maxuuu.wordpress.com

Täna igatsen Railit. Ja meie Jaanipäeva aasta tagasi:).



Kui ma algselt otsustasin maal olla ja siis tuli Katsil idee Pühajärvele minna. Ja siis me Annika ja Katsiga läksime, buss oli eriti hullult rahvast täis ja enamik tundis end mugavalt ja istus maas:D. Ja mingi suht kena tüübiga tegime tutvust, kes küsis koguaeg, kas me oleme õed jms. Ja siis hakkasime Otepäält Nuustakule minema, et Railiga kokku saada ja siis kõik koos Pühajärvele minna ja otsustasime hääletada, aga Kostja sõitis hoopis vastu(Eesti ON väike) ja viis meid ära. Ja kui Pühajärvele läksime ja Termikas lavale tuli ja Raili ära väsis ja siis me otsustasime Nuustakule jooma minna. Ja üks tore tüüp oli veel meiega(ja mul on nii piinlik, et ma ta nime enam ei mäleta..see noh, kes Henrikut meenutab:D). Ja Raili suutis ennast Martiinist nii täis juua, et magas diivanil, noh, me käisime palju sisse välja ka. Ja ma otsustasin häälega Tartusse tagasi minna, hakkasin juba kõndima, aga näed, Pühajärve jäi teepeale ja mingid tüübid andsid mulle pileti ja sain sisse tagasi:D. Ja sees läksin õega tülli, kuna sebisin tüüpi, keda ta oli õhtu otsa tahtnud:D. No andke andeks, ma ei teadnud ju, ma ei saanud midagi aru:D. Ja pidu oli läbi ja rahvas oli läinud, aga meie ja mõned jaurasime edasi:D. Ja kell 6 hommikul tõi mingisugune tüüp meid koju tagasi:D, mina teda ei tea ja ei tundnud.

Aga põhiosa oli Railiga Nuustakul. Me võime isegi kahekesi või kolmekesi juua, aga ikka on selline pidu ja läbu, et anna olla:D.

Noh, siis kui me veel joodikud olime, ehk eelmine suvi. Sest maxu on nüüd koralik:D

Ma olen rääkinud, kuidas ma pole kunagi piisavalt hea suguvõsa jaoks olnud. Täna ma sain teada, miks keegi mulle eile suguvõsast õnne ei soovinud, miks ma ei saanud ühtegi õnnitlust, kuna ma lõpetasin. Sest.. Nad arvasid, et ma ei lõpetanud. Tähendab, arvavad vist siiamaani. Ma ei teagi, mis on hullem, kas arvamus, et mind on unustatud või teadmine, et nad ei arvanud minust isegi nii palju, et ma lõpetada suudan.
Ja teate mis. Teie kõik, kes te arvate, et ma ei suuda midagi. Ma lähen Tartu Ülikooli, tasulisel kohal olen ma praegu juba sees. Ma lõpetan selle ja ma tõestan teile, et ma suudan rohkem. Rohkem kui keegi teine meie põlvkonnast saavutanud on. Isegi, kui ma pole teie arust piisavalt hea. Ja mul pole selliseid inimesi enda ümber vaja. Mul pole vaja inimesi, kes ei usu minusse, kes usuvad pigem mingeid külajutte.
Väikeste eranditega. Sest täna ma sain jälle aru kui palju mulle mu lemmikonupoeg tähendab. Üks asi, miks ta mulle nii tähtis on, ongi et ta hindab samu iseloomuomadusi, mis minagi. On, mis on, aga ta on alati aus. Ja tema oli see, kes rääkis mulle, mis tegelikult toimub, mis jutud tegelikult liiguvad. Nagu ta ütles ka, et tema ei uskunud seda, sest tema uskus minusse. Ja mis põhiline, ta julges minu käest küsida.
Aga ülejäänud. Mul ei ole lihtsalt sõnu..ma tõesti olen šokis. Kuidas kurat nad nii halvasti arvasid minust? Ja kuidas kurat nad uskusid pigem igast külajutte? Mul ei ole lihtsalt sõnu..

Kui mind pole Eestis, siis pole mind üldse olemas. Väitke, mida tahate, te tõestasite kõik mulle, et mind pole olemas. Võibolla ma tähtsustan seda liiga palju, aga selline ma olen ja ma ei sunni kedagi endaga suhtlema. Sünnipäev on iga aasta, keskkooli lõpetamine kord elus. Ja ma saan aru, et ma ei saanud tulla ametlikule peole, see oli ju minu otsus, ma saan aru, et ainult minu süü on see, et ma ei saanud ei lilli ega kingitusi, see polnudki kõige tähtsam. Ainus, mida ma tahtsin oli, et mind meeles peetakse, sest ma siiski lõpetasin ka. Aga mitte keegi ei teinud seda, saad aru. Mitte keegi, isegi mitte mu vanemad, õed ega sugulased. Ja teate, mis on kõige haigem. Mitte keegi ei mõista, kuidas see mulle haiget tegi. Aga ma saan üksinda ka hakkama, ma olen viimasel ajal seda piisavalt tõestanud. Unustan teid, nagu unustasite minu.

"Millegagi ei tohi harjuda" (E. M. Remarque)



Ja nii lihtne see ongi. Ei tohi harjuda teistega olema, ei tohi harjuda üksinda olema. Avastad, et sõbrad on su maailm ja elu mõte ja järgmine hetk avastad, et oled täiesti üksi. Avastad, et üksi on ka hea ja mõnus ja siis ümbritsetakse sind jälle teistega. Mis on muidugi hea. Ja nii pole ainult minuga juhtunud, nii mõnigi neist vähestest, kes seda siin loeb, on tõenäoliselt ise ka seda tundnud. Ja pigem just seda esimest varianti. Sest üksi olekuga on raskem harjuda ja üksinda olekut on keerulisem nautima õppida.



Nagu ma Siiriga rääkisin. Iga asi õpetab mind, enda asi, kas see vastu võtta. Näiteks perseläinud suhted. Absoluutselt kõigist on ju võimalik midagi õppida. Ja kui sa seda teed, saad aru, mis sa valesti tegid, mis valesti läks, siis sa ei tee seda viga enam uuesti. Noh, kui sa jääd nutma ja mõtlema, et ma andsin ometi endast kõik ja tegin ainult head, siis sa teed sama viga uuesti ja see kordub jälle ja jälle. Minu viimane perseläinud suhe.. Ma tegin seal sama viga, mis kõige esimeses tõsisemas suhtes. Kui ma oleks varem õppust võtnud, siis võibolla kõik poleks nii läinud. Oleks-poleks, vahet pole. Nüüd on hilja. Mis viga ma siis tegin? Ei, sellest ma ei hakka kirjutama, sellest pole täpset ettekujutust kellelgi peale minu ja polegi vaja. Teiste vigadest nagunii väga ei õpita, ikka on vaja ise järgi proovida.

Ja kui inimene on harjunud olema ümbritsetud teistest, siis elu paneb ta lõpuks olukorda, kus ta peab õppima üksi hakkama saama. Nagu mul Londonisse tulek. Oipla, kuidas ma nutsin alguses. Tõesti nutsin. Helistasin Railile ja nutsime koos ka. Rääkisin Kätsiga ja nutsin talle ka. Ja siis. Harjusin ja hakkasin hakkama saada. Jube oli, aga jubedaim osa on möödas. Nüüd on hea. Nüüd ma saan iseendaga ka läbi. Nüüd mulle meeldib üksi linnas käia ja üksinda pargis päikse käes istuda ja lugeda. Ja guess what, ma saan nüüd oma sõbrad tagasi. 10 päeva pärast on Käts siin.

Kuna ma ilmselgelt ajasin oma eelmise postitusega Janika kadedaks, siis ma pean ka täna seda tegema:D. Eilse kohta siis. Eile õhtul ma olin liiga väsinud, et kirjutada, andke andeks noh:D.

Otsustasin seekord tubli olla ja bussiga minna. Kõigepealt buss sõitis kuskil tund aega ja siis ta läks enne õiget peatust katki. Õnn jälitab mind, ma ütlen:D. Igatahes mina loobusin ja otsisin lähima undergroundi ja läksin metrooga green parki:D. Green pargi juures oli üks väike kohvik, kus müüdi kohvi kaasa ja siis istusin oma 107 asjaga parki maha. Jube perfect oli päikse käes istuda ja kaarti uurida ja teisi vahtida ja muusikat kuulata ja lihtsalt olla, päike paistis ka ja jube ilus vaade oli ka:). (Kusjuures, ma avastasin, et ma polnudki ainus üksik, seal enamik inimesi istusid üksi ja olid rahul, nagu minagi(H)). Igatahes lõpuks väsisin ära, sest midagi lugeda polnud ja läksin otsisin Hyde pargi üles ja ostsin vahepeal ajakirja ka:D(Jälle juulikuu oma, kurat, nad on nii ajast ees siin:D). Hyde pargis oli eraldi roosipark ka, eriti hea lõhn oli seal:). Ja siis mitte väga kaugel roosipargist leidsin ma jälle oma murulapikese kuhu maha potsatada:D. No pingid olid ka, aga murul on ägedam. Ja päike oli niiii tore. Lõpuks otsustasin rohkem ringi kolama minna. Tavaliselt kui inimesed ära eksivad, hakkavad nad tagasiteed otsima. Kui maxu ära eksib, siis ta läheb edasi, äkki tuleb mõni äge koht:D. Seekord jõudsin siis mingi imeliku tiiruga Buckinghami palee juurde. Ja kuna suht palju kõndimist oli siis otsustasin jälle maha istuda:D. Seekord ühe müüri peale, kust oli jube ilus vaade paleele ja vastassuunas paleest paisti roheluse sees Big Ben ja London Eye. Võibolla ma olen imelikuks ära keeranud aga mulle nii meeldib päikse käes istuda ja ilusat vaadet nautida:D. Otsustavaks sai ka see et sama müüri peal istus üks inimene veel.. Noh, küll 10 m v nii kaugemal , aga siiski. Eriti ilus tüüp oli:D:D. Igatahes otsustasin veits laamendada ja telfis kaardi ära vahetada ja Railile helistada:). Ja mõtlesime ideaalse plaani välja kuidas juttu teha. Nimelt kogemata viskan midagi käest ja siis tuul viib selle tema juurde ja siis ma jooksen püüdma ja jooksen sülle talleXD. Meie geniaalsuse järgi siis viis tuul ära mu käekoti, mis tegelikult oli eriti raske ja tegelikult tuult polnudki:D. Ühesõnaga plaan oli, et viskan tüüpi käekottiga ja siis jooksen talle sülle. Vot see on geniaalsus:D. Igatahes siis oli kell juba peaaegu 17 ka ja kuna kell 18 pidin ma Kaiega kokku saama, siis läksin ostsin süüa ja läksin Kaie juurde:D. Muide, päeva jooksul käidi mult vähemalt 5 korda teed küsimas. Ilgelt tahtsin küsida neilt, et mis te arvate, et mul ilmaasjata on kaart käes XD? Aga ühele sain isegi ära seletatud, kuhu ja kuidas minna, vot nii tark olen:D. Igatahes Kaiega käisime Chinatownis ja siis jalutasime jõeäärtpidi hästi pikalt. Tower Bridge nägin ka ära lõpuks:). Ja Kaie suutis sõnadesse panna selle, miks mulle London nii väga meeldib. Ühesõnaga "Kui Londonis tüüpilist maja vaadata, siis sa näed ja tunned, et sellel majal on oma history. Kui Eestist majasid vaadata, siis need on lihtsalt neljakandilised kastid, ei mitte midagi erilist." Perfect.
Tagasi tulekuga oli ka paras jama. See rong, millega ma tavaliselt sõidan Mill Hill ei sõitnud enam ja järgmine tuli tunni aja pärast, mis oli liiga hilja. Saime siis teada, et kahe rongiga minnes peaks kiiremini saama. Ainuke jama, et see rong pidi 3 minuti pärast minema ja see station oli ikka päris suur nii et jooksmine on tervislik:D. Igatahes sinna peale sain ma ilusti. Kaie üritas siis juhised ka veel jooksu pealt anda, et kus ma maha pean tulema ja järg rongi ootama. Ütles peatuse nime. Istusin siis rongis(ilusa neegripoisi kõrval:D) ja järgmises peatuses.. voila, ma ei näinud nime, kuna liiga tagumises vagunis olin. Aga rong seisis suht kaua seal ja mul oli imelik tunne sees ja otsustasin lõpuks ühelt tädilt küsida. Noh, elu kiireim jooks oli maha ja sekund peale mahajõudmist pani rong uksed kinni. Algaja õnn. See on nõme, et isegi tänada ei jõudnud seda tädi, aga noh jah.Ja see närvitsemine väsitas korralikult ära. Õnneks tuli Mill Hilli rong suht kähku ette ja siis ma sain koju ära tulla. Pool 22 olin kodus. Ja jube väsinud oli. Aga ega magama minna ka ei taibanud kohe, ikka oli vaja msni mölisema tulla:D.
Igatahes, nüüd saab nädal aega rahulikult ilma central londonita elada, nädalavahetusel uuesti:D.

