Kuu on päike

Et siis. Kuna täna peaksin ma koolis ära käima ja asjad korda ajama, siis mõtlesin eile, et oleks tark mõte vahelduseks koju jääda ja enamvähem välja magada. Kuigi noh, seda et enne 2te mul nagunii uni ei tule, ma teadsin.
Niisiis kella poole 2ni passisin niisama msnis suheldes ja muusikat kuulates jms kui tuli ilgelt tore tuju riidekapis suurpuhastus teha. Ööinimene nagu ma olen, meeldibki öösiti koristada ja kõike teha. Lõpuks kui kapikoristus edukalt sooritatud sai, tegin veel laua ka korda ja mõtlesin, et loen natuke ja jään tuttu ära. Kella 3st umbes hakkasingi lõpuks tuttu, kui järsku saabus mu armas kallis õeke koju, tervitades mind lausega "Tead, su õde on täitsa täis". Noh, olgu. Hüppas siis mu kõrvale voodisse tuttu(mul EI OLE lai voodi:D) ja haaras enamus tekist ka endale. No kuidagi oleks nii ka magada saand, aga kus sa sellega. Järgmised poolteist tundi informeeriti mind üksikasjalikult õhtul toimunust, kui vähe ta ikka jõi ja kui täis ta ikka nüüd on, kes palju tantsis, kes mida küsis, kes põlvili viskus ja palus mitte öelda, et teda nähti(Ei, ma ei vihja Priidule). Iseenesest oli see suhteliselt põnev, kui ta oleks seda rääkinud kunagi hiljem. Siis otsustas mu kallis õeke tuttu jääda praktiliselt sõna pealt. No mul oli sama plaan, aga kus sa sellega. Siis ärkas ema üles, sest tal oli aeg tööle minna. Kolistamine ei lasnud ka mul tududa. Ja kuigi ta läks pooleteiseks tunniks ära minna, ei suutnud ma selle ajaga tuttu jääda. Siis tuli ta uuesti koju ja ka vanaema oli selleks ajaks üleval ja nüüd kolistasid nad juba koos. Kuna kell oli juba 6, siis loobusin ma üritamast. Praeguseks on kell 6.55, magamine väsitaks mind ainult rohkem, sest üle tunni ma seda nagunii harrastada ei saaks, käsil on teine tass kanget kohvi ja varsti siis kooli oma armsate õpetajatega vestlema. Magada olen ma saanud täpselt 0 tundi. Jeej. Saab tore olema. Teinekord vist ei tasu koju jääda, sest kui mujal saab liiga vähe magada, siis on see ikkagi rohkem kui mitte midagi. Pärast kooliskäiku, KUI ma koju tagasi jõuan, kes mind segada julgeb, see sureb:D.
Muide. Makske raha ära:D!

Tahaks paduvihma kätte. Sooja paduvihma kätte. Samal ajal võiks müristada ja välku lüüa. Nii olekski lihtsalt hea.

Ma olen viimasel ajal liiga palju kuulnud lauseid "Sa mõtled liiga palju teiste peale.Miks sa enda peale ei mõtle? Miks sa lased endale nii teha?". Tore teada. Aga mida kuradit ma teha saan kui ma nii nõrk koguaeg olin. Midagi ju. Hakata samasuguseks vastikuks egoistiks. Aga võibolla ongi nii kõige õigem .Võibolla ongi sellised inimesed kõige õigemad ja edukamad. Aga kui ma ei tahtnud selline olla. Kui ma tahtsin üritada vähemalt hea olla? Mis siis saab? Midagi ei saa, äärmisel juhul haiget saan. Aga seda nagunii koguaeg.
Aga on olemas kannatuste piir. Mingi hetkeni sa lased endale haiget teha, mingi hetkeni sa nutad, üritad uuesti, loodad, lased oma süda kildudeks loopida ja selle peal jalgadega trampida. Kuid siis saabub see mingi hetk. Plõks käib sees ära. Ja mõtled, et milleks. Mille kuradi pärast nad arvavad, et neil on mingisugune õigustus mulle nii teha. Okei, ma olen maxu, ma ju annan alati andeks, ma ei oska kunagi korralikult vihane olla. Ja mis siis. Sellegipoolest mul on ka tunded. Ja ma saan ka haiget. Kuid viimane kord sa tegid mulle haiget ainult pooleks tunniks. Siis mulle jõudis kohale, et sa ei saa mulle nii teha. Sa ei või. Ja kui sa tõesti kavatsed teha ja arvad, et nii on lubatud, siis unusta ära. Sa ei näe enam mind. Ma ei kirjuta sulle enam. Ma ei helista sulle enam. Ma ei taha sust enam midagi kuulata. Kurat ma olen ka inimene, tunnetega, võibolla jah, ma olen teistmoodi, ma ei tahagi olla nagu need teised blondiinid 20 cm seelikute ja 15 cm kontsadega, kuid see ei tähenda, et ma lasen endale nii teha. Varem jah lasin. Kuid enam mitte. Mind lihtsalt ei huvita. Unustan teid, nagu teie unustasite minu. Ja mis kõige hullem, muutun suhtumiselt võibolla nende teiste ego-bitchide sarnaseks, aga teate mis mul on? Mul on pohhui. Ise te muudate mu selliseks.

Ja seda, et ei, ma pole pessimist. Ma olen optimist. Kuid ka optimistid saavad haiget. Ja peavad väärtushinnanguid muutma. Sest niimoodi ma enam edasi elada ei suuda nagu varem. Kuid tegelikult ma olen ikkagi õnnelik. ILMA TEIETA.