Naljakas on vaadata, kuidas inimesed alkoholi tarbides muutuvad. Öeldaks ju, et joogisena tulebki inimese tõeline mina välja. Ja kui see tõesti nii on, siis ma ei tahaks teist paljusid enam tunda. Alkohol pole vabandus, kui ei oska juua, siis ära joo. Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis väga väga tihti ma kas hakkan täis peaga nutma(kui mul halvemad ajad on) või siis tahan kõigekõige kallimaga koos olla. Või nii tundub muidugi mulle. Seega, ma olen siis tegelikult hästi tundeline inimene? See ongi nii tegelt, kui ma mõtlema hakkan. Lihtsalt kainena ma suudan ennast kontrollida rohkem. Samuti ma ärritun iga pisiasja peale..Kas mulle lähevadki siis kõik pisiasjadki nii hullult korda? Jällegi on vastus jah.. lihtsalt kainena ma ei näita seda välja. Rohkem asju mul enda kohta vist meelde ei tulegi ja samas see polnudki see, millest ma rääkida tahtsin.
Mis mind rohkem häirib on see, kuidas teised muutuvad. Ma võin ju täis olla, aga ma ei hakka sellepärast arvama, et mulle on kõik lubatud ja ma olen kõigist parem. Ma ei unusta sellegipoolest ära,et teistel on ka tunded. Ma ei hakka sellegipoolest kedagi petma. Ma ei hakka sellegipoolest valetama inimestele, kelle kohta ma tean, kuidas nad valetamist vihkavad. Ma ei hakka eelistama tüüpe, kelle ma leidsin kuskilt eest nendele, keda ma tean pmst terve elu. Ma ei hakkaks kunagi minema nende poole, teist vägistamist mul vaja pole, veel vähem läheks ma sinna üksi. Samuti on mõttetu sinisilmselt arvata, et ma näen inimesi nii hästi läbi. Mind vägistati mu sõbra juures ära..kuidas kurat saaks minna siis veel täiesti võõraste juurde. Jah..ma tean, et sa saad aru, et ma räägin sinust, aga ma lihtsalt olen sus nii kuradi väga pettunud. Miks ma sulle sellest päriselt ei räägi? Sellepärast, et ma kolmapäeva öösel hiljem helistasin sulle.. Kõigepealt sa VALETASID mulle, et sa kõnnid koju. Ja siis sa sõimasid mul näo täis, kuna ma ajavat nii bullshit teemat ja sul on õigus(jah, ma tean, et sa ei mäleta seda, aga see ei muuda asja, alkohol EI OLE vabandus). Ja kui sa tõesti oled selline egoist, kes hoolib ainult meestest(muidugi mitte enda omast) ja alkoholist, nagu sa täis peaga muutud.. siis ma tõesti ei tea. Räägitakse hilisest puberteedist..on siis tõesti sellega tegu? Mida rohkem ma su käitumist jälgin.. Okei, ma ajan ise ka pidevalt lolli juttu ja nii edasi, aga ma vähemalt üritan aru saada kust lähevad piirid lolluste ja tegeliku elu vahel. Sa oled noor ja tahad oma elu nautida.. tavai. Aga sellegipoolest on teised inimesed ka olemas..hetkel veel vähemalt.
Miks ma üle aasta tagasi jätsin Meli maha? Ta oli üks parimaist ja ma teadsin seda. Nagu tead sina oma poisi kohta. Aga ma lihtsalt tahtsin oma nö sarvi maha joosta, nagu sinagi praegu. Ja ma ei üritanud kahte asja korraga saada, ma ei oleks never ever tahtnud talle haiget teha. Kurat ma olin 16 siis ja ma ikkagi sain aru, et ma ei saaa lihtsalt teisele nii teha. Ja see su vabandus, et te pole rääkinud, et te käite. No kurat, sa tead, see pole vabandus. Räägi taga asjad siis selgeks, näita kasvõi niiii vähegi respekti ta vastu üles. Sest varem või hiljem jõuavad jutud nagunii temani. Sa eriti ei varja ju ka oma ringitõmbamisvajadust.
Ja sa võid ju mu peale solvuda,aga ma ei suuda su ennast- ja teisihävitavat käitumist vaadata.