Muide, esmaspäev on palgapäev:P. Ooo happy day:D.

Täna olen ma tubli.. Kui ma õhtu üle elan. Ma pean täna üksi kolme lapsega kodus olema. Esimest korda, pikemat aega kui pool tundi ja nii. Ja teate, ma kardan. Aga eks ma annan endast parima.

Käisin linnas täna:). Ma nii armastan Londonit ikka. Victoria line JÄLLE ei sõitnud, no kurat. Mõtlesin juba korra, et ma ei jõuagi Victoria stationisse ja Kaiele külla, aga tegin siis jälle väiksed arvutused ja kohale ma sain. Kaie töökoha ülesotsimine osutus keerulisemaks, tükk aega keerutasin ringi enne kui õige koha leidsin. Aga vähemalt leidsin(H). Ja siis oli tal ka ülemus seal ja polnud aega, et rääkida. Noh, raamatupoes on ka tore raha kulutada:D. Ja pargis päikese käes puhata ja süüa ja telefoniga rääkida oli ka jube mõnus ja siis jälle kaart lahti võtta ja uurida, kuhu kuidas saab. Kõigest 2 korda pidin teed küsima, enne kui kohale jõudsin Buckinghami palee juurde.(viimane kord, küll lihtsalt, et üle kontrollida, et jah, ma lähen õiges suunas). Ja seal oli vahtkonna vahetus. Ma arvan, ega ma kindel pole. Mingid tüübid tulid mu käest küsima ka, et mis seal toimub, aga noh, ma sain oma geniaalsusega särada ja öelda, et mul pole õrna aimugi:D. Igatahes ilus oli. Hiljem sain veel kaart käes veidi turisti mängida ja leidsin Tate Britain'i ka üles. Ehk siis kunstimuuseumi:). Mina ja kunstimuusem?!:D Ei tegelt, mulle meeldis, eriti looduseteemalised maalid. Ja modernkunstinäitus oli ka päris kõva, kuigi osasid asju vaadates tekkis küll küsimus, et mille kuradi pärast:D, mu väike õde teeb samal tasemel pilte ju. Aga noh, kunst on kunst ja kunsti suhu ei vaadata. Ja päeva tipphetk, ma julgesin lõpuks ometi bussi peale minna:D. Mina kes ma meeleheitlikult kasutan ainult ronge ja undergroundi, sest see on lihtne ja õiges kohas saab maha. Ja guess what, ma sain bussi pealt ka õiges kohas maha, algaja õnn vist:D. Igatahes jube uhke olin enda üle. Ja siis ma pidin kohaliku undergroundi üles otsima jälle, et tagasi King's Crossi pääseda ja sealt Mill Hilli. Ja noh, ühtegi inimest kellelt ma oleks tahtnud küsida ei paistnud ka läheduses. Eks ma siis sietunde järgi läksin natuke ja siis mingi hetk tundsin koha ära, kus ma olin, nimelt Siiri elab seal samas kandis ja eelmine aasta veetsin ma 3 päeva sealkandis ja hakkama ma saingi(H). Edasi koju tulek oli jube lihtne, noh harjumus ju juba. Hea, et magama ei jäänud rongis:D. Aga jalad valutavad nüüd, jube palju oli kõndimist;(.
Kaie käest sain Iisraeli kaardid ka:P. Ja listi hostelitest. Mainisin Dafnale ka seda ja ta lubas mulle vabadeks päevadeks kuskile kohad bookida. Jube tore:). Aa, oyster kaardi sain ka:D. Noh, sellega pidi transporti odavamalt saama vist, aga mul pole õrna aimugi kuidas seda kasutada vms. Aga Kaie ütles, et ta hiljem kunagi seletab ja ei lubanud ära visata:D. Olgu nii siis:D.
Ja selle jutu mõte oli, et London, ma kuradi armastan sind lihtsalt:).

Ja neid inimesi, kes musse positiivsust süstida oskavad, neid armastan ka. Ma tean, mida ma suudan, aga teie ei tea, aga küll te näha saate. Või noh, näha oleks veits vale sõna vist, mul pole õrna aimugi kui palju teist üldse keegi mind veel nägema hakkab enam:). Aga ma ei hakka ette ennustama, aega on, hetkel las ma lihtsalt olen:P

Ja poole tunni pärast hakkabki mu tänaõhtune õudusunenägu. Hellyeaah, can't wait.

Välismaal ei pruugigi alati just parem olla, küll aga on siiatulek justkui võimalus alustada uuelt leheküljelt, alustada kõike uuesti, tundmata kedagi ega midagi, saades justkui uue, elamata elu. Siia ei tasu tulla otsima paremaid inimesi ja paremaid olusid, küll aga tasub tulla otsima uut võimalust elada, end tõestada ja leida paremaid võimalusi. (Üksinda olek sunnib mu mõistust ikka igasuguseid mõtteid välja genereerima.)


Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, et teate mis tunne on olla koguaeg perekonna ja kogu suguvõsa nö must lammas? See, kes koguaeg teeb midagi valesti, see, kes kunagi ei ole piisavalt hea, see, kes julgeb teistmoodi mõelda ja olla? Ma ei ole tahtnud kellelegi pettumust valmistada, küll aga olen ma näinud, kuidas ma siiski seda teen. Kui teised on korralikult riides ja üritavad näidata isegi lihtsalt grillipeol, kui hästi nad ikka elavad ja kui korralikult riietuvad, siis mina olin see, kes julges kohale ilmuda laiades räppides dressides, kuhu oleks mahtunud mitu mind. Kui teised ei hoolinud muusikast, siis olin mina see, kes eelistas mõnele suguvõsaüritusele minemist ühele räpparile refrääne laulma või kuhugi mujale võistlusele laulma. Kuidas ma küll julgesin, onju?! Kui teised üritasid olla tagasihoidliku ilusa välimusega, siis mina olin see, kes ilmus kohale küll blondeeritud juustega, küll süsimusta peaga, küll punaste juustega ja isegi roosade juustega, ükskord. Kui teistele tundusid õõvastavad igasugused needid ja värgid, siis olin mina see, kes ilmus välja küll nabaneediga, küll keeleneediga. Kui teised olid kellegi sugulase sünnipäeval, siis nad küll nägid mind, aga telekast ja Rocki mängul kaasaelamas. Kui teistele oli tähtis, et selline tähtis traditsioon nagu uusaasta vastuvõtt tuleks sugulastega veeta, siis mina viibsin Slovakkias lumelauatamas ja nii kahel aastal järjest. See, millest see kõik alguse sai, oli, et kui Kadri taipas jääda vanemate lahutuse korral isa juurde, siis mina läksin emaga, kes ometi kõigi arust on kõige kurjajuur, kes oli ainult halba teinud, kuidas ma võisin küll. Jah, keegi pole mulle seda kordagi näkku öelnud, aga ma olen nende suhtumist näinud, ma saan sellest ju aru. Kui teised elavad tavapärast elu, siis mina saatsin kooli kuradile, tegin oma viimase eksami ja tulin ära Londoni, jättes minemata lõpetamisele, mis peaks ometigi nii tähtis olema. Kui teised armastavad unistada välismaal elamisest ja sellest rääkimisest ja võibolla vahepeal paariks päevaks käivad reisimas, siis mina täitsin oma unistuse ja tulingi siia. Ja selle kõige pärast olen ma koguaeg ette jäänud, selle kõige pärast pole ma kunagi piisavalt hea olnud, selle kõige pärast pole ma kunagi tundnud, et ma kuulun sinna suguvõsasse, selle kõige pärast pole ma kunagi millekski kõlvanud, selle kõige pärast pole keegi minust midagi oodanud.
Vähemalt nii olen ma kõigest aru saanud, vähemalt nii on mulle koguaeg tundunud. Ja teate, mis tunne oli siis, kui ma rääkisin isaga ja ta ütles mulle, et ma olen koguaeg perekonna uhkus olnud? Kui ta ütles mulle, et ma olen alati silma paistnud oma ekstreemsusearmastamise ja julgusega ja kuidas kogu mu suguvõsa on mu üle uhke, et ma julgesin nii suure sammu teha ja välismaale minna ja et ma saan nii palju näha. Kui ta ütles mulle, et MINA olen perekonna uhkus.. MINA, kes ma pole mitte kunagi mitte millekski kõlvanud ja kes ma pole kunagi piisavalt hea olnud?
Teil ei ole õrna aimugi... kui palju see mulle tähendas. Kui palju see tegelikult mulle tähendas.

Don't give up, just be you, because life is too short to be anyone else.

