ja meie Jaanipäeva aasta tagasi:).



Kui ma algselt otsustasin maal olla ja siis tuli Katsil idee Pühajärvele minna. Ja siis me Annika ja Katsiga läksime, buss oli eriti hullult rahvast täis ja enamik tundis end mugavalt ja istus maas:D. Ja mingi suht kena tüübiga tegime tutvust, kes küsis koguaeg, kas me oleme õed jms. Ja siis hakkasime Otepäält Nuustakule minema, et Railiga kokku saada ja siis kõik koos Pühajärvele minna ja otsustasime hääletada, aga Kostja sõitis hoopis vastu(Eesti ON väike) ja viis meid ära. Ja kui Pühajärvele läksime ja Termikas lavale tuli ja Raili ära väsis ja siis me otsustasime Nuustakule jooma minna. Ja üks tore tüüp oli veel meiega(ja mul on nii piinlik, et ma ta nime enam ei mäleta..see noh, kes Henrikut meenutab:D). Ja Raili suutis ennast Martiinist nii täis juua, et magas diivanil, noh, me käisime palju sisse välja ka. Ja ma otsustasin häälega Tartusse tagasi minna, hakkasin juba kõndima, aga näed, Pühajärve jäi teepeale ja mingid tüübid andsid mulle pileti ja sain sisse tagasi:D. Ja sees läksin õega tülli, kuna sebisin tüüpi, keda ta oli õhtu otsa tahtnud:D. No andke andeks, ma ei teadnud ju, ma ei saanud midagi aru:D. Ja pidu oli läbi ja rahvas oli läinud, aga meie ja mõned jaurasime edasi:D. Ja kell 6 hommikul tõi mingisugune tüüp meid koju tagasi:D, mina teda ei tea ja ei tundnud.

Aga põhiosa oli Railiga Nuustakul. Me võime isegi kahekesi või kolmekesi juua, aga ikka on selline pidu ja läbu, et anna olla:D.

Noh, siis kui me veel joodikud olime, ehk eelmine suvi. Sest maxu on nüüd koralik:D

Ma olen rääkinud, kuidas ma pole kunagi piisavalt hea suguvõsa jaoks olnud. Täna ma sain teada, miks keegi mulle eile suguvõsast õnne ei soovinud, miks ma ei saanud ühtegi õnnitlust, kuna ma lõpetasin. Sest.. Nad arvasid, et ma ei lõpetanud. Tähendab, arvavad vist siiamaani. Ma ei teagi, mis on hullem, kas arvamus, et mind on unustatud või teadmine, et nad ei arvanud minust isegi nii palju, et ma lõpetada suudan.
Ja teate mis. Teie kõik, kes te arvate, et ma ei suuda midagi. Ma lähen Tartu Ülikooli, tasulisel kohal olen ma praegu juba sees. Ma lõpetan selle ja ma tõestan teile, et ma suudan rohkem. Rohkem kui keegi teine meie põlvkonnast saavutanud on. Isegi, kui ma pole teie arust piisavalt hea. Ja mul pole selliseid inimesi enda ümber vaja. Mul pole vaja inimesi, kes ei usu minusse, kes usuvad pigem mingeid külajutte.
Väikeste eranditega. Sest täna ma sain jälle aru kui palju mulle mu lemmikonupoeg tähendab. Üks asi, miks ta mulle nii tähtis on, ongi et ta hindab samu iseloomuomadusi, mis minagi. On, mis on, aga ta on alati aus. Ja tema oli see, kes rääkis mulle, mis tegelikult toimub, mis jutud tegelikult liiguvad. Nagu ta ütles ka, et tema ei uskunud seda, sest tema uskus minusse. Ja mis põhiline, ta julges minu käest küsida.
Aga ülejäänud. Mul ei ole lihtsalt sõnu..ma tõesti olen šokis. Kuidas kurat nad nii halvasti arvasid minust? Ja kuidas kurat nad uskusid pigem igast külajutte? Mul ei ole lihtsalt sõnu..