Kukud kildudeks, korjad vaevaga kõik tükid kokku, liimid uuesti kokku, teiste abiga, lõpuks harjud uue olemusega, korraga tundub, et kõik tükid on üles leitud, tunned end hästi ja siis kõige ootamatul hetkel kukud uuesti kildudeks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Mida tähendab tühjus? Seda, mis mu sees toimub? Vist mitte päris, aga midagi sinnakanti. Ma lihtsalt olen, automaatselt nagu, ärkan kell 6, kappan kooli, peale kooli magan kuskil seitsmeni, üritan õppida, suhtlen msnis, heal juhul loen raamatut ja kaheteistkümnest/ühest magama. Toimib nagu õlitatud kellavärk, ainuke probleem on, et patareid hakkavad vaikselt tühjaks saama.
Mis tunne on kõigis pettuda? Avastada, et kõige lähedastematele inimestele oleks nagu ükskõik, mida ma ütlen ja lihtsalt räägivad kõike edasi. Või, et mu õde..kelle jaoks ma olen alati olemas olnud, kui ta on nutnud on ta alati esimesena mulle helistanud ja ma olen alati ta juurde jooksnud..Ja nüüd teda enam pole. Olgu, elab mehega koos. Aga mina? Ma isegi ei mäleta, millal me viimati pikemalt ja kahekesi rääkisime. I mean nothing..again. Ja teised ka.. Asi polegi selles, kas nad mulle midagi teevad. Aga mõistmatus teiste suhtes..mida nad teevad teistele, paneb pettuma. Kui keegi neile nii teeks.. Nad vihkavad seda, on alati vihanud ja vihkavad ka edaspidi. Aga see selleks, igal ühel oma elu.

Tegelikult ma pole nii masenduses enam, ma lihtsalt olen depressiivne inimene, kes ei näe mõtet. Okei, nii hull asi pole. Lihtsalt jube palju on neid tühju hetki..kus midagi tarka pole teha ja need kuradi mõtted ja mälestused lihtsalt tulevad meelde. Ma hakkan järjekordselt asjaga leppima.. Aga ma endiselt ei taha sellega leppida. Ma ju ei taha. Vabandage, aga minu arvamus tõesti ei loe midagi???

Ja just kui punktiks sellele kõigele, tuleb mu playlistist "Aeg on lahkuda".

Aeg on lahkuda, aeg on loobuda.

Ma pole jube ammu siia enam midagi kirjutanud.. Tahaks. Aga nagu ei oska midagi öelda. Sõnad läinud nagu Tanel laulab. Tühi on olla. Kui ma vahepeal suutsin oma maailma natukenegi kokku kleepida, siis see purunes täielikult jälle.

Ma parem tsiteerin, ise ma nagunii midagi tarka öelda ei suuda.

"Mu kõige suuremad vaenlased on need, kes must kõige rohkem hoolivad. Nemad on selle piina põhjustajad. Kui neid ei oleks, ei oleks mul mingit probleemi selle eksistendi lõpetamisega, aga kui su oma ema ütleb sulle, et ta on elus ainult tänu sulle ja et sa oled ta elu mõte, ei haara sa ju žileti järele, ega ju." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Sest seal raamatus on lihtsalt nii palju kirjeldatud seda, mida ma tundnud olen. Kasvõi praeguse olukorra kohta on neid päris palju. Ma kunagi hiljem kirjutan veel.

Ma tahan karjuda, ma tahan nutta, ma tahan kogu selle toa segi peksta, ma tahan endale haiget teha, ma tahan talle haiget teha, ma tahan kõikidel näod täis sõimata, ma tahan lihtsalt, et ta hooliks.
Mul oli ainult üks jõulusoov, et nad ära jääks.
Üle nädala tagasi oli mul ka ainult üks soov.
Ma pole kordagi arvanud, et ma olen ideaalne. Ma pole kordagi väitnud, et ma olen ideaalne.
Aga ma ei osanud arvata ka, et asi siis kohe nii hull on.
Ma tahaks lihtsalt aega tagasi kerida. Väga väga palju.
Ma mõtlesin, et täielik vältimine teeb head mulle, aga ei. Ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Ja pole kindel, kas tahangi suuta.
Jõuluõhtu oleks ju ideaalne hetk ära minemiseks?
Kuid ärge põdege, ma olen isegi selle jaoks liiga nõrk.
(Jah, mu tujud muutuvad kiiremini kui mõni hingata suudab)
Aga lihtsalt, ma lihtsalt ei suuda enam.

