Naljakas on vaadata, kuidas inimesed alkoholi tarbides muutuvad. Öeldaks ju, et joogisena tulebki inimese tõeline mina välja. Ja kui see tõesti nii on, siis ma ei tahaks teist paljusid enam tunda. Alkohol pole vabandus, kui ei oska juua, siis ära joo. Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis väga väga tihti ma kas hakkan täis peaga nutma(kui mul halvemad ajad on) või siis tahan kõigekõige kallimaga koos olla. Või nii tundub muidugi mulle. Seega, ma olen siis tegelikult hästi tundeline inimene? See ongi nii tegelt, kui ma mõtlema hakkan. Lihtsalt kainena ma suudan ennast kontrollida rohkem. Samuti ma ärritun iga pisiasja peale..Kas mulle lähevadki siis kõik pisiasjadki nii hullult korda? Jällegi on vastus jah.. lihtsalt kainena ma ei näita seda välja. Rohkem asju mul enda kohta vist meelde ei tulegi ja samas see polnudki see, millest ma rääkida tahtsin.
Mis mind rohkem häirib on see, kuidas teised muutuvad. Ma võin ju täis olla, aga ma ei hakka sellepärast arvama, et mulle on kõik lubatud ja ma olen kõigist parem. Ma ei unusta sellegipoolest ära,et teistel on ka tunded. Ma ei hakka sellegipoolest kedagi petma. Ma ei hakka sellegipoolest valetama inimestele, kelle kohta ma tean, kuidas nad valetamist vihkavad. Ma ei hakka eelistama tüüpe, kelle ma leidsin kuskilt eest nendele, keda ma tean pmst terve elu. Ma ei hakkaks kunagi minema nende poole, teist vägistamist mul vaja pole, veel vähem läheks ma sinna üksi. Samuti on mõttetu sinisilmselt arvata, et ma näen inimesi nii hästi läbi. Mind vägistati mu sõbra juures ära..kuidas kurat saaks minna siis veel täiesti võõraste juurde. Jah..ma tean, et sa saad aru, et ma räägin sinust, aga ma lihtsalt olen sus nii kuradi väga pettunud. Miks ma sulle sellest päriselt ei räägi? Sellepärast, et ma kolmapäeva öösel hiljem helistasin sulle.. Kõigepealt sa VALETASID mulle, et sa kõnnid koju. Ja siis sa sõimasid mul näo täis, kuna ma ajavat nii bullshit teemat ja sul on õigus(jah, ma tean, et sa ei mäleta seda, aga see ei muuda asja, alkohol EI OLE vabandus). Ja kui sa tõesti oled selline egoist, kes hoolib ainult meestest(muidugi mitte enda omast) ja alkoholist, nagu sa täis peaga muutud.. siis ma tõesti ei tea. Räägitakse hilisest puberteedist..on siis tõesti sellega tegu? Mida rohkem ma su käitumist jälgin.. Okei, ma ajan ise ka pidevalt lolli juttu ja nii edasi, aga ma vähemalt üritan aru saada kust lähevad piirid lolluste ja tegeliku elu vahel. Sa oled noor ja tahad oma elu nautida.. tavai. Aga sellegipoolest on teised inimesed ka olemas..hetkel veel vähemalt.
Miks ma üle aasta tagasi jätsin Meli maha? Ta oli üks parimaist ja ma teadsin seda. Nagu tead sina oma poisi kohta. Aga ma lihtsalt tahtsin oma nö sarvi maha joosta, nagu sinagi praegu. Ja ma ei üritanud kahte asja korraga saada, ma ei oleks never ever tahtnud talle haiget teha. Kurat ma olin 16 siis ja ma ikkagi sain aru, et ma ei saaa lihtsalt teisele nii teha. Ja see su vabandus, et te pole rääkinud, et te käite. No kurat, sa tead, see pole vabandus. Räägi taga asjad siis selgeks, näita kasvõi niiii vähegi respekti ta vastu üles. Sest varem või hiljem jõuavad jutud nagunii temani. Sa eriti ei varja ju ka oma ringitõmbamisvajadust.
Ja sa võid ju mu peale solvuda,aga ma ei suuda su ennast- ja teisihävitavat käitumist vaadata.

Kukud kildudeks, korjad vaevaga kõik tükid kokku, liimid uuesti kokku, teiste abiga, lõpuks harjud uue olemusega, korraga tundub, et kõik tükid on üles leitud, tunned end hästi ja siis kõige ootamatul hetkel kukud uuesti kildudeks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Mida tähendab tühjus? Seda, mis mu sees toimub? Vist mitte päris, aga midagi sinnakanti. Ma lihtsalt olen, automaatselt nagu, ärkan kell 6, kappan kooli, peale kooli magan kuskil seitsmeni, üritan õppida, suhtlen msnis, heal juhul loen raamatut ja kaheteistkümnest/ühest magama. Toimib nagu õlitatud kellavärk, ainuke probleem on, et patareid hakkavad vaikselt tühjaks saama.
Mis tunne on kõigis pettuda? Avastada, et kõige lähedastematele inimestele oleks nagu ükskõik, mida ma ütlen ja lihtsalt räägivad kõike edasi. Või, et mu õde..kelle jaoks ma olen alati olemas olnud, kui ta on nutnud on ta alati esimesena mulle helistanud ja ma olen alati ta juurde jooksnud..Ja nüüd teda enam pole. Olgu, elab mehega koos. Aga mina? Ma isegi ei mäleta, millal me viimati pikemalt ja kahekesi rääkisime. I mean nothing..again. Ja teised ka.. Asi polegi selles, kas nad mulle midagi teevad. Aga mõistmatus teiste suhtes..mida nad teevad teistele, paneb pettuma. Kui keegi neile nii teeks.. Nad vihkavad seda, on alati vihanud ja vihkavad ka edaspidi. Aga see selleks, igal ühel oma elu.

Tegelikult ma pole nii masenduses enam, ma lihtsalt olen depressiivne inimene, kes ei näe mõtet. Okei, nii hull asi pole. Lihtsalt jube palju on neid tühju hetki..kus midagi tarka pole teha ja need kuradi mõtted ja mälestused lihtsalt tulevad meelde. Ma hakkan järjekordselt asjaga leppima.. Aga ma endiselt ei taha sellega leppida. Ma ju ei taha. Vabandage, aga minu arvamus tõesti ei loe midagi???

Ja just kui punktiks sellele kõigele, tuleb mu playlistist "Aeg on lahkuda".

Aeg on lahkuda, aeg on loobuda.

Ma pole jube ammu siia enam midagi kirjutanud.. Tahaks. Aga nagu ei oska midagi öelda. Sõnad läinud nagu Tanel laulab. Tühi on olla. Kui ma vahepeal suutsin oma maailma natukenegi kokku kleepida, siis see purunes täielikult jälle.

Ma parem tsiteerin, ise ma nagunii midagi tarka öelda ei suuda.

"Mu kõige suuremad vaenlased on need, kes must kõige rohkem hoolivad. Nemad on selle piina põhjustajad. Kui neid ei oleks, ei oleks mul mingit probleemi selle eksistendi lõpetamisega, aga kui su oma ema ütleb sulle, et ta on elus ainult tänu sulle ja et sa oled ta elu mõte, ei haara sa ju žileti järele, ega ju." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Sest seal raamatus on lihtsalt nii palju kirjeldatud seda, mida ma tundnud olen. Kasvõi praeguse olukorra kohta on neid päris palju. Ma kunagi hiljem kirjutan veel.