Täna olen ma tubli.. Kui ma õhtu üle elan. Ma pean täna üksi kolme lapsega kodus olema. Esimest korda, pikemat aega kui pool tundi ja nii. Ja teate, ma kardan. Aga eks ma annan endast parima.

Käisin linnas täna:). Ma nii armastan Londonit ikka. Victoria line JÄLLE ei sõitnud, no kurat. Mõtlesin juba korra, et ma ei jõuagi Victoria stationisse ja Kaiele külla, aga tegin siis jälle väiksed arvutused ja kohale ma sain. Kaie töökoha ülesotsimine osutus keerulisemaks, tükk aega keerutasin ringi enne kui õige koha leidsin. Aga vähemalt leidsin(H). Ja siis oli tal ka ülemus seal ja polnud aega, et rääkida. Noh, raamatupoes on ka tore raha kulutada:D. Ja pargis päikese käes puhata ja süüa ja telefoniga rääkida oli ka jube mõnus ja siis jälle kaart lahti võtta ja uurida, kuhu kuidas saab. Kõigest 2 korda pidin teed küsima, enne kui kohale jõudsin Buckinghami palee juurde.(viimane kord, küll lihtsalt, et üle kontrollida, et jah, ma lähen õiges suunas). Ja seal oli vahtkonna vahetus. Ma arvan, ega ma kindel pole. Mingid tüübid tulid mu käest küsima ka, et mis seal toimub, aga noh, ma sain oma geniaalsusega särada ja öelda, et mul pole õrna aimugi:D. Igatahes ilus oli. Hiljem sain veel kaart käes veidi turisti mängida ja leidsin Tate Britain'i ka üles. Ehk siis kunstimuuseumi:). Mina ja kunstimuusem?!:D Ei tegelt, mulle meeldis, eriti looduseteemalised maalid. Ja modernkunstinäitus oli ka päris kõva, kuigi osasid asju vaadates tekkis küll küsimus, et mille kuradi pärast:D, mu väike õde teeb samal tasemel pilte ju. Aga noh, kunst on kunst ja kunsti suhu ei vaadata. Ja päeva tipphetk, ma julgesin lõpuks ometi bussi peale minna:D. Mina kes ma meeleheitlikult kasutan ainult ronge ja undergroundi, sest see on lihtne ja õiges kohas saab maha. Ja guess what, ma sain bussi pealt ka õiges kohas maha, algaja õnn vist:D. Igatahes jube uhke olin enda üle. Ja siis ma pidin kohaliku undergroundi üles otsima jälle, et tagasi King's Crossi pääseda ja sealt Mill Hilli. Ja noh, ühtegi inimest kellelt ma oleks tahtnud küsida ei paistnud ka läheduses. Eks ma siis sietunde järgi läksin natuke ja siis mingi hetk tundsin koha ära, kus ma olin, nimelt Siiri elab seal samas kandis ja eelmine aasta veetsin ma 3 päeva sealkandis ja hakkama ma saingi(H). Edasi koju tulek oli jube lihtne, noh harjumus ju juba. Hea, et magama ei jäänud rongis:D. Aga jalad valutavad nüüd, jube palju oli kõndimist;(.
Kaie käest sain Iisraeli kaardid ka:P. Ja listi hostelitest. Mainisin Dafnale ka seda ja ta lubas mulle vabadeks päevadeks kuskile kohad bookida. Jube tore:). Aa, oyster kaardi sain ka:D. Noh, sellega pidi transporti odavamalt saama vist, aga mul pole õrna aimugi kuidas seda kasutada vms. Aga Kaie ütles, et ta hiljem kunagi seletab ja ei lubanud ära visata:D. Olgu nii siis:D.
Ja selle jutu mõte oli, et London, ma kuradi armastan sind lihtsalt:).

Ja neid inimesi, kes musse positiivsust süstida oskavad, neid armastan ka. Ma tean, mida ma suudan, aga teie ei tea, aga küll te näha saate. Või noh, näha oleks veits vale sõna vist, mul pole õrna aimugi kui palju teist üldse keegi mind veel nägema hakkab enam:). Aga ma ei hakka ette ennustama, aega on, hetkel las ma lihtsalt olen:P

Ja poole tunni pärast hakkabki mu tänaõhtune õudusunenägu. Hellyeaah, can't wait.

Välismaal ei pruugigi alati just parem olla, küll aga on siiatulek justkui võimalus alustada uuelt leheküljelt, alustada kõike uuesti, tundmata kedagi ega midagi, saades justkui uue, elamata elu. Siia ei tasu tulla otsima paremaid inimesi ja paremaid olusid, küll aga tasub tulla otsima uut võimalust elada, end tõestada ja leida paremaid võimalusi. (Üksinda olek sunnib mu mõistust ikka igasuguseid mõtteid välja genereerima.)


Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, et teate mis tunne on olla koguaeg perekonna ja kogu suguvõsa nö must lammas? See, kes koguaeg teeb midagi valesti, see, kes kunagi ei ole piisavalt hea, see, kes julgeb teistmoodi mõelda ja olla? Ma ei ole tahtnud kellelegi pettumust valmistada, küll aga olen ma näinud, kuidas ma siiski seda teen. Kui teised on korralikult riides ja üritavad näidata isegi lihtsalt grillipeol, kui hästi nad ikka elavad ja kui korralikult riietuvad, siis mina olin see, kes julges kohale ilmuda laiades räppides dressides, kuhu oleks mahtunud mitu mind. Kui teised ei hoolinud muusikast, siis olin mina see, kes eelistas mõnele suguvõsaüritusele minemist ühele räpparile refrääne laulma või kuhugi mujale võistlusele laulma. Kuidas ma küll julgesin, onju?! Kui teised üritasid olla tagasihoidliku ilusa välimusega, siis mina olin see, kes ilmus kohale küll blondeeritud juustega, küll süsimusta peaga, küll punaste juustega ja isegi roosade juustega, ükskord. Kui teistele tundusid õõvastavad igasugused needid ja värgid, siis olin mina see, kes ilmus välja küll nabaneediga, küll keeleneediga. Kui teised olid kellegi sugulase sünnipäeval, siis nad küll nägid mind, aga telekast ja Rocki mängul kaasaelamas. Kui teistele oli tähtis, et selline tähtis traditsioon nagu uusaasta vastuvõtt tuleks sugulastega veeta, siis mina viibsin Slovakkias lumelauatamas ja nii kahel aastal järjest. See, millest see kõik alguse sai, oli, et kui Kadri taipas jääda vanemate lahutuse korral isa juurde, siis mina läksin emaga, kes ometi kõigi arust on kõige kurjajuur, kes oli ainult halba teinud, kuidas ma võisin küll. Jah, keegi pole mulle seda kordagi näkku öelnud, aga ma olen nende suhtumist näinud, ma saan sellest ju aru. Kui teised elavad tavapärast elu, siis mina saatsin kooli kuradile, tegin oma viimase eksami ja tulin ära Londoni, jättes minemata lõpetamisele, mis peaks ometigi nii tähtis olema. Kui teised armastavad unistada välismaal elamisest ja sellest rääkimisest ja võibolla vahepeal paariks päevaks käivad reisimas, siis mina täitsin oma unistuse ja tulingi siia. Ja selle kõige pärast olen ma koguaeg ette jäänud, selle kõige pärast pole ma kunagi piisavalt hea olnud, selle kõige pärast pole ma kunagi tundnud, et ma kuulun sinna suguvõsasse, selle kõige pärast pole ma kunagi millekski kõlvanud, selle kõige pärast pole keegi minust midagi oodanud.
Vähemalt nii olen ma kõigest aru saanud, vähemalt nii on mulle koguaeg tundunud. Ja teate, mis tunne oli siis, kui ma rääkisin isaga ja ta ütles mulle, et ma olen koguaeg perekonna uhkus olnud? Kui ta ütles mulle, et ma olen alati silma paistnud oma ekstreemsusearmastamise ja julgusega ja kuidas kogu mu suguvõsa on mu üle uhke, et ma julgesin nii suure sammu teha ja välismaale minna ja et ma saan nii palju näha. Kui ta ütles mulle, et MINA olen perekonna uhkus.. MINA, kes ma pole mitte kunagi mitte millekski kõlvanud ja kes ma pole kunagi piisavalt hea olnud?
Teil ei ole õrna aimugi... kui palju see mulle tähendas. Kui palju see tegelikult mulle tähendas.

Don't give up, just be you, because life is too short to be anyone else.

Eelmisel suvel käisin ma ühe hea sõbraga kinos. Ma isegi ei mäleta, mis selle filmi pealkiri oli, aga seal oli palju juttu maailma paremaks tegemisest ja sellest kui võimetu on inimene selle eesmärgi saavutamiseks üksinda. Sest keegi ei usu, et üksi on võimalik midagi korda saata, et üksi on võimalik maailma muuta. Ja filmi lõpus kõlasid sõnad, et ära iial unusta, kuidas maailma paremaks muuta. Kuidas siis? Ühe heateo kaupa.

Ma pole eriti hea ümberjutustaja, aga need sõnad on mul siiamaani meeles, kuna nad jäid mind kohe kummitama. Sest maailma paremaks muutmiseks SAAB igaüks oma panuse anda, võttes asju ükshaaval, tehes kasvõi imepisikesi aga häid asju. Ühe heateo kaupa.

Olen naiivne? Võibolla tõesti, aga vähemalt ma usun millesegi heasse.
Ja isegi kui see film tundus kohati täielik bullshit, vähe on filme, mille mõte mind niimoodi kummitama jääks.

"I've realised that sometimes you get no second chance and that it's best to accept the gifts the world offers you. Of course it's risky, but is the risk any greater than the chance of the bus that took forty-eight hours to bring me here having an accident? If I must be faithful to someone or something, then I have, first of all, to be faithful to myself. If I'm looking for true love, I first have to get the mediocre loves out of my system. The little experience of life I've had has taught me that no one owns anything, that everything is an illusion- and that applies to material as well as spiritual things. Anyone who has lost something they thought was theirs forever( as has happened often enough to me already) finally comes to realise that nothing really belongs to them.
And if nothing belongs to me, then there's no point wasting my time looking after things that aren't mine; it's best to live as if today were the first(or last) day of my life."

