Tere,

ma ei kirjutanud varem otseselt minekust midagi, sest teate küll mind, kartsin ära sõnuda, aga nüüd, nüüd ma olen kohal ja esimene tööpäev on ka läbi. Mäletate, ma rääkisin koguaeg, ma lähen Londonisse ükskord, paljud mind tegelikult ka uskusid? Aga siin ma nüüd olen..

Tegelikult oli kõik oluliselt lihtsam kui ma arvasin. Ja noh, raske on muidugi, igatsus ja töö on harjumatu ja noh, mina ja pean niipalju koristama?!:D Ei tegelt, kõik on korras, esialgu.

Millest ma siis alustan? Lennuk hilines, algatuseks(ma pole ühtegi Estonian Airi lendu näinud Londoni ja Tallinna vahet, mis ei hilineks) ja maha sain ilusti ja rongi peale ka, välja arvatud paar kohta, kus segaduses nägu teha. Rongi pealt sain isegi ilusti maha ja peale mõningast otsimist leidsin ka Michaeli. Ja ta tuli järgi mulle BMW kabrioletiga, mis oli nagu eriti ilus:). Ja noh, mina kohe tahtsin juhi kohale istuda, mulle ei tulnud meelde ju, et rool on valel pool:D. Michael ainult naeris ja ütles "Welcome to England":D. Dafna kohta nii palju, et ma kujutasin ette sellist suurt ranget pereema, kes üllatuseks meenutab mu oma ema mulle nii kasvult kui kaalult ja juuksevärvilt. Väga kultuurišokki mul pole, pidevalt kuulen ronge sõitmas. Imelik on see, et isegi võileiba peab taldrikult sööma ja liha ja piimatoodete jaoks on eraldi nõud jne. Aga noh, see tundub suht puhas ja korralik pere, onju. Samas ma ei suuda käia tossudega sees, kuigi kõik ülejäänud seda teevad ja nii ma siis olen ainus sokkide väel käia, saa siis aru:D. Aga minu jaoks ON ebaloogiline käia mööda maja tossudega, päev läbi, hoolimata et igal pool on vaibad.

Eile õhtul mõtlesin korra, et mida kuradit ma siia nüüd ronisin. Helistasin Railile ja hakkasin peaaegu nutma, sest ta võttis nii nunnult telefoni vastu:). Lennujaamas nutsin ka. Mina nutsin ja emake nuttis ja Railil olid juba tükk aega silmad märjad ja isegi Kässult suutsin pisara välja pressida.
Tegelt pole asi üldse nii hull..

Aga inglise keel ajab pea valutama.. Enne mingi hetk söögilauas aju lihtsalt lülitas end välja ja lihtsalt ei suutnud kuulata, mida nad kõik rääkisid:D. Sõin rahulikult kuni kuulsin jälle oma nime ja siis kuulasin edasi:D

Muide, ma polegi Maaardš, suutsin neile nime selgeks teha, imeliku erriga Marge olen:D

Ja Maya ütles, et talle meeldib mu aktsent. Ma siiamaani ei saa aru, kas ta mõnitas:D Kuigi tundus suht siiras:D

Sest võibolla ongi kõige õigem keerata lihtsalt selg ja rohkem mitte vaadata tagasi...
Kõige õigem ja hoolimata esialgu, et see tundub nii võimatu, siis on ka kõige lihtsam.. Mõnes mõttes.

Ma olen varem ka tundnud, et sa ei hooli, kuid see on nii olnud ainult msnis või telefoni teel. Kui me oleme kokku saanud, siis isegi juhul, kui sa ütlesid mulle ära, sa siiski näitasid, et sa hoolid. Kuid seekord.. Sa polnud nii täis, sa oled palju hullemas olekus olnud . Aga esimest korda ,sa ei hoolinud, sind tõepoolest ei huvitanud. Ja ükskõik kui haiget mulle see ka ei teinud, ükskõik kui palju ma ka ei nutnud, mille kuradi pärast sa arvad, et sa võid mulle nii teha? Sa oled parim, jah mõnes mõttes kindlasti, kuid sellegipoolest sa ei või teha kõike, mis pähe tuleb ,sellest saad aru? Või noh, võid küll, aga mind unusta siis ära. Kuigi noh, nagu ma reedel aru sain, sul pole selle vastu nagunii mitte midagi. Küll ma hakkama saan, olen alati pidanud saama ja saan edaspidi ka.

Nightwish- Bye bye beautiful.