Eelmisel suvel käisin ma ühe hea sõbraga kinos. Ma isegi ei mäleta, mis selle filmi pealkiri oli, aga seal oli palju juttu maailma paremaks tegemisest ja sellest kui võimetu on inimene selle eesmärgi saavutamiseks üksinda. Sest keegi ei usu, et üksi on võimalik midagi korda saata, et üksi on võimalik maailma muuta. Ja filmi lõpus kõlasid sõnad, et ära iial unusta, kuidas maailma paremaks muuta. Kuidas siis? Ühe heateo kaupa.

Ma pole eriti hea ümberjutustaja, aga need sõnad on mul siiamaani meeles, kuna nad jäid mind kohe kummitama. Sest maailma paremaks muutmiseks SAAB igaüks oma panuse anda, võttes asju ükshaaval, tehes kasvõi imepisikesi aga häid asju. Ühe heateo kaupa.

Olen naiivne? Võibolla tõesti, aga vähemalt ma usun millesegi heasse.
Ja isegi kui see film tundus kohati täielik bullshit, vähe on filme, mille mõte mind niimoodi kummitama jääks.

"I've realised that sometimes you get no second chance and that it's best to accept the gifts the world offers you. Of course it's risky, but is the risk any greater than the chance of the bus that took forty-eight hours to bring me here having an accident? If I must be faithful to someone or something, then I have, first of all, to be faithful to myself. If I'm looking for true love, I first have to get the mediocre loves out of my system. The little experience of life I've had has taught me that no one owns anything, that everything is an illusion- and that applies to material as well as spiritual things. Anyone who has lost something they thought was theirs forever( as has happened often enough to me already) finally comes to realise that nothing really belongs to them.
And if nothing belongs to me, then there's no point wasting my time looking after things that aren't mine; it's best to live as if today were the first(or last) day of my life."

Paulo Coelho - Eleven minutes

Ta oli noor tüdruk, nagu iga teinegi, lõpetamas keskkooli, sooritamas oma viimast ja raskeimat eksamit. Tulekul oli lõpupidu ja tulekul oli metsik suvi ja ülikoolikatsed ja suured plaanid. Kõik eeldasid, et lähebki nii, miks ei oleks pidanud, ta ei paistnud millegi poolest erilisem kui teised. Ta ei olnudki. Kuid sellegipoolest, ta otsustas oma elu pea peale pöörata. Peale pakkumist minna Londonisse muutus kõik. Tal oli 1 päev aega, et otsustada ja peale seda 1,5 nädalat aega, et sooritada oma viimane eksam, et ajada asjad kooliga võimalikult korda, rääkida vanematele oma hullumeelsest ideest ja jätta hüvasti oma sõpradega ning.. jätta hüvasti Temaga. Ta oli noor tüdruk nagu iga teinegi, aga see noor tüdruk kolis Londonisse jättes maha kogu oma elu, kõik oma sõbrad, kõik tema plaanid ja kõik muu. Ta oli noor tüdruk, kes jättis kõik, mis tal jätta oli.

Neid lohutavaid ja haletsevaid sõnu on tegelikult hea kuulda, kuigi ma tean neid ise ka ja kuigi me mõlemad teame, et neist pole kasu.
Ja karm reaalsus teeb haiget. Aga vähemalt jõuab lõpuks kohale. Ja tegelikult, mulle meeldis see. Noh, täna, kui ma olen saanud pikka aega selle üle mõelda. Eile tegi haiget. Aga siiski.. Aitäh, Janika, et sa ei hakkanud haletsema, vaid panid lihtsalt paika mu. Või noh, võibolla sa ise ei saanud sellest arugi, aga lihtsalt. Aitäh:)

Ma ei oska kirjutada enam. Mitte, et ma kunagi seda hästi osanud oleks, aga ma lihtsalt ei oska enam. Ma tahaks siia midagi ilusat kirjutada, mitu korda olen alustanud juba, ikka tulemusteta. Ma tahaks lõpuks Mannule vastu kirjutada, öelda midagi ilusat, aga ma ei oska isegi seda.

Ma ei tunne end enam ära, Raili ütles korra, et ta ei tunne mind ära ja tõenäoliselt kui ma tagasi tulen, ei tunne teie mind ka enam ära.

Ma pole 2 nädalat mitte tilkagi joonud(H). Ei taha ka enam.. Kuigi noh, nagunii hakkan jälle, aga ikkagi. Nii hea on olla, kui pole paha. Ja nii hea on, kui ma ei pea mõtlema, millega ma jälle hakkama sain. Kuigi viimane pidu.. oli hea. Jah, see ärasaatmine. Kõik oli peaaegu perfect. Miks peaaegu? Noh, teate ise ka ja kui ei, siis polegi vahet.

Muide,ma avastasin täna, et mulle meeldib koristada. Tõsiselt. Nii tore on vaikselt asjatada ja asjalik olla ja vaadata kuidas kõik järjest rohkem korda saab jne. Ja söögitegemise laheduse avastasin ka . Ja nädalavahetusel olen ma üksi kodus, nii et.. kokkamist saab kõvasti olema:)
Jeah, suht minulik ju.

Tom on ka jube armas. Kaye ma mõtlen, ehk siis 4 aastane. Jube nunnu on taga rääkida ja kuidas ta üritab koguaeg suur poiss juba olla ja arutleda tähtsatel teemadel.

Käisin laupäeval kesklinnas ka. Esimese rongi peale minek oli jube. Mul polnud õrna aimugi kas ma üldse õige rongi peale sain ja kas ta üldse õiges suunas läheb. Lihtsalt ootasin järgmise peatuse ära, vaatasin nime ja otsisin kaardilt kas läheb õiges suunas. Läks küll, õnneks. Ja kesklinnas oli ka tore ning maxu on poodidesõltlane:D.

Varsti tuleb Siiri tagasi Londonisse ja ta ütles ka, et võiks Hyde parki jalutama minna. Üleüldse Londonis on sitaks igasuguseid ilusaid parke. Jube ilus.

Ma mõtlesin jälle, et kuidas on mul sõpradega vedanud. Ja kui palju nad toeks on mulle olnud, see on super lihtsalt. Isegi, kui ma neid ei näe nüüd pikka aega, nende sõnad on niiiiiii palju toeks olnud. Ja jällegi, ma üllatusin tõsiselt, kui avastasin, et toeks on olnud need, kellest ma poleks kunagi seda arvanud. Te ei kujuta ettegi, kui palju üks lihtne lause või mõte võib mulle tähendada. Oeh, ma igatsen teid ikkagi niiiii palju:).

I'm standing on a bridge,

I'm waiting in the dark,

I thought that you'd be here by now.

There's nothing but the rain,

no footsteps on the ground,

I'm listening, but there's no sound.

(Avril Lavigne- I'm with you)

"Until one morning, I'll wake up and find I'm thinking about something else, and then I'll know the worst is over. My heart might be bruised, but it will recover, and become capable of seeing the beauty of life once more. It's happened before, it will happen again, I'm sure. When someone leave, it's because someone else is about to arrive- I'll find love again"

Paulo Coelho - The Zahir

Ja kui mul näpus pind on, siis ma pean ise selle kätte saama,ma ei saa ema peale loota. Ja kui ma varba ära löön, ma ei saa ema juurde joosta, ta ei puhu peale, ma pean ise puhuma.

Uurisin hääleseadjate kohta täna, rääkisin emale ka ja kuidagi imelik tundus, kui ta küsis, kas ma saan ikka ise hakkama, või ta peab mulle raha juurde andma. Ja kui ta hiljem ütles, et kui mul vaja, siis ma ütleks, ta ikka toetab mind. Imelik on, teretulemast täiskasvanute maailma vist.

Tsiteerides Mannu isa: "Te peate nüüd aru saama, et kõik te kasvate täiskasvanuks ja iga üks läheb oma teed, neid sõpru ja sõbrannasid jääbki nüüd kaugemaks ja vähemaks, aga kui ta tõeline sõbranna sulle on, siis sa ju tead, et näete varsti."

Dafna ütles mulle, et mu inglise keel on juba praegu paremaks läinud. Parem oleks:D.

Ja 9 min pärast hakkab Eurovisioon.

Ja ülejärgmine laupäev hiljemalt võtan ma Oxford Streedi ette. See saab kõva olema(H). Ja rahakott SAAAB tühi olema:D.

Tere,

ma ei kirjutanud varem otseselt minekust midagi, sest teate küll mind, kartsin ära sõnuda, aga nüüd, nüüd ma olen kohal ja esimene tööpäev on ka läbi. Mäletate, ma rääkisin koguaeg, ma lähen Londonisse ükskord, paljud mind tegelikult ka uskusid? Aga siin ma nüüd olen..

Tegelikult oli kõik oluliselt lihtsam kui ma arvasin. Ja noh, raske on muidugi, igatsus ja töö on harjumatu ja noh, mina ja pean niipalju koristama?!:D Ei tegelt, kõik on korras, esialgu.

Millest ma siis alustan? Lennuk hilines, algatuseks(ma pole ühtegi Estonian Airi lendu näinud Londoni ja Tallinna vahet, mis ei hilineks) ja maha sain ilusti ja rongi peale ka, välja arvatud paar kohta, kus segaduses nägu teha. Rongi pealt sain isegi ilusti maha ja peale mõningast otsimist leidsin ka Michaeli. Ja ta tuli järgi mulle BMW kabrioletiga, mis oli nagu eriti ilus:). Ja noh, mina kohe tahtsin juhi kohale istuda, mulle ei tulnud meelde ju, et rool on valel pool:D. Michael ainult naeris ja ütles "Welcome to England":D. Dafna kohta nii palju, et ma kujutasin ette sellist suurt ranget pereema, kes üllatuseks meenutab mu oma ema mulle nii kasvult kui kaalult ja juuksevärvilt. Väga kultuurišokki mul pole, pidevalt kuulen ronge sõitmas. Imelik on see, et isegi võileiba peab taldrikult sööma ja liha ja piimatoodete jaoks on eraldi nõud jne. Aga noh, see tundub suht puhas ja korralik pere, onju. Samas ma ei suuda käia tossudega sees, kuigi kõik ülejäänud seda teevad ja nii ma siis olen ainus sokkide väel käia, saa siis aru:D. Aga minu jaoks ON ebaloogiline käia mööda maja tossudega, päev läbi, hoolimata et igal pool on vaibad.

Eile õhtul mõtlesin korra, et mida kuradit ma siia nüüd ronisin. Helistasin Railile ja hakkasin peaaegu nutma, sest ta võttis nii nunnult telefoni vastu:). Lennujaamas nutsin ka. Mina nutsin ja emake nuttis ja Railil olid juba tükk aega silmad märjad ja isegi Kässult suutsin pisara välja pressida.
Tegelt pole asi üldse nii hull..