Tuhandeid soove,sõnadesse panna neid ei saa.
Tunnete proove,pisaraid mis peagi pühid sa.

Tuhandeid soove,leida võid kui tähti talveöös.

Tunnete proove,südamesoove.

Ükskõik kui väga ma jõule ka ei vihkaks.. Tulevad nad lõpuks ikkagi. Ükskõik kui väga kõik valgeid jõule ka ei sooviks, lund ei tule veel nagunii. Ma loobusin lõpuks tegemast nägu, et minu jaoks pole jõule. Just peale seda, kui isa mulle selle pisikese kuusekese tõi. Ja tegelt on mul jube nunnu tuba. Koos nende 8 küünlaga ja pisikese kuusekese ja nende piltidega seinal, mis samuti tulekestega ümbritsetud on. Lihtsalt valus on. Aga ma üritan mitte mõelda sellele, et need oleks võinud olla ideaalsed jõulud mu jaoks. Oleks..aga ei ole.Ja nii ma siis istungi ja söön mandariine ja kuulan jõululaule ja vaatan lihtsalt seda kõike. Mis on nii ilus, aga liiga üksi. Ja ma muutsin ka homseid plaane. Mu esialgne plaan oli nimelt teha nägu , et jõule pole, et kõik on nagu igal teisel esmaspäeva õhtul. Siis nüüd ma otsustasin juua hõõgveini nii palju kui mahub, põletada oma küünlakesi ja vaadata telekast jõulufilme, kuni jõuan. Ükskord saab kõik korda. Ükskord kindlasti.

Rahulikke jõule Teile,

Teie Marge.:)

Kolm lihtsat sõna: Ma vihkan jõule.

Lihtsalt vihkan. Kui selle nädala ma suutsin veel üle elada, siis järgmist ma kardan. Sest päevad lihtsalt venivad. Lõputult voodis logeleda ma ka ei saa, sest ma kardan mõelda. Jõululaupäev hirmutab mind ka.. Ma tean piisavalt meie pere. Ma tean, et ma istun lõpuks lihtsalt siin, oma toas. Kui ma kunagi mõtlesin, et võiks midagi juua, siis parem mitte. Ma kardan juua, esimest korda. Sest ma kardan, et ma ei suuda siis enam ennast kontrollida. Tähendab, ma tean, et ma ei suuda. Ma suutsin muidu rahulikuks jääda,kuid lõunakasse ma poleks pidanud minema. Esiteks seal lasti koguaeg vaikselt jõululaule, aga vähemalt poodidesse polnud neid alguses kuulda. Ja siis tuli Mariah Carey "All i want for christmas is you". See on niigi valus laul. Ja siis pandi see veel eriti kõvaks ka, nii et kõikidesse poodidesse oli seda kuulda.
Ma olen õnnelik, et lund pole. Sest kui veel lumi tuleks ka maha, oleks mul koguaeg meeles, et jõulud on. Või noh meeles on ikkagi, aga lumi teeks veel valusamaks selle.
Ma vihkan jõule.. Lihtsalt vihkan.
Ja kõik keda huvitavad mu jõulusoovid. Neid on täpselt 1. Ja see pole mitte tema. Vaid, et jõulud üldse ära jääks.
Tema.. Teda ma ei taha. Ma ei taha, et ta oleks minu oma,sest mina tahan seda. Muidugi, ma tahan teda tagasi. Kuid ainult siis kui tema tahab mind.