Need ilusad hetked on mäletamiseks. Need ilusad hetked on meenutamiseks. On 2 inimest, keda ma kardan kõige rohkem igatsema hakata, on 2 inimest, kelle kohta ma tõesti tean, et nemad märkavad mu puudumist, on 2 inimest, kellega veedetud hetki ma hakkan kõige rohkem igatsema, on 2 inimest, kellele pühendatud ülistavaid bloge on siin varemgi olnud, on 2 inimest, kes pole minuga vere kaudu seotud, kuid keda ma armastan üle kõige, on 2 inimest, kellega on aegade algusest peale olnud kõige hullemad peod, on 2 inimest, kes on läbi aegade kõige rohkem talunud mu vingumist ja nutmist, on 2 inimest, kes on mu kõrval iga hetk olemas, on 2 inimest, keda ma palusin, et nad mind saatma tuleks, on 2 inimest, kellele ma andsin esimese asjana teada, on 2 inimest, kellest on kõige rohkem pilte albumis, on 2 inimest, kellel ma palusin endale külla tulla, on 2 inimest, kellele ma võibolla ütlen liiga harva, kui palju nad mulle tähendavad, on 2 inimest, Kätlin ja Raili, palun aplausi neile! Lilli võetakse vastu ja autogramme jagatakse hiljem.


Ja teistele kõigile, 21. Mai on see maagiline kuupäev. 16:15.

Ma lugesin just oma eilse sissekande üle.. Eile ma lihtsalt kirjutasin ja üle ju ei lugenud. Ja ma täpselt ei mäletanud ka , mis ma kirjutasin . Igatahes, see lõpp oli seal, et ma lähen üritan und näha. Inimene siiski peab kuradi ettevaatlik oma soovidega olema.

Niisiis.. ärkasin ülesse hommikul lõpuks. Ja mu padi oli täiesti läbi nutetud. Silmad olid nutmisest paistes ja mis kõige haigem. Kuskil kella 13ni jooksid mul edasi silmadest pisarad, kuigi ma tean, et see oli kõigest uni. Mida ma siis nii väga erilist nägin? Tegelikult, ega see polnudki nii eriline. Lihtsalt nägin öö otsa õudukaid sellest, kuidas kõik mu sõbrad must eemale tõmbusid. Need polnudki õudukad nii selles mõttes, et hull action oleks käinud ja nii. Lihtsalt, kõik pöördusid mu vastu ja kõigil oli järsku ainult oma elu jne jne. Ma ei oska seletada ja täpselt ei mäleta ka. Põhjus miks ma nii hullult nutsin oli see, et tegelikult see kõik polnud ainult unenägu. Jah, mul on endiselt sõpru, muidugi on. Aga te absoluutselt kõik olete erinevad ja igaüks on omamoodi mulle vajalik. Igalühel teist mu elus on roll, mida ei saa lihtsalt keegi teine asendada. Ja kuradi kurat noh, mind häirib nii väga, et üks koht jäi tühjaks. Jah, ma olen tõenäoliselt liiga isekas ja liiga emotsionaalne ka kohe kindlasti, okei tunnistan. Aga ikkagi.

Oeh, seda eluilu.

Üheksa tunni pärast pean ma koolis matemaatika konsultatsioonis olema, aga pakkuge, kas mul on und. Öösel üleval passiv maxu on tagasi, aplausi palun.

Kõige haigem on see et ma ärkasin täna ju kell 8. Ja ma olin 12 h tööl. Ja peale seda kohe välja, sõpradega grillima ja vesikat jms. Noh, ikka ei ole und. Sitta sellega.

Ja jah, ma vist pole varem maininud, aga ma sain tööle. Tulge kõik külla.. Või noh.. mõni.. khm võilill khm.. võiks tulemata jätta. Nii, et ma igaks juhuks avalikult ei kuuluta, kus ma siis täpsemalt töötan.