Aga inglise keel ajab pea valutama.. Enne mingi hetk söögilauas aju lihtsalt lülitas end välja ja lihtsalt ei suutnud kuulata, mida nad kõik rääkisid:D. Sõin rahulikult kuni kuulsin jälle oma nime ja siis kuulasin edasi:D

Muide, ma polegi Maaardš, suutsin neile nime selgeks teha, imeliku erriga Marge olen:D

Ja Maya ütles, et talle meeldib mu aktsent. Ma siiamaani ei saa aru, kas ta mõnitas:D Kuigi tundus suht siiras:D

Sest võibolla ongi kõige õigem keerata lihtsalt selg ja rohkem mitte vaadata tagasi...
Kõige õigem ja hoolimata esialgu, et see tundub nii võimatu, siis on ka kõige lihtsam.. Mõnes mõttes.

Ma olen varem ka tundnud, et sa ei hooli, kuid see on nii olnud ainult msnis või telefoni teel. Kui me oleme kokku saanud, siis isegi juhul, kui sa ütlesid mulle ära, sa siiski näitasid, et sa hoolid. Kuid seekord.. Sa polnud nii täis, sa oled palju hullemas olekus olnud . Aga esimest korda ,sa ei hoolinud, sind tõepoolest ei huvitanud. Ja ükskõik kui haiget mulle see ka ei teinud, ükskõik kui palju ma ka ei nutnud, mille kuradi pärast sa arvad, et sa võid mulle nii teha? Sa oled parim, jah mõnes mõttes kindlasti, kuid sellegipoolest sa ei või teha kõike, mis pähe tuleb ,sellest saad aru? Või noh, võid küll, aga mind unusta siis ära. Kuigi noh, nagu ma reedel aru sain, sul pole selle vastu nagunii mitte midagi. Küll ma hakkama saan, olen alati pidanud saama ja saan edaspidi ka.

Nightwish- Bye bye beautiful.

Need ilusad hetked on mäletamiseks. Need ilusad hetked on meenutamiseks. On 2 inimest, keda ma kardan kõige rohkem igatsema hakata, on 2 inimest, kelle kohta ma tõesti tean, et nemad märkavad mu puudumist, on 2 inimest, kellega veedetud hetki ma hakkan kõige rohkem igatsema, on 2 inimest, kellele pühendatud ülistavaid bloge on siin varemgi olnud, on 2 inimest, kes pole minuga vere kaudu seotud, kuid keda ma armastan üle kõige, on 2 inimest, kellega on aegade algusest peale olnud kõige hullemad peod, on 2 inimest, kes on läbi aegade kõige rohkem talunud mu vingumist ja nutmist, on 2 inimest, kes on mu kõrval iga hetk olemas, on 2 inimest, keda ma palusin, et nad mind saatma tuleks, on 2 inimest, kellele ma andsin esimese asjana teada, on 2 inimest, kellest on kõige rohkem pilte albumis, on 2 inimest, kellel ma palusin endale külla tulla, on 2 inimest, kellele ma võibolla ütlen liiga harva, kui palju nad mulle tähendavad, on 2 inimest, Kätlin ja Raili, palun aplausi neile! Lilli võetakse vastu ja autogramme jagatakse hiljem.


Ja teistele kõigile, 21. Mai on see maagiline kuupäev. 16:15.

Ma lugesin just oma eilse sissekande üle.. Eile ma lihtsalt kirjutasin ja üle ju ei lugenud. Ja ma täpselt ei mäletanud ka , mis ma kirjutasin . Igatahes, see lõpp oli seal, et ma lähen üritan und näha. Inimene siiski peab kuradi ettevaatlik oma soovidega olema.

Niisiis.. ärkasin ülesse hommikul lõpuks. Ja mu padi oli täiesti läbi nutetud. Silmad olid nutmisest paistes ja mis kõige haigem. Kuskil kella 13ni jooksid mul edasi silmadest pisarad, kuigi ma tean, et see oli kõigest uni. Mida ma siis nii väga erilist nägin? Tegelikult, ega see polnudki nii eriline. Lihtsalt nägin öö otsa õudukaid sellest, kuidas kõik mu sõbrad must eemale tõmbusid. Need polnudki õudukad nii selles mõttes, et hull action oleks käinud ja nii. Lihtsalt, kõik pöördusid mu vastu ja kõigil oli järsku ainult oma elu jne jne. Ma ei oska seletada ja täpselt ei mäleta ka. Põhjus miks ma nii hullult nutsin oli see, et tegelikult see kõik polnud ainult unenägu. Jah, mul on endiselt sõpru, muidugi on. Aga te absoluutselt kõik olete erinevad ja igaüks on omamoodi mulle vajalik. Igalühel teist mu elus on roll, mida ei saa lihtsalt keegi teine asendada. Ja kuradi kurat noh, mind häirib nii väga, et üks koht jäi tühjaks. Jah, ma olen tõenäoliselt liiga isekas ja liiga emotsionaalne ka kohe kindlasti, okei tunnistan. Aga ikkagi.

Oeh, seda eluilu.

Üheksa tunni pärast pean ma koolis matemaatika konsultatsioonis olema, aga pakkuge, kas mul on und. Öösel üleval passiv maxu on tagasi, aplausi palun.

Kõige haigem on see et ma ärkasin täna ju kell 8. Ja ma olin 12 h tööl. Ja peale seda kohe välja, sõpradega grillima ja vesikat jms. Noh, ikka ei ole und. Sitta sellega.

Ja jah, ma vist pole varem maininud, aga ma sain tööle. Tulge kõik külla.. Või noh.. mõni.. khm võilill khm.. võiks tulemata jätta. Nii, et ma igaks juhuks avalikult ei kuuluta, kus ma siis täpsemalt töötan.

Inimene, kes leiutas sõna eluilu, oli ikka maru irooniline. Iga päevaga ma avastan rohkem, miks ma siiski peaks ka aastaks ära minema.
Ma kurdan jube paljudes sissekannetes, kui tähtsad mulle mu sõbrad on. Ja ta ütles mulle, et ma laseks tal omaette edasi olla, kui ma uurisin, kuhu ta kadunud on. Olgu, ma ei hakka võrdlema, ma ise olen süüdi. Aga kurat.. tal pole õrna aimugi kui väga kallis ta mulle on. No tegelt ka.. Kuidas ma alati 107 asja talle ära rääkisime, kõige lollimad ideed ka, mis pähe tulid. Ja kuigi, see võis tüütu olla, ta alati kuulas mind. Ja noh, naeris mu üle. See muutus sõltuvuseks vaikselt, alati kõike rääkida. Ja kuidas ta koguaeg oma tuju mul heaks tegi. Ja see, kui ma ükskord ütlesin talle, et ma ei julgeks temaga kahekesi pimedasse ruumi jääda. No.. Hui ei julgekski tegelt. Ja täna tööjuures.. No palju ei puudunud, et ma oleks nutma hakanud seal.. Kui ma ta vastuse sain. Teate, mis tunne on ennast vihata? Päris tore. Ja jah ma tean seda bullshit juttu, et kui sa ennast ei armasta, kuidas siis teised saaks seda teha. Aga .. Võibolla seda olekski mulle vaja.
Eluilu, ma ütlen.

Järgmine reede on matemaatika eksam. Huvitav, kas ma üleüldse lõpetangi gümnaasiumi see aasta? Noh. Ega ma väga ei kurdaks ka. Põhiline mure olekski see, et ma valmistaks teistele pettumuse.. Aga enda mõttes.. No muidugi, pettunud oleks, aga samas.. Ei kurdaks. Nagu Raili ütles.. Ja et kui kukungi läbi, siis juu siis oli see saatus ja ma pidingi Londonisse minema ja leian elu armastuse ja saan 7 last.

Igatahes, ma võtan nüüd oma raamatukese. "Emotsionaalne intelligentsus" (paljud võiks seda lugeda ja lõpetada oma heade hinnetega hüppamise ning aru saada tõelistest väärtustest). Ning lähen teki alla ja üritan und näha.

"See on noorus, mis kehtestab oma piirid ega küsi kunagi kas keha ka vastu peab. Kuid keha peab alati vastu."(P.Coelho)

No loodame.

Lifehouse- Hanging By A Moment

Mul oleks 107 asja, mida jälle kirjutada, millest jälle mõelda, mille üle jälle vinguda, miks jälle mossitada jne. Aga ma ei taha.. Kuigi ma teen seda ikkagi.

Ma ei tea, mis on. Ma ei tea, mida pole. Ma kardan ennast ja enda tundeid. Samas, ma ei karda ka. Loogiline olen, eksju. Samas ma ei peagi oskama enam selgelt mõtteid väljendada, sest kirjand on nagunii nüüd tehtud.

Ülehomme on inglise eksam. Esmaspäeval 9.35 on suuline. Ja ma andsin ilusa lubaduse 2 päeva kodus olla ja õppida.Või noh, ta andis mulle karmi käsu kodus õppida.

Ja muidugi te kõik peate mulle helistama ja pirole kutsuma. Seltskonda, kuhu ma tõesti tahaks minna. Aga nooooo, hui saab.

Vaadake, ma kurtsin oma unepuuduse üle. Täna ma tõestasin, et ma siiski suudan pikalt magada. Kõigepealt seal, kui ma suutsin peale esimest ärkamist edasi magada ja peale seda kui ta ära läks, veel natuke magada. Ja kui koju jõudsin, siis uuesti magama, kella 18ni välja. Ja mitte, et ma oleks eile nii palju joonud, et mul oleks olnud vaja end välja magada. Lihtsalt, uni oli. Ja hea oli.

Ma mõtlesin seda, et mul on palju inimesi, kes on minu jaoks jube kallid ja keda ma pean sõpradeks. Mõndasid neist ma tean jube vähe aega, aga sellegipoolest usaldan. Samas osasid ma tean alates ajast kui ma sain 14 ja sellegipoolest ma ei suuda neid igas asjas usaldada. Imelik tunne on neile millestki pikemalt rääkida. Aga need sõbrad, kes mulle kallid on.. Üldjuhul ma hakkan inimest usaldama, kui ta ühel raskematest hetkedest juhtub mu kõrval olema ja on mulle toeks. Ja enamik neist, kes mulle kallid on.. On vägagi kaugel täiuslikusest ja mõnele mu teisele heale sõbrale tunduvad inimesena täiesti vastuvõetamatud. Tegelikult on kõigil inimestel hea süda.. Jah, isegi kurjategijatel..mingil moel. Lihtsalt, õige nurga alt tuleb läheneda ja võõra inimese puhul on jube raske seda õiget nurka ära tunda. Osad on kinnisemad, vägagi. Osad tahavad näidata, nagu oleks nad tugevamad. Osad on õppinud kaitsema ennast, tehes haiget. Osad on õppinud kaitsema ennast, olles siis ülbed. Kuigi ülbeks peetakse üldjuhul inimest, kes lihtsalt on vastikult otsekohene ehk siis aus. Aga tegelikult on kõik head. Ja need, kes mulle kallid on. Jah, neid on mu jaoks rohkem ,kui tegelikult peaks ühele inimesele kalleid inimesi olema. Ja tõenäoliselt osadel pole õrna aimugi kui tähtsad nad mulle on ja tegelikult neil on suhtselt pohhui minust, lihtsalt osadel hetkedel on olnud ühist jututeemat rohkem. Mind väga ei huvitagi see tegelikult. Ja need mu Minevikud.. kes on mulle haiget teinud. Tegelikult pole pmst keegi teinud mulle haiget täiesti tahtlikult ja nii ja tegelikult on nad kõik olnud jube head inimesed, sellepärast nad mulle ju tähtsad olidki, aga lihtsalt me ei sobinud nii kokku. Mis siis. Ma tahtsin seda öelda, et kuigi mu osad sõbrad võivad teistele täielike friikidena tunduda ja mis iganes.. Te lihtsalt pole nende mõttemaailma õige nurga alt näinud ja olgu nad nii kaugel ideaalsusest kui tahes, nad on siiski mu sõbrad ja ilma nendeta poleks ka mina see, kes ma olen!