"Oled maast-madalast teadnud, et kui kukud hobuse seljast maha, ronid sinna tagasi. Kui sul on autoõnnetus, istud sa ikka rooli tagasi. Kui su süda lõhutakse, armastad sa ikkagi uuesti." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Teha nägu, et kõik on korras, osutus lihtsamaks kui ma kartsin. Naeratus suudab peita kõike.. Niisiis tuleb alati naeratada. Isegi kui see tekitab head tunnet, meenutab iga asi teda. Iga liigutus, iga sõna, iga lõhn. Iga hetk, igal pool, igal ajal. Pole vahet, kas ma kirjutan samal ajal tööd või isegi magan. Ta on koguaeg mõtetes..isegi unenägudes. Kui saad üks kord haavata, paraned kiiresti. Kui teine kord, läheb rohkem aega. Jne. Ma ei tea mitmendat korda tema mulle haiget tegi.. Suhete mõttes.. Sügavalt. Teist korda. Neid õhtuid mida ma selgelt mäletan, on vist kolm. Kuid mitu korda ma nutnud olen tema pärast. Ma tõesti ei oska öelda.. Väga palju. Kuid praegu. On mul hetk, kus ma isegi ei suuda nutta, ma ei taha. Ma ei taha ka sellel teemal pikemalt arutleda, mul pole vaja haletsust. Samas on kohutavalt armsad inimesed, kes lihtsalt uurivad, kuidas mul olukord on. Kasvõi ainult sellepärast helistavad ja üritavad. Näiteks see küünalgi. See on nii lihtne ja odav asi, aga te ei kujuta ettegi kuidas tol hetkel kui mulle see anti, oli ülekõige. Ja kõik need laused, et mu silmad pole pisaraid väärt ja kuidas mulle sisendada üritatakse, et ma olen tugev ja võitjahingega. Kõik see on nii armas. Ja teie pärast ma teengi nägu, et kõik on korras. Isegi kui ma tean, et kõik mis te räägite, pole tõsi. Aitäh.
Kuid ükskõik kui armas see ka poleks, koguaeg on valus. Lihtsalt on. Kasvõi eilegi kui me koju sõitsime kuskilt Sanderi maalt ja pimedas maanteel sõitsime ja ma kuulasin "Not Enough"-i. Nii kohutavalt raske oli ja pisarad olid ka jälle tagasi, tõestamas, et nad pole veel otsas. Aga asi ka paraneb natuke. Ma suudan süüa. Mis siis et ma olen täna näiteks ainult 2 saiaviilu ja pool pakki krõpse söönud(jah ma tean, rämpstoit on halb), siis ikkagi. See on kõvasti rohkem kui ma pühapäeval ja esmaspäeval kokku sõin. Ja kui ma päev otsa ringi rahmeldan ja päeval enam ei maga, siis ma suudan ka õhtuti uinuda. Mingil hetkel, mingil moel. Kuid siiski.
Tegelikult, ma ei taha halada ja hädaldada. Ma tean, kõigil on raske. Aga ma tahan, et see oleks kuskil kirjas. Lihtsalt tahan. Ja ükspäev ma olen õnnelik, et see möödas on. Ja õnnelik, et see juhtus. Kunagi kindlasti. Kuigi. Ma ei suuda unustada seda hetke kui ma nägin Teda. Mis siis, et ma olin tõesti purjus. Mis siis, et kogu järgnev aeg on nii udune. Ma ei unusta seda, kuidas Ta seda teist hoidis. Kuidas Ta teda vaatas. Kuidas Tema jaoks eksisteerisid ainult nemad kaks. Kuidas varem olime olemas ainult meie kaks. Ja kui ma seda nägin ,kuidas ma tardusin. Ma ei tea, kas ma vaatasin neid minuti või 10 minutit, sest aeg seisis. Kõik tantsisid ja lõbutsesid ning minul lihtsalt hakkasid pisarad voolama.. Ja ma jooksin ära. Ma tean, selle kirjeldamine ja kirjutamine teeb mulle ainult rohkem haiget..aga. mind ei huvita.
Ta oli niiii minu. Veel nädal tagasigi. Kõik oli niiiiiiii korras. Ja päev hiljem.
Ma olen lihtsalt loll.