Inimene, kes leiutas sõna eluilu, oli ikka maru irooniline. Iga päevaga ma avastan rohkem, miks ma siiski peaks ka aastaks ära minema.
Ma kurdan jube paljudes sissekannetes, kui tähtsad mulle mu sõbrad on. Ja ta ütles mulle, et ma laseks tal omaette edasi olla, kui ma uurisin, kuhu ta kadunud on. Olgu, ma ei hakka võrdlema, ma ise olen süüdi. Aga kurat.. tal pole õrna aimugi kui väga kallis ta mulle on. No tegelt ka.. Kuidas ma alati 107 asja talle ära rääkisime, kõige lollimad ideed ka, mis pähe tulid. Ja kuigi, see võis tüütu olla, ta alati kuulas mind. Ja noh, naeris mu üle. See muutus sõltuvuseks vaikselt, alati kõike rääkida. Ja kuidas ta koguaeg oma tuju mul heaks tegi. Ja see, kui ma ükskord ütlesin talle, et ma ei julgeks temaga kahekesi pimedasse ruumi jääda. No.. Hui ei julgekski tegelt. Ja täna tööjuures.. No palju ei puudunud, et ma oleks nutma hakanud seal.. Kui ma ta vastuse sain. Teate, mis tunne on ennast vihata? Päris tore. Ja jah ma tean seda bullshit juttu, et kui sa ennast ei armasta, kuidas siis teised saaks seda teha. Aga .. Võibolla seda olekski mulle vaja.
Eluilu, ma ütlen.

Järgmine reede on matemaatika eksam. Huvitav, kas ma üleüldse lõpetangi gümnaasiumi see aasta? Noh. Ega ma väga ei kurdaks ka. Põhiline mure olekski see, et ma valmistaks teistele pettumuse.. Aga enda mõttes.. No muidugi, pettunud oleks, aga samas.. Ei kurdaks. Nagu Raili ütles.. Ja et kui kukungi läbi, siis juu siis oli see saatus ja ma pidingi Londonisse minema ja leian elu armastuse ja saan 7 last.

Igatahes, ma võtan nüüd oma raamatukese. "Emotsionaalne intelligentsus" (paljud võiks seda lugeda ja lõpetada oma heade hinnetega hüppamise ning aru saada tõelistest väärtustest). Ning lähen teki alla ja üritan und näha.

"See on noorus, mis kehtestab oma piirid ega küsi kunagi kas keha ka vastu peab. Kuid keha peab alati vastu."(P.Coelho)

No loodame.

Lifehouse- Hanging By A Moment

Mul oleks 107 asja, mida jälle kirjutada, millest jälle mõelda, mille üle jälle vinguda, miks jälle mossitada jne. Aga ma ei taha.. Kuigi ma teen seda ikkagi.

Ma ei tea, mis on. Ma ei tea, mida pole. Ma kardan ennast ja enda tundeid. Samas, ma ei karda ka. Loogiline olen, eksju. Samas ma ei peagi oskama enam selgelt mõtteid väljendada, sest kirjand on nagunii nüüd tehtud.

Ülehomme on inglise eksam. Esmaspäeval 9.35 on suuline. Ja ma andsin ilusa lubaduse 2 päeva kodus olla ja õppida.Või noh, ta andis mulle karmi käsu kodus õppida.

Ja muidugi te kõik peate mulle helistama ja pirole kutsuma. Seltskonda, kuhu ma tõesti tahaks minna. Aga nooooo, hui saab.

Vaadake, ma kurtsin oma unepuuduse üle. Täna ma tõestasin, et ma siiski suudan pikalt magada. Kõigepealt seal, kui ma suutsin peale esimest ärkamist edasi magada ja peale seda kui ta ära läks, veel natuke magada. Ja kui koju jõudsin, siis uuesti magama, kella 18ni välja. Ja mitte, et ma oleks eile nii palju joonud, et mul oleks olnud vaja end välja magada. Lihtsalt, uni oli. Ja hea oli.