Ja kässu, ma tahtsin öelda, et ma armastan sind. Lihtsalt, tuli tuju.

Kuskil jutus oli lause, et tahaks kedagi kellega pikki telefonikõnesid pidada. Jne. Seda juttu siia kopima ma ei hakka, see tunduks liiga feik.. aga..nii on. Aga ma ei taha kedagi, ma tahan Teda.

Mulle tuli lihtsalt see meelde, kui me esimest korda tülitsesime ja ma ärritusin ja minema läksin msnist jube äkki ja ta helistas ja me kaua kaua rääkisime. Ma tahaks minna praegu välja, lihtsalt talle helistada, lihtsalt taga rääkida, lihtsalt ta häält kuulda. Kasvõi vaikida nagu tookord me palju tegime. Ma tahan lihtsalt, et ta olemas oleks, ma ei taha, et ta ära läheks, ma ei taha, et kõik nii võimatu on, ma ei taha hulluks minna.

Mäletate maxut, kes koguaeg magas. Teate, mis tast peale kolmapäeva saanud on? Ta ärkab iga hommik kell 8 või hiljemalt kell 9. Ja magama läheb ikkagi hilja.Isegi täna ärkas kell 9, kuigi ma jõudsin eile öösel koju ja olin joogine. Ja ma ei tee päevad läbi midagi tarka, ma lihtsalt olen, aga ei maga ka. Täna vedelesin pool päeva voodis ja vahtisin telekat.. Kus tulid suuremal jaol seebikad ainult. Ema ei tunne mind ka enam ära. Aga ma ei taha magada. Ma ei taha midagi.

See hetk, kui ma ta klubis küsis, et miks ma ei loobu ja ma talle ütlesin, et kui ta ütleb, et ta ei taha mind enam kunagi näha ja ta ei taha muga enam kunagi suhet, siis ma lähen ja jätan ta rahule. Ning ta vastas, et ta ei saa mulle seda öelda ja ma ütlesin, et siis ma ei jäta teda rahule ka. Ja kui armsalt ta siis naeratas.

See kuidas ta mind kaisus hoidis kogu öö, hoolimata et ma nagu tuuleveski siplesin koguaeg.

Hetkel ma ei vajagi niiväga ta kaisus olemist, aga ma tahan taga rääkida. Tahan lihtsalt rääkida. Nagu tookord hommikul kell 5 rõdul kui me istusime ja maailma lollimat juttu ajasime. See oli nii hea ja too hetk oleks võinud igavesti kesta.

Ja need pisarad, mis praegu voolavad..... Need ei anna mitte mingilgi määral aimu sellest, mis mul sees toimub.. Nii kuradi valus lihtsalt ei saa olla.

Aga mis vahet sellel on, te nagunii ei saa seda mõista.
Ja ma olen õnnelik selle üle, ma tahan, et te ei peaks kunagi seda sama tundma.

Natuke vähem kui nädal on möödas sellest kui ma viimati kirjutasin siia.. Ja sellegipoolest tunne on nagu kuu aega oleks möödas..Nii palju on juhtunud.

Kõigepealt kolmapäev. Jah kolmapäev võrdub Illusioniga. Illusion võrdub lollustega. Hea pidu oli tegelt. Aga mis te tarkpead arvate, kus maxu neljapäeval ärkas? Ja jube vastik on olla. Midagi nagunii ei saa enam. 8. juuli on varsti käes. Kõige haigem on see, et ma hakkan kergelt seest tuimaks muutuma jälle. Ja ma ei taha seda, ma ei taha, et ma hakkaks teda samamoodi vihkama nagu ühte minevikust. Kellega me läksime ka jube palju kordi lahku. Või noh olime lahus, aga kui nägime, siis olime koos. Ajalugu kordub? Ma tahan, et aasta oleks läbi juba. Et ta poleks veel tagasi, aga et ma oleks eluga edasi läinud. Ja siis ta võiks tulla ka, küll siis näeb, mis saab. Aga praegu. Tra, oli vaja taga jälle koos olla?! Ma ei jõua enam. Kõik on lihtsalt liiga ideaalne.
I could stay awake just to hear you breathing..

Kolmapäevagi sai kool ka ametlikult läbi.. Viimase koolikella aktus ja puha..Neljapäeva ja reedet ma ei mäleta. Neljapäeva ma magasin maha, kui ma kunagi koju jõudsin.. Ja no Raili viisime ka Otepääle. Ja reedel ma enamus päeva närvitsesin ja kuulasin, kuidas kõik mulle edu soovisid.

Laupäev on ka oma kohutavusega meeles. Juba hommikul vara kui mind äratati varem üles, kuna ma sain sõnumi, kus sooviti(üllatus-üllatus) edu kirjandiks. Teemad olid iseenesest head. Aga. Oma kirjandi suutsin ma perse keerata. Palju õnne, maxu, selline geenius annab olla. Igatahes 4,5 h ma seda kirjutasin ja teemaks oli "Olla nagu kõik või jääda iseendaks?". Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Õhtu algus oli iseenesest tore. Ihastest häälega Eedeni juurde ja nii. Pirol oli ka tore.. minul vähemalt. Ses suhtes, et tegelt oli jube tore Henrikuga rääkida ja teisi molluskeid polnud ka ammu näinud. Illuka pidu oli ka üle kõige.. Elena vantše..jee.
Tallinnas oli alguses isegi tore tegelt. Aga siis läks jälle kõik perse. Ja ma ei mossitanud tema pärast, ausõna, ma tean ju. Lihtsalt.. kui kõik järjest mossitavad kuni mul ka tuju ära läheb ja siis mingi hetk avastavad, et nüüd võiks jälle heas tujus olla, siis no andke andeks kui minu tuju oli ka selleks hetkeks juba täiesti ära viidud. Ja tegelt ma ei mossitanud, ma olin tõsine lihtsalt. Jälle, ma tean ju, ma tunnen ise end veits paremini, kallikesed.
Ja koju saamine oli ka tore. "ou, sul on opel v?" "Ära hakka pihta" "einoh, nüüd ma saan aru kust ma sind tean, sa olid ükskord petsiga koos" "aga ma ei tunne ühtegi petsi ju?!?!" "noh, ........ ei tunne siis v?" "aaaaa...(järgnes punastus)"

Eile ehk siis pühapäeval oli maxu jälle oma elukaaslase juures. Mõtlesime õppida ka, aga seekord me selleni ei jõudnud. Kõigepealt ma läksin 2 paki pelmeenidega sinna, mida ma ei puutunudki ja sõin Raili leiva ja sulajuustu varud ära. Siis istusime tükk aega ja vaatasime Jeff Dunhami videosid ja Armastust kolme apelsini vastu ka. Oeh neid naerukrampe. Ja noh, siidrit ja vesipiipu peab ka mainima, kuradi mõnus oli siiski.
Kuna hommikul pidi mõni meist(khm, Raili, khm) kooli minema, siis ta ajas mu ka kell 8 üles. Või noh, ega ta ei ajanud ju meelega, aga ürita siis sellise kolistamisega magada. Ja noh viisin ta siis kooli ära, mul nagunii poleks und tulnud enam seal, muidu ta lubas küll lahkelt edasi tudima jääda. Tulin koju ja koristasin ja kella 10nest kobisin teki ja asjadega päikese kätte õppima. Jube hea oli kusjuures. Välja arvatud need ämblikud kelle eest ma aegajalt jooksin:D. Ja nüüd käisin tööintervjuul. Eks näeb, mis saab. Kui saaks sinna, jääks Tartusse,aga ega ma ei kurda eriti kui ma Nuustakule tagasi lähen. Lähipäevadel peaks selguma.

Varsti tulevad nuustakulased Tartusse ja siis on pirole minek. Ja öölaulupeole.Ja homme peaks vahelduseks koolis ka käima veits. Seda enam, et kolmapäev on Retro päev jälle. Kuigi ma ei tea..kas ma tahan üldse minna sinna. Aga no, eks vaatab, lõpuks ma nagunii lähen, tahan või ei.

Keegi kuskil kirjutas, et inimene peab oma soovidega ettevaatlik olema, sest ta võib saada, mis tahtis. Ma tahtsin, et ta juba läinud oleks. Aga MA EI TAHTNUD, et ta nii vara läheks, ma ju ei tahtnud. Ja hui tahan üldse, et ta läheks.
Masendavad päevad on.. Täna oli viimase koolikella aktus. See tähendab, et läbi. Kõik need 12 aastat. Ja nüüd järsku on läbi. Ma ei pea enam ühtegi tundi minema. Nagu bioloogiaõpetaja kaa ütles siis järgmine aasta saab meil tõenäoliselt raske olema, kuna niimoodi nagu praegu, ei hakka meid keegi hoidma. See nö külma vette lendamine saab valus olema. Iseasi, kui ma kuskile sisse ei saa. Kuigi noh, siis on veel hullem. Aga no, ise olen ju süüdi. Mis must üleüldse saab?! On mul kuradi õrna aimugi?!
Meie klassi hakkan ma ka nagunii igatsema. Aegajalt võis ju üle visata, aga siiski nii kuradi naljakas oli koguaeg. Laupäeval on kirjand. JUBA. Järgmine laupäev on inglise keele eksam. JUBA!!. Ja siis on vaid matemaatika veel. Aga noh, nagu öeldi. "Ära muretse, see on kõigest su tulevik, mille sa ära rikud." Palju õnne mulle.
Ma tahan kõigest elada vaikselt kuskil omaette. Mitte teha tähtsaid eksameid või valmistuda nendeks. Ma ei taha ju..
Kaissu tahan ka, tegelt ka noh. Kevade vastik mõju. Tahaks kuskil päikese käes kellegi kaisus olla ja taevast või merd vahtida. Tahaks kellegi kaisus lihtsalt õudukaid vahtida. Tahaks kellegi kaisus magama jääda ja ärgata. Tahaks selle kellegi kaisus isegi neid kuradi matemaatika ülesandeid teha. Jube lihtsad asjad iseenesest, aga ikkagi täiesti võimatud.
Ja see, kes leiutas sõna "eluilu" on ikka maru irooniline inimene.