Kui mind pole Eestis, siis pole mind üldse olemas. Väitke, mida tahate, te tõestasite kõik mulle, et mind pole olemas. Võibolla ma tähtsustan seda liiga palju, aga selline ma olen ja ma ei sunni kedagi endaga suhtlema. Sünnipäev on iga aasta, keskkooli lõpetamine kord elus. Ja ma saan aru, et ma ei saanud tulla ametlikule peole, see oli ju minu otsus, ma saan aru, et ainult minu süü on see, et ma ei saanud ei lilli ega kingitusi, see polnudki kõige tähtsam. Ainus, mida ma tahtsin oli, et mind meeles peetakse, sest ma siiski lõpetasin ka. Aga mitte keegi ei teinud seda, saad aru. Mitte keegi, isegi mitte mu vanemad, õed ega sugulased. Ja teate, mis on kõige haigem. Mitte keegi ei mõista, kuidas see mulle haiget tegi. Aga ma saan üksinda ka hakkama, ma olen viimasel ajal seda piisavalt tõestanud. Unustan teid, nagu unustasite minu.

"Millegagi ei tohi harjuda" (E. M. Remarque)



Ja nii lihtne see ongi. Ei tohi harjuda teistega olema, ei tohi harjuda üksinda olema. Avastad, et sõbrad on su maailm ja elu mõte ja järgmine hetk avastad, et oled täiesti üksi. Avastad, et üksi on ka hea ja mõnus ja siis ümbritsetakse sind jälle teistega. Mis on muidugi hea. Ja nii pole ainult minuga juhtunud, nii mõnigi neist vähestest, kes seda siin loeb, on tõenäoliselt ise ka seda tundnud. Ja pigem just seda esimest varianti. Sest üksi olekuga on raskem harjuda ja üksinda olekut on keerulisem nautima õppida.



Nagu ma Siiriga rääkisin. Iga asi õpetab mind, enda asi, kas see vastu võtta. Näiteks perseläinud suhted. Absoluutselt kõigist on ju võimalik midagi õppida. Ja kui sa seda teed, saad aru, mis sa valesti tegid, mis valesti läks, siis sa ei tee seda viga enam uuesti. Noh, kui sa jääd nutma ja mõtlema, et ma andsin ometi endast kõik ja tegin ainult head, siis sa teed sama viga uuesti ja see kordub jälle ja jälle. Minu viimane perseläinud suhe.. Ma tegin seal sama viga, mis kõige esimeses tõsisemas suhtes. Kui ma oleks varem õppust võtnud, siis võibolla kõik poleks nii läinud. Oleks-poleks, vahet pole. Nüüd on hilja. Mis viga ma siis tegin? Ei, sellest ma ei hakka kirjutama, sellest pole täpset ettekujutust kellelgi peale minu ja polegi vaja. Teiste vigadest nagunii väga ei õpita, ikka on vaja ise järgi proovida.

Ja kui inimene on harjunud olema ümbritsetud teistest, siis elu paneb ta lõpuks olukorda, kus ta peab õppima üksi hakkama saama. Nagu mul Londonisse tulek. Oipla, kuidas ma nutsin alguses. Tõesti nutsin. Helistasin Railile ja nutsime koos ka. Rääkisin Kätsiga ja nutsin talle ka. Ja siis. Harjusin ja hakkasin hakkama saada. Jube oli, aga jubedaim osa on möödas. Nüüd on hea. Nüüd ma saan iseendaga ka läbi. Nüüd mulle meeldib üksi linnas käia ja üksinda pargis päikse käes istuda ja lugeda. Ja guess what, ma saan nüüd oma sõbrad tagasi. 10 päeva pärast on Käts siin.

Kuna ma ilmselgelt ajasin oma eelmise postitusega Janika kadedaks, siis ma pean ka täna seda tegema:D. Eilse kohta siis. Eile õhtul ma olin liiga väsinud, et kirjutada, andke andeks noh:D.