Paulo Coelho - Eleven minutes

Ta oli noor tüdruk, nagu iga teinegi, lõpetamas keskkooli, sooritamas oma viimast ja raskeimat eksamit. Tulekul oli lõpupidu ja tulekul oli metsik suvi ja ülikoolikatsed ja suured plaanid. Kõik eeldasid, et lähebki nii, miks ei oleks pidanud, ta ei paistnud millegi poolest erilisem kui teised. Ta ei olnudki. Kuid sellegipoolest, ta otsustas oma elu pea peale pöörata. Peale pakkumist minna Londonisse muutus kõik. Tal oli 1 päev aega, et otsustada ja peale seda 1,5 nädalat aega, et sooritada oma viimane eksam, et ajada asjad kooliga võimalikult korda, rääkida vanematele oma hullumeelsest ideest ja jätta hüvasti oma sõpradega ning.. jätta hüvasti Temaga. Ta oli noor tüdruk nagu iga teinegi, aga see noor tüdruk kolis Londonisse jättes maha kogu oma elu, kõik oma sõbrad, kõik tema plaanid ja kõik muu. Ta oli noor tüdruk, kes jättis kõik, mis tal jätta oli.

Neid lohutavaid ja haletsevaid sõnu on tegelikult hea kuulda, kuigi ma tean neid ise ka ja kuigi me mõlemad teame, et neist pole kasu.
Ja karm reaalsus teeb haiget. Aga vähemalt jõuab lõpuks kohale. Ja tegelikult, mulle meeldis see. Noh, täna, kui ma olen saanud pikka aega selle üle mõelda. Eile tegi haiget. Aga siiski.. Aitäh, Janika, et sa ei hakkanud haletsema, vaid panid lihtsalt paika mu. Või noh, võibolla sa ise ei saanud sellest arugi, aga lihtsalt. Aitäh:)

Ma ei oska kirjutada enam. Mitte, et ma kunagi seda hästi osanud oleks, aga ma lihtsalt ei oska enam. Ma tahaks siia midagi ilusat kirjutada, mitu korda olen alustanud juba, ikka tulemusteta. Ma tahaks lõpuks Mannule vastu kirjutada, öelda midagi ilusat, aga ma ei oska isegi seda.

Ma ei tunne end enam ära, Raili ütles korra, et ta ei tunne mind ära ja tõenäoliselt kui ma tagasi tulen, ei tunne teie mind ka enam ära.

Ma pole 2 nädalat mitte tilkagi joonud(H). Ei taha ka enam.. Kuigi noh, nagunii hakkan jälle, aga ikkagi. Nii hea on olla, kui pole paha. Ja nii hea on, kui ma ei pea mõtlema, millega ma jälle hakkama sain. Kuigi viimane pidu.. oli hea. Jah, see ärasaatmine. Kõik oli peaaegu perfect. Miks peaaegu? Noh, teate ise ka ja kui ei, siis polegi vahet.

Muide,ma avastasin täna, et mulle meeldib koristada. Tõsiselt. Nii tore on vaikselt asjatada ja asjalik olla ja vaadata kuidas kõik järjest rohkem korda saab jne. Ja söögitegemise laheduse avastasin ka . Ja nädalavahetusel olen ma üksi kodus, nii et.. kokkamist saab kõvasti olema:)
Jeah, suht minulik ju.

Tom on ka jube armas. Kaye ma mõtlen, ehk siis 4 aastane. Jube nunnu on taga rääkida ja kuidas ta üritab koguaeg suur poiss juba olla ja arutleda tähtsatel teemadel.

Käisin laupäeval kesklinnas ka. Esimese rongi peale minek oli jube. Mul polnud õrna aimugi kas ma üldse õige rongi peale sain ja kas ta üldse õiges suunas läheb. Lihtsalt ootasin järgmise peatuse ära, vaatasin nime ja otsisin kaardilt kas läheb õiges suunas. Läks küll, õnneks. Ja kesklinnas oli ka tore ning maxu on poodidesõltlane:D.

Varsti tuleb Siiri tagasi Londonisse ja ta ütles ka, et võiks Hyde parki jalutama minna. Üleüldse Londonis on sitaks igasuguseid ilusaid parke. Jube ilus.

Ma mõtlesin jälle, et kuidas on mul sõpradega vedanud. Ja kui palju nad toeks on mulle olnud, see on super lihtsalt. Isegi, kui ma neid ei näe nüüd pikka aega, nende sõnad on niiiiiii palju toeks olnud. Ja jällegi, ma üllatusin tõsiselt, kui avastasin, et toeks on olnud need, kellest ma poleks kunagi seda arvanud. Te ei kujuta ettegi, kui palju üks lihtne lause või mõte võib mulle tähendada. Oeh, ma igatsen teid ikkagi niiiii palju:).

I'm standing on a bridge,

I'm waiting in the dark,

I thought that you'd be here by now.

There's nothing but the rain,

no footsteps on the ground,

I'm listening, but there's no sound.

(Avril Lavigne- I'm with you)