Eile oli ka tore. Kell pool 16 läks maxu jookidega pirole. Kell 18 jõudis täis maxu koju ja keeras magama. Kell 20 ärkas üles, et süüa natuke ja jättis tule põlema ja läks veits veel pikutama. Vahepeal mingi hetk kuulis ta muidugi sõnumi saabumist ka, kuid tahtejõudu, et silmi lahti teha ja vaadata tal polnud, ainult telefoni lükkas üle voodi ääre alla käega. Kell 3 ärkas ta üles, et tuli kinni panna ja et hommikul kell 8 ärgata ja kooli aktusele minna. Unest mul juba puudust ei tule. Praegu tahaks jälle magama minna, aga kohvi aitab ka.

The thing I miss the most is waking up next to you.

Ma vihkan seda, ma ei taha seda tunda. Tegelikult ka, ma niii väga tahan edasi minna. Üleüldse, mõtlemine on liiast, mille kuradi pärast ma seda nii palju teen.
Ja igasugused niisama tõmblejad ja tähelepanu vajajad võiksid täiesti vabalt eemale hoida, mul ei ole ei aega ega energiat teie jaoks. Veel vähem siis tahtmist. Ja oma värdjad vabandused, miks teil kindlasti on vaja minuga suhelda, unustage ära. Ausõna, teil pole seda vaja, te ei saa sellest midagi muud peale minu ärritamise. Ma tean, kes mulle tähtsad on, ja rohkem pole mulle praegu vaja. Ja need, kes mulle kallid on, neile olen ma seda üldjuhul öelnud või mõista andnud. Ja seda rohkem kui ühe õhtu jooksul, mil ma tõenäoliselt ka täis olin. Aga ärge muretsege, üldjuhul rohkem teiega seda ei juhtu ka. Mu point on selles, et mul on sõbrad, kes on mulle tähtsad ja mul pole teiesuguseid, kes tulevad ainult, et paremast osast mu elus osa saada, vaja.
Olen jah kuri, ole siis ise haigena kodus ja mõtle nii palju.
Ja kui ma ise hakkaks ka aru saama, mida ma tunnen või tahan või mõtlen, oleks eriti tore. Aga praegu on liiga vara, et sellest kellelegi rääkidagi, veel vähem siis kirjutada. Küll ükskord saab selgeks. Kui siis ainult liiga hilja pole.

Tanel Padar & The Sun- A. S. A. P.

Teate, mis maxule meeldib? Istuda msnis ja vaadata totakaid videoid ja Kässuga koos nende üle naerda. Kui ta lubab mulle eriti nunnut versiooni näidata ja siis ma näen elu haigemat videot ja naeran end laua alla. Ja muidugi : Dun-ham dot com. SILENCE! I kill you! Laske mul mitte neist üle saada:D. Ja kui me vaatame korterite pilte ja ainuke asi, mis vajab pikemat arutlust on voodi asukoht. Aga unistada on ka hea.
Ja siis mulle meeldib see, kui keegi, kellel ei oleks üldse põhjust, täiesti ootamatul hetkel hakkab muga rääkima ja ütleb tere kaunitar või kallike vms. See on nii armas noh:). Ja eriti need hetked, kui mõnel täiesti lambist tuleb tuju midagi armsasti öelda. Te olete niiiii nunnud:). Ja te teete mu tuju nii armsaks.
Ja mu venna on ka kõige toredam üldse. Okei, onupoeg ametlikult. Aga ta on üks vähestest, kes suudab mind absoluutselt alati naerma ajada, ka kõige masendavamatel teemadel. Ja kellega on mul täiesti sama huumorisoon ja arusaam ja maitse ja noh, mõistust pole meil ka kummalgi. Ja kurat, kui ta läheb Kanadasse, ma võin vägivaldne ka olla:D. Vähemalt ta lubas mulle väikese kala tuua. Huvitav, kas ta peseb tolle ka nagu pelmeeni?:D

Ma tahaks aega edasi kerida. Mitte palju.. Septembrisse. Et kõik oleks lõpuks selge. Ja, et tema oleks lõpuks ometi läinud. Nii on lihtsam. Ja kui seda segadust tuleviku pärast ka mu sees enam poleks, siis oleks võimalik isegi rahul olla.

Ma pole kunagi eriti palju saatusesse uskunud. Just sellepärast, et see tundub nagu vabandusena jätta tähtsamad otsused teiste teha ja ise lihtsalt pealt vaadata. Aga eilsest hakkasin ma siiski sellesse uskuma. Sellepärast, et see on ainuke võimalus, mis mulle jäänud on. See on ainuke, millele ma loota saan. Loota, et kõik läheb nii nagu peab ja kui tõesti kõik on nii nagu mulle tundub, siis see pole lõpp. Lõpp igaveseks. Sest praegu pole nagunii minu teha enam mitte midagi. Ainult oodata. Ja elada. Ja nagu mulle öeldi, et ma kasutaks seda aega enda sarvede maha joo(ks)miseks ja nii. Siis olgu. Ise sa tahtsid seda.

Minu tupsununnu.

"Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjuseta õnnelik, olla kogu aeg mingi asjaga ametis ja osata- kõigest jõust- nõuda seda, mida tahad" (P.Coelho)

Ja just seda tegi ka Roosi eile endale teadmata. Aga ta suutis seda mulle selgeks teha. Kuigi. ma kardan. Aga. Ma saan hakkama, ma tean et saan. Nagu peab, nii ka läheb.

(Lihtsalt mainin igaks juhuks veel üle, et kes peaks üritamagi mu õdedele haiget teha.. Kurat, üritage ainult. Osad on näinud mu reaktsiooni, kui keegi Katsile haiget teeb. Ja mõni kardab mind siiamaani. Ja Kats on minust vanem..)

"Raamatud olid täis südameid, mis murdusid armastuse pärast, aga tegelikult murdis südame see, kui talt võeti ära unistus - milline see ka poleks olnud."

Kõik oli nii korras.. Ma oli õnnelik, mis paistis ka blogist välja mu meelest. Ja nüüd? Nagu ma ka sulle ütlesin.. Sa ei kujuta ette, kuidas ma tahaks sind vihata.
Mis kõige haigem on, et ma ei lepi sellega, ma ei anna alla, mitte veel. Ma tulen kasvõi sinu teadmata ja otsin su üles ja kui sa tõesti ütled mulle näkku, et sa ei taha mind enam näha ja meie vahel ei saa midagi enam olema, siis olgu.. ma loobun. Aga kuni selle hetkeni.. Sa ei mäleta, mida kõike sa mulle rääkisid tol öösel, kuid ma nägin, et sa mõtlesid seda. Sa tuletasid mulle meelde, kuidas ainult sina mind hoida suudad, sa tuletasid meelde, mis tunnet sa tekitada suudad ja kuidas sinuga koos olles ma tunnen end nagu kõige tähtsam üleüldse. Ja ainuke asi millest ma nüüd, kui sa kaine oled, aru saan, on et sa kardad. Ma ei tea mida ja miks, aga.. ma kavatsen seda välja uurida.
Mul on alati olnud raskusi silmast silma oma tunnete väljendamisega.. alati. Ma ei ole kunagi suutnud enda tundeid sõnadesse panna ja isegi kui olen välja mõelnud, siis öelda pole ma julgenud.Kuid seekord on natuke liiga palju kaalul. Ja kui ma tõepoolest ei suuda ka seekord end kokku võtta, siis ma polegi seda väärt.
Jah, ma tean, et tõenäoliselt lajatab elu mind jälle vastu maad, eile ta seda juba üritas teha, aga kõik läheb nagu peab minema. Coelho raamatud on täis põhimõtet kuidas sisemist tunnet ei tohi ignoreerida ja praegu ütleb see mulle, et ma pean proovima. Ma ei kavatse veel alla anda ja kui ma muud ei saavuta, siis vähemalt ma tahan seekord kõik silmast silma selgeks rääkida. Nagu ma ka talle ütlesin, mul pole enam midagi kaotada, miks ma ei peaks olema valmis riskima? Jah, ma võibolla nutan ja karjun ja tahan surra jälle, aga mis siis? Ma tean, et tema käed on koht, kuhu ma kuulun ja ma tean, et ka tema teab seda.

Do you have doubts about life? Are you unsure if it is worth the trouble? Look at the sky: that is for you. Look at each person's face as you pass on the street: those faces are for you. And the street itself, and the ground under the street, and the ball of fire underneath the ground: all these things are for you. They are as much for you as they are for other people. Remember this when you wake up in the morning and think you have nothing.

Miranda July "No One Belongs Here More Than You"

On, mis on, ja mida pole, seda pole, aga täna olen ma õnnelik. Ja teate miks? Nende pisikeste positiivsete asjade pärast. Ja sellepärast, et täna ma suudan neid märgata. Ja sellepärast, et päike paistab väljas. Ja sellepärast, et mul pole kuradi õrna aimugi, mis minust saab, kuid sellegipoolest on mul päris mitu ideed. Ka selleks puhuks, kui ma siiski suudan kogu kooli värgi perse keerata. Ja sellepärast, et ükskord saab kõik korda. Mitte ei pea saama, vaid saabki. Lihtne.

Ja hästi suur aitäh kõigile, kes mind täna naerma on suutnud panna. 5+ ja värvipliiatsid:D

‘But the truth is that when we look at another person, we are only looking for defects. We try to discover his wicked side because we want him to be worse than us. We never forgive him when he hurts us because we do not believe that we would ever be forgiven. We manage to wound him with harsh words, declaring that we are telling the truth, when all we are doing is trying to hide it from ourselves. We pretend that we are important so that no one else will see how fragile we are. That is why whenever you judge your brother, be aware that you are the one who is on trial.’

Paulo Coelho

Eia Uus "Kuu külm kuma"

"Kuid sa pole terve oma elu jooksul öelnud midagi muud nii palju kui seda: "Kõik saab korda." "

"Aga see, mida sul pole või kes sa oled, ei ole oluline, kui sa oled katki."

"Valikuid tuleb teha pidevalt. Suhetes, tuleviku otsinguis, elamises, suremises. Kuna õige tee on kõige kitsam, on meeletult lihtne valesti valida. Ja igal otsusel on tagajärg. Ela sellega! Või siis sure sellega."

"Sa ei ole terve. Sa oled lihtsalt paranenud ning õppinud endaga toime tulema."