Ma mõtlesin seda, et mul on palju inimesi, kes on minu jaoks jube kallid ja keda ma pean sõpradeks. Mõndasid neist ma tean jube vähe aega, aga sellegipoolest usaldan. Samas osasid ma tean alates ajast kui ma sain 14 ja sellegipoolest ma ei suuda neid igas asjas usaldada. Imelik tunne on neile millestki pikemalt rääkida. Aga need sõbrad, kes mulle kallid on.. Üldjuhul ma hakkan inimest usaldama, kui ta ühel raskematest hetkedest juhtub mu kõrval olema ja on mulle toeks. Ja enamik neist, kes mulle kallid on.. On vägagi kaugel täiuslikusest ja mõnele mu teisele heale sõbrale tunduvad inimesena täiesti vastuvõetamatud. Tegelikult on kõigil inimestel hea süda.. Jah, isegi kurjategijatel..mingil moel. Lihtsalt, õige nurga alt tuleb läheneda ja võõra inimese puhul on jube raske seda õiget nurka ära tunda. Osad on kinnisemad, vägagi. Osad tahavad näidata, nagu oleks nad tugevamad. Osad on õppinud kaitsema ennast, tehes haiget. Osad on õppinud kaitsema ennast, olles siis ülbed. Kuigi ülbeks peetakse üldjuhul inimest, kes lihtsalt on vastikult otsekohene ehk siis aus. Aga tegelikult on kõik head. Ja need, kes mulle kallid on. Jah, neid on mu jaoks rohkem ,kui tegelikult peaks ühele inimesele kalleid inimesi olema. Ja tõenäoliselt osadel pole õrna aimugi kui tähtsad nad mulle on ja tegelikult neil on suhtselt pohhui minust, lihtsalt osadel hetkedel on olnud ühist jututeemat rohkem. Mind väga ei huvitagi see tegelikult. Ja need mu Minevikud.. kes on mulle haiget teinud. Tegelikult pole pmst keegi teinud mulle haiget täiesti tahtlikult ja nii ja tegelikult on nad kõik olnud jube head inimesed, sellepärast nad mulle ju tähtsad olidki, aga lihtsalt me ei sobinud nii kokku. Mis siis. Ma tahtsin seda öelda, et kuigi mu osad sõbrad võivad teistele täielike friikidena tunduda ja mis iganes.. Te lihtsalt pole nende mõttemaailma õige nurga alt näinud ja olgu nad nii kaugel ideaalsusest kui tahes, nad on siiski mu sõbrad ja ilma nendeta poleks ka mina see, kes ma olen!

Ja kässu, ma tahtsin öelda, et ma armastan sind. Lihtsalt, tuli tuju.

Kuskil jutus oli lause, et tahaks kedagi kellega pikki telefonikõnesid pidada. Jne. Seda juttu siia kopima ma ei hakka, see tunduks liiga feik.. aga..nii on. Aga ma ei taha kedagi, ma tahan Teda.

Mulle tuli lihtsalt see meelde, kui me esimest korda tülitsesime ja ma ärritusin ja minema läksin msnist jube äkki ja ta helistas ja me kaua kaua rääkisime. Ma tahaks minna praegu välja, lihtsalt talle helistada, lihtsalt taga rääkida, lihtsalt ta häält kuulda. Kasvõi vaikida nagu tookord me palju tegime. Ma tahan lihtsalt, et ta olemas oleks, ma ei taha, et ta ära läheks, ma ei taha, et kõik nii võimatu on, ma ei taha hulluks minna.

Mäletate maxut, kes koguaeg magas. Teate, mis tast peale kolmapäeva saanud on? Ta ärkab iga hommik kell 8 või hiljemalt kell 9. Ja magama läheb ikkagi hilja.Isegi täna ärkas kell 9, kuigi ma jõudsin eile öösel koju ja olin joogine. Ja ma ei tee päevad läbi midagi tarka, ma lihtsalt olen, aga ei maga ka. Täna vedelesin pool päeva voodis ja vahtisin telekat.. Kus tulid suuremal jaol seebikad ainult. Ema ei tunne mind ka enam ära. Aga ma ei taha magada. Ma ei taha midagi.

See hetk, kui ma ta klubis küsis, et miks ma ei loobu ja ma talle ütlesin, et kui ta ütleb, et ta ei taha mind enam kunagi näha ja ta ei taha muga enam kunagi suhet, siis ma lähen ja jätan ta rahule. Ning ta vastas, et ta ei saa mulle seda öelda ja ma ütlesin, et siis ma ei jäta teda rahule ka. Ja kui armsalt ta siis naeratas.

See kuidas ta mind kaisus hoidis kogu öö, hoolimata et ma nagu tuuleveski siplesin koguaeg.

Hetkel ma ei vajagi niiväga ta kaisus olemist, aga ma tahan taga rääkida. Tahan lihtsalt rääkida. Nagu tookord hommikul kell 5 rõdul kui me istusime ja maailma lollimat juttu ajasime. See oli nii hea ja too hetk oleks võinud igavesti kesta.

Ja need pisarad, mis praegu voolavad..... Need ei anna mitte mingilgi määral aimu sellest, mis mul sees toimub.. Nii kuradi valus lihtsalt ei saa olla.

Aga mis vahet sellel on, te nagunii ei saa seda mõista.
Ja ma olen õnnelik selle üle, ma tahan, et te ei peaks kunagi seda sama tundma.