Otsustasin seekord tubli olla ja bussiga minna. Kõigepealt buss sõitis kuskil tund aega ja siis ta läks enne õiget peatust katki. Õnn jälitab mind, ma ütlen:D. Igatahes mina loobusin ja otsisin lähima undergroundi ja läksin metrooga green parki:D. Green pargi juures oli üks väike kohvik, kus müüdi kohvi kaasa ja siis istusin oma 107 asjaga parki maha. Jube perfect oli päikse käes istuda ja kaarti uurida ja teisi vahtida ja muusikat kuulata ja lihtsalt olla, päike paistis ka ja jube ilus vaade oli ka:). (Kusjuures, ma avastasin, et ma polnudki ainus üksik, seal enamik inimesi istusid üksi ja olid rahul, nagu minagi(H)). Igatahes lõpuks väsisin ära, sest midagi lugeda polnud ja läksin otsisin Hyde pargi üles ja ostsin vahepeal ajakirja ka:D(Jälle juulikuu oma, kurat, nad on nii ajast ees siin:D). Hyde pargis oli eraldi roosipark ka, eriti hea lõhn oli seal:). Ja siis mitte väga kaugel roosipargist leidsin ma jälle oma murulapikese kuhu maha potsatada:D. No pingid olid ka, aga murul on ägedam. Ja päike oli niiii tore. Lõpuks otsustasin rohkem ringi kolama minna. Tavaliselt kui inimesed ära eksivad, hakkavad nad tagasiteed otsima. Kui maxu ära eksib, siis ta läheb edasi, äkki tuleb mõni äge koht:D. Seekord jõudsin siis mingi imeliku tiiruga Buckinghami palee juurde. Ja kuna suht palju kõndimist oli siis otsustasin jälle maha istuda:D. Seekord ühe müüri peale, kust oli jube ilus vaade paleele ja vastassuunas paleest paisti roheluse sees Big Ben ja London Eye. Võibolla ma olen imelikuks ära keeranud aga mulle nii meeldib päikse käes istuda ja ilusat vaadet nautida:D. Otsustavaks sai ka see et sama müüri peal istus üks inimene veel.. Noh, küll 10 m v nii kaugemal , aga siiski. Eriti ilus tüüp oli:D:D. Igatahes otsustasin veits laamendada ja telfis kaardi ära vahetada ja Railile helistada:). Ja mõtlesime ideaalse plaani välja kuidas juttu teha. Nimelt kogemata viskan midagi käest ja siis tuul viib selle tema juurde ja siis ma jooksen püüdma ja jooksen sülle talleXD. Meie geniaalsuse järgi siis viis tuul ära mu käekoti, mis tegelikult oli eriti raske ja tegelikult tuult polnudki:D. Ühesõnaga plaan oli, et viskan tüüpi käekottiga ja siis jooksen talle sülle. Vot see on geniaalsus:D. Igatahes siis oli kell juba peaaegu 17 ka ja kuna kell 18 pidin ma Kaiega kokku saama, siis läksin ostsin süüa ja läksin Kaie juurde:D. Muide, päeva jooksul käidi mult vähemalt 5 korda teed küsimas. Ilgelt tahtsin küsida neilt, et mis te arvate, et mul ilmaasjata on kaart käes XD? Aga ühele sain isegi ära seletatud, kuhu ja kuidas minna, vot nii tark olen:D. Igatahes Kaiega käisime Chinatownis ja siis jalutasime jõeäärtpidi hästi pikalt. Tower Bridge nägin ka ära lõpuks:). Ja Kaie suutis sõnadesse panna selle, miks mulle London nii väga meeldib. Ühesõnaga "Kui Londonis tüüpilist maja vaadata, siis sa näed ja tunned, et sellel majal on oma history. Kui Eestist majasid vaadata, siis need on lihtsalt neljakandilised kastid, ei mitte midagi erilist." Perfect.
Tagasi tulekuga oli ka paras jama. See rong, millega ma tavaliselt sõidan Mill Hill ei sõitnud enam ja järgmine tuli tunni aja pärast, mis oli liiga hilja. Saime siis teada, et kahe rongiga minnes peaks kiiremini saama. Ainuke jama, et see rong pidi 3 minuti pärast minema ja see station oli ikka päris suur nii et jooksmine on tervislik:D. Igatahes sinna peale sain ma ilusti. Kaie üritas siis juhised ka veel jooksu pealt anda, et kus ma maha pean tulema ja järg rongi ootama. Ütles peatuse nime. Istusin siis rongis(ilusa neegripoisi kõrval:D) ja järgmises peatuses.. voila, ma ei näinud nime, kuna liiga tagumises vagunis olin. Aga rong seisis suht kaua seal ja mul oli imelik tunne sees ja otsustasin lõpuks ühelt tädilt küsida. Noh, elu kiireim jooks oli maha ja sekund peale mahajõudmist pani rong uksed kinni. Algaja õnn. See on nõme, et isegi tänada ei jõudnud seda tädi, aga noh jah.Ja see närvitsemine väsitas korralikult ära. Õnneks tuli Mill Hilli rong suht kähku ette ja siis ma sain koju ära tulla. Pool 22 olin kodus. Ja jube väsinud oli. Aga ega magama minna ka ei taibanud kohe, ikka oli vaja msni mölisema tulla:D.
Igatahes, nüüd saab nädal aega rahulikult ilma central londonita elada, nädalavahetusel uuesti:D.

Muide, esmaspäev on palgapäev:P. Ooo happy day:D.