"Aasta pärast, kahe pärast vaatan ma tagasi pimedatele tänavatele, millel ma praegu ekslen ja mõtlen: Oh sa! Kui vältimatu tundub nüüd see minevik, mis oli kunagi ammu minu väga ebakindel tulevik."

"Elan hetkele ning haihtun siis."

"Sa ei uskunud, et kedagi võib armastada nii, et see teeb sõna otseses mõttes haiget. Nind nüüd sa tead, mida tähendab murduv või armastusest lõhkev süda. Kuigi see ei ole süda. See valu, milles sa oled, millesse sa tahaksid praegu surra, on füüsiline; kurgust nabani, otse alla."

"Kui keegi on füüsiliselt haige, tuntakse talle kaasa ja tahetakse aidata. Kui keegi on kurb, noru, vaikne, õnnetu, siis öeldakse, et "võta ennast kokku!" või "saa sellest üle!", teadmata, et vaimne valu võib olla suurem kui nii mõnigi füüsiline valu."

"Armastus on nagu energia- seda ei saa luua ega olematuks teha, see lihtsalt muudab vormi."

"Vanus näitab vaid seda, mitu ajaühikut on inimolend veetnud sel planeedil, see jätab täiesti arvestamata, kuidas see olend suhtleb teistega emotsionaalsel või vaimselt tasemel."

"Selgub kurb tõsiasi, et isegi ilusatel salasuhetekl on parim-enne kuupäev."

"Ning kes teab- äkki saabki kõik korda?"

On inimesi, kes saavad üksinda hakkama, ning on inimesi, kes lihtsalt ei saa.

Tra, kuidas ma vihkan kogu seda maailma.

Jah, ma olen täis..
Jah, ma suutsin vähemalt nii rõõmus olla.
Jah, ma olen täiesti perse kukkunud.
Jah, ma üritan ikka veel hakkama saada.

But in the end, it doesn't even matter.

Ja antud hetkel tundub, et ma olen ainult sita tuju välja valamiseks mõeldud. Kui tuju paraneb, on teised ka. Teised, kelle peal ei julgeks vbl ennast välja elada, kellele tuleb alati head nägu teha.
Ja nii teete te kõik.
Järjest ja endale märkamata.
Aga ühel hetkel mind pole enam, ühel hetkel saab mul ka sellisest käitumisest kõrini.
Ja see hetk võib saabuda palju varem kui te arvate oskate.

Milleks mulle päike, kui mul on Raili?

Ma ei õpi vist kunagi kirjutama nii ilusti, et see oleks natukenegi võrreldav sellega kui palju ta mulle tähendab. Kõik need korrad kui ta mind on rahustanud, kõik need korrad kui ta on mind lohutanud, kõik need korrad kui ta on tahtnud mind kaitsta, kõik need korrad kui ta on minu pärast muretsenud, kõik need korrad kui ta on alati olemas olnud. Ma võin talle helistada öösel ja nutta, et mul autol läks mingi tuli põlema ja ta närvitseb koos minuga ja siis rahustab mu maha. See kuidas ta ütleb alati, et kui keegi peaks mind puutuma, läheb ta ise neile kallale. No olgu, fakt on see, et tõenäoliselt hakkaks ta kartma ja teeks oma jooksuaja rekordi, kuid mõte on oluline. Ja ma ei unusta mitte kuradi kunagi seda kui me tema juures olime ja ma nutsin ja kuidas ta ise ei püsinud püstigi ja ütles et "Mina neile nimesid ei ütle, aga kui nemad lähevad lööma, lähen löön mina ka". Ja see, kuidas me kahekesi istusime jopede sees kuumal saunalaval ja laulsime " Su silmade sära, ei unune iial" ja jõime vanakest samal ajal. See, kuidas me istusime kahekesi Nuustakul baariletil peale tööpäeva lõppu ja kuulasime "Fairytale gone bad". See, kuidas me suve esimeses pooles kahekesi koguaeg minu kitsas voodis magasime ja siis ärkasime selleks, et käia Hesburgeris söömas ja siis magasime edasi. Ning kuidas sa alati enne mind üles ärkasid ja üritasid vaikselt arvutis olla ja kõik sulle alati helistasid ja sa üritasid sosistada et "Ma ei saa rääkida, maxu magab". Ja see, kuidas me alati vanni kukume. See, kuidas sa aasta tagasi mulle helistasid, kui sa eksamil olid läbi kukkunud ja ma vedasin ennast vanakesega kanali äärde, et koos masetseda. Aga me ei masetsenud siis enam:). See, kuidas sa suve alguses mu elu päästsid.. Kuidas sa mu maha suutsid rahustada, kui ma mitte midagi ei suutnud teha, kui ma mitte kellegagi ei suutnud rääkida. Sa leidsid siiski õiged sõnad ja suutsid mu lõpetama panna. Ma ei unusta mitte kunagi seda päeva ja ma ei unusta mitte kunagi seda, mida su sõnad mulle tol korral tähendasid.
MaXu lihtsalt niiiniiiniiiiiiii väga armastab sind.

Ma ei arvanud kunagi, et ennast saab nii hullult vihata. Järgmine õhtu, mida ma veedan nuttes. Mille kuradi pärast?
2 kuu ja 6 päeva pärast on eksamid läbi. Mind ei takistaks mitte miski siis enam.

Ma olen palju mõelnud ja öelnud, et mu sõbrad on mu ainuke põhjus, miks olemas olla. Ühed neist kaovad vaikselt mu elust. Teised tahavad, et mina kaoks. Ma teadsin seda tegelikult. Ja ma ikkagi lootsin, et kõik saab korda. Et nad saavad üle, hoolimata sellest, et nad mind pidevalt näevad.

Hui. Mitte miski ei saa korda.
Ja mitte miski ei saagi korras olema.

Ma vahetasin blogi musta tausta heleda vastu ,kuna mõtlesin nüüdsest positiivsem olla. Aga hui saangi olla ju.

Vabandage, mul oli kunagi sõpru.? Ma helistasin, tahtsin juua, ma nutsin ja sa isegi ei küsinud, mis mul viga on? Türa ma olen kuradi alati olnud olemas. Ma olen kuradi alati tahtnud kasvõi kuulata isegi kui see on ainus, mis ma teha saan.
Kuigi ei tasu üle pingutada, veits sõpru mul veel on.
Tore on kahelda kõiges.

Ja soovige mulle õnne, mu auto on perses. Ja ei, ma ei pannud matsu, kuigi enamus teist ajugeeniustest tõenäoliselt arvab seda.

Üksi joomine on märk alkoholismist? No pohhui, Elar ütles ,et vein ei lähe arvesse. Ja nüüd ma siis võtangi oma veini ja kobin teki alla lugema.

Ma armastan teid ka.

Someday you'll cry for me like I cried for you, someday you'll miss me as I missed you, someday you'll need me the way I needed you and someday you'll love me but I won't love you anymore.

Hullult tore on haige olla, onju?

Aga nädalavahetuse plaan saab tore olema:
1. Õppida ühiskonna järeltööks
2. Õppida bio järeltööks
3. Õppida ajaloo tööks
4. Õppida mata järeltööks
5. Teha mata eksamiülesanded ära lõpuks
6. Teha kirjanduse referaat ära
7. Teha füüsika uurimustöö ära
8. Teha inglise keele essee ära

I love it.
Ja no tegelt mingi õhtu võiks ennast lõpuks korralikult täis juua ja kluppi minna. Nagu näha on jõhkralt aega selleks ju.




Näevad kõrvalt kõik, see polnud kaotus/võit, vaid üks kaunis lõik mu eluraamatus, mis ihkas armastust, kuid talle näidati ust. Ei uskumatuna näi, miks me teed on lahku läind.
Sind tänan kõige eest, just nendel hetkedel, kui mu süda ja hing, püüavad mõista sind. Miks küll ükskõiksusel lasid armastada mind?
Ära nüüd heida meelt, kõik mis oli, võib korduda veel ja homne võib olla päikest täis.
Ma korraks seisma jäin, sel teel kus muidu käind, kuid sinust maha ma jäin. Sa kiireid samme sead, kaod silmapiirilt sa pea, see ei ole küll hea. Uskumatuna näib, et me teed on lahku läind.

(Tanel Padar & The Sun- Sind tänan kõige eest)

Ma lihtsalt ei saa ei sellest loost ega sellest kõigest üle. Ja mitu korda ma viimasel ajal öelnud olen, et ma vihkan unenägusid? Ma oleks nagu alguses tagasi..

Kas 2 kuud on lühike või pikk aeg? Piisavalt lühike, et mitte üle saada. Piisavalt pikk, et lihtsalt mitte jõuda enam. Isegi kui ma suudan teha korras nägu, isegi kui ma hakkan vaikselt uskuma sellesse. Siis need kuradi unenäod, kus ta on. Kus kõik jälle korras on. Ma ei suuda. Ja ma ei jõua enam. Unenäod võiksid mitte kunagi lõppeda. Ma tahakski magama jääda, mitte kuradi kunagi enam silmi lahti teha, et samamoodi edasi minna. Ma ei jõua enam, lihtsalt ei jõua..

Kõigepealt muidugi kiitke mind, mul on nüüd 2 eksamit tehtud. Kuigi ma hakkasin alles eelmine õhtu kell 22 korralikult muusikaajaloo koolieksamiks õppima(mille üle ma pole uhke), sain ma siiski 4. 4 punkti jäi 5st puudu. Mille pärast ma olen enda peale vihane, sest ma tean väga hästi, kus ma need 4 punkti kaotasin ja tegelikult ma teadsin seda, aga eksami ajal miskipärast panin teise pähe tuleva ehk vale vastuse. Kuid ma kardan, et see jääbki mu parimaks sooritatud eksamiks. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda sitemaks mu kirjandid lähevad. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem kaob mu matemaatiline mõtlemine. Võibolla võib selles süüdistada mu pidude- ja alkoholilembust? Ma ei tea.. Aga me eile Mannuga lugesime.. Umbes 2 kuu pärast on eksamid. JUBA. Ja ma ei oska ei matat, ei inkat ja ka kirjandid lähevad mööda. Aga me lohutasime üksteist, kui mujale ei saa, siis läheme Mainorisse, sinna peaks ikka saama. Peakski minema uurima Mainori kohta veits täpsemalt. Ja kui Mainorisse ka ei saa, siis.. London - siit ma tulen.Ja võibolla olekski see kõige õigem lahendus.
Vabandage, kas ma võiks veel paar aastat laps olla?

Kogu eilne õhtu pani mind mõtlema, et mis kurat mul viga on?
See oli minu sünnipäev, ma oleks pidanud olema õnnelik ja kõike. Ja mida ma tegin? Omasin sitta tuju ja nii läbivalt kogu õhtu jooksul. Mitu korda ma oleks peaaegu nutma hakanud? Kõige rohkem vihkan ma seda, et ma teiste eest ei suutnud seda varjata...Kõik oleks pidanud ju hästi olema, kõik keda ma kutsusin, kõik tulid, kasvõi korraks. Isegi nemad, kuigi ma ei uskunud, et nad tulevad ja neil pole vist õrna aimugi, kui hea meel mul selle üle oli. Nagu Railigi hommikul ütles, et kui ma neid nägin, mul läksid kohe silmad särama. Aga siiski.. mille kuradi pärast ma ei oska edasi liikuda, mille kuradi pärast ma isegi ei taha nii väga edasi liikuda, miks ma pean selline olema????
Minevik on tore, aga miks ma selles kinni olen? Miks ma lasen sellel end ikka veel kummitada? Mille kuradi pärast ma hoolin inimestest, kellel juba ammu on sügavalt pohhui minust? Ja ma ei mõtle ainult viimaseid paari aastat, vaid kogu lapsepõlv ja kõik? Mille pärast ma ei õpi oma vigadest? Mille kuradi pärast ma arvan, et kõik tõesti saabki ükskord korda? Ja nagu alati, küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Inimestel on komme harjuda. Kui sul lastakse laisk olla, siis sa oledki ja sa harjud ja see on normaalne. Samamoodi harjutakse kõigega ja hakataksegi sellesse uskuma. Kui sinuga juhtuvad pidevalt ainult halvad asjad, siis sa lepid sellega, sa harjud haiget saama ,sa harjud nutma ja see on normaalne. Kas pigem olla tühi ja tundetu, sest siis ei saa vähemalt haiget? Võibolla tõesti.. Võibolla ma ei peaks neid viimase aja muutusi aind välisteks jätma ja tõesti ka ise samasuguseks muutuma nagu need kõik teised.?
Ma lihtsalt pean siit eemale saama...

I hate everything about you. Why do i love you?

Valus on vaadata leinavat inimest. Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta sel teemal, see ju ei puutu minusse, ma mõtlesin, et ma ei kirjuta tallegi, et ole tugev, sest tõenäoliselt selle soovijaid on palju ja tõenäoliselt see ei muuda nagunii midagi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, ma ei tea teda, ma olen vaid ta nime kuulnud varem, aga siiski. Inimene, kes teda leinab, või noh kelle lein mulle haiget teeb, on teda tundnud kogu elu, ma tõesti ei oska öelda, kas see oli ta lihane vend, kuid see viimane polegi oluline. Valus on vaadata neid nutvaid nägusid, teades, et need pole aind siia msni kirjutatud. Valus on lugeda, et ta ei taha ise ka enam elada. Ma ei oska mitte midagi teha ega öelda, eriti võlts tundub see sellepärast, et ma pole taga ju väga kaua enam suhelnud. Aga kohe kindlasti pole ta seda ära teeninud. Kas saabki üldse ära teenida lähedase surma? Ei.. Kindlasti mitte.
Ja kui ma selle kõige peale mõtlen, siis. Kui ühegi minu õega peaks midagi juhtuma..või mu onupojaga. Ma ei tea. Ma eile just mõtlesin, kuidas mul nendega küll vedanud on. Nemad ongi mu maailm.

Ja nagu alati, nii kui ma kirjutama hakkasin , kadusid kõik mõtted ära.. Aga targem ongi.. ma peakski kirjandit edasi ümber kirjutama.

One day he will look back and say: "She really loved me!"

Naljakas on vaadata, kuidas inimesed alkoholi tarbides muutuvad. Öeldaks ju, et joogisena tulebki inimese tõeline mina välja. Ja kui see tõesti nii on, siis ma ei tahaks teist paljusid enam tunda. Alkohol pole vabandus, kui ei oska juua, siis ära joo. Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis väga väga tihti ma kas hakkan täis peaga nutma(kui mul halvemad ajad on) või siis tahan kõigekõige kallimaga koos olla. Või nii tundub muidugi mulle. Seega, ma olen siis tegelikult hästi tundeline inimene? See ongi nii tegelt, kui ma mõtlema hakkan. Lihtsalt kainena ma suudan ennast kontrollida rohkem. Samuti ma ärritun iga pisiasja peale..Kas mulle lähevadki siis kõik pisiasjadki nii hullult korda? Jällegi on vastus jah.. lihtsalt kainena ma ei näita seda välja. Rohkem asju mul enda kohta vist meelde ei tulegi ja samas see polnudki see, millest ma rääkida tahtsin.
Mis mind rohkem häirib on see, kuidas teised muutuvad. Ma võin ju täis olla, aga ma ei hakka sellepärast arvama, et mulle on kõik lubatud ja ma olen kõigist parem. Ma ei unusta sellegipoolest ära,et teistel on ka tunded. Ma ei hakka sellegipoolest kedagi petma. Ma ei hakka sellegipoolest valetama inimestele, kelle kohta ma tean, kuidas nad valetamist vihkavad. Ma ei hakka eelistama tüüpe, kelle ma leidsin kuskilt eest nendele, keda ma tean pmst terve elu. Ma ei hakkaks kunagi minema nende poole, teist vägistamist mul vaja pole, veel vähem läheks ma sinna üksi. Samuti on mõttetu sinisilmselt arvata, et ma näen inimesi nii hästi läbi. Mind vägistati mu sõbra juures ära..kuidas kurat saaks minna siis veel täiesti võõraste juurde. Jah..ma tean, et sa saad aru, et ma räägin sinust, aga ma lihtsalt olen sus nii kuradi väga pettunud. Miks ma sulle sellest päriselt ei räägi? Sellepärast, et ma kolmapäeva öösel hiljem helistasin sulle.. Kõigepealt sa VALETASID mulle, et sa kõnnid koju. Ja siis sa sõimasid mul näo täis, kuna ma ajavat nii bullshit teemat ja sul on õigus(jah, ma tean, et sa ei mäleta seda, aga see ei muuda asja, alkohol EI OLE vabandus). Ja kui sa tõesti oled selline egoist, kes hoolib ainult meestest(muidugi mitte enda omast) ja alkoholist, nagu sa täis peaga muutud.. siis ma tõesti ei tea. Räägitakse hilisest puberteedist..on siis tõesti sellega tegu? Mida rohkem ma su käitumist jälgin.. Okei, ma ajan ise ka pidevalt lolli juttu ja nii edasi, aga ma vähemalt üritan aru saada kust lähevad piirid lolluste ja tegeliku elu vahel. Sa oled noor ja tahad oma elu nautida.. tavai. Aga sellegipoolest on teised inimesed ka olemas..hetkel veel vähemalt.
Miks ma üle aasta tagasi jätsin Meli maha? Ta oli üks parimaist ja ma teadsin seda. Nagu tead sina oma poisi kohta. Aga ma lihtsalt tahtsin oma nö sarvi maha joosta, nagu sinagi praegu. Ja ma ei üritanud kahte asja korraga saada, ma ei oleks never ever tahtnud talle haiget teha. Kurat ma olin 16 siis ja ma ikkagi sain aru, et ma ei saaa lihtsalt teisele nii teha. Ja see su vabandus, et te pole rääkinud, et te käite. No kurat, sa tead, see pole vabandus. Räägi taga asjad siis selgeks, näita kasvõi niiii vähegi respekti ta vastu üles. Sest varem või hiljem jõuavad jutud nagunii temani. Sa eriti ei varja ju ka oma ringitõmbamisvajadust.
Ja sa võid ju mu peale solvuda,aga ma ei suuda su ennast- ja teisihävitavat käitumist vaadata.

Kukud kildudeks, korjad vaevaga kõik tükid kokku, liimid uuesti kokku, teiste abiga, lõpuks harjud uue olemusega, korraga tundub, et kõik tükid on üles leitud, tunned end hästi ja siis kõige ootamatul hetkel kukud uuesti kildudeks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Mida tähendab tühjus? Seda, mis mu sees toimub? Vist mitte päris, aga midagi sinnakanti. Ma lihtsalt olen, automaatselt nagu, ärkan kell 6, kappan kooli, peale kooli magan kuskil seitsmeni, üritan õppida, suhtlen msnis, heal juhul loen raamatut ja kaheteistkümnest/ühest magama. Toimib nagu õlitatud kellavärk, ainuke probleem on, et patareid hakkavad vaikselt tühjaks saama.
Mis tunne on kõigis pettuda? Avastada, et kõige lähedastematele inimestele oleks nagu ükskõik, mida ma ütlen ja lihtsalt räägivad kõike edasi. Või, et mu õde..kelle jaoks ma olen alati olemas olnud, kui ta on nutnud on ta alati esimesena mulle helistanud ja ma olen alati ta juurde jooksnud..Ja nüüd teda enam pole. Olgu, elab mehega koos. Aga mina? Ma isegi ei mäleta, millal me viimati pikemalt ja kahekesi rääkisime. I mean nothing..again. Ja teised ka.. Asi polegi selles, kas nad mulle midagi teevad. Aga mõistmatus teiste suhtes..mida nad teevad teistele, paneb pettuma. Kui keegi neile nii teeks.. Nad vihkavad seda, on alati vihanud ja vihkavad ka edaspidi. Aga see selleks, igal ühel oma elu.

Tegelikult ma pole nii masenduses enam, ma lihtsalt olen depressiivne inimene, kes ei näe mõtet. Okei, nii hull asi pole. Lihtsalt jube palju on neid tühju hetki..kus midagi tarka pole teha ja need kuradi mõtted ja mälestused lihtsalt tulevad meelde. Ma hakkan järjekordselt asjaga leppima.. Aga ma endiselt ei taha sellega leppida. Ma ju ei taha. Vabandage, aga minu arvamus tõesti ei loe midagi???

Ja just kui punktiks sellele kõigele, tuleb mu playlistist "Aeg on lahkuda".

Aeg on lahkuda, aeg on loobuda.

Ma pole jube ammu siia enam midagi kirjutanud.. Tahaks. Aga nagu ei oska midagi öelda. Sõnad läinud nagu Tanel laulab. Tühi on olla. Kui ma vahepeal suutsin oma maailma natukenegi kokku kleepida, siis see purunes täielikult jälle.

Ma parem tsiteerin, ise ma nagunii midagi tarka öelda ei suuda.

"Mu kõige suuremad vaenlased on need, kes must kõige rohkem hoolivad. Nemad on selle piina põhjustajad. Kui neid ei oleks, ei oleks mul mingit probleemi selle eksistendi lõpetamisega, aga kui su oma ema ütleb sulle, et ta on elus ainult tänu sulle ja et sa oled ta elu mõte, ei haara sa ju žileti järele, ega ju." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Sest seal raamatus on lihtsalt nii palju kirjeldatud seda, mida ma tundnud olen. Kasvõi praeguse olukorra kohta on neid päris palju. Ma kunagi hiljem kirjutan veel.