Ma tahan karjuda, ma tahan nutta, ma tahan kogu selle toa segi peksta, ma tahan endale haiget teha, ma tahan talle haiget teha, ma tahan kõikidel näod täis sõimata, ma tahan lihtsalt, et ta hooliks.
Mul oli ainult üks jõulusoov, et nad ära jääks.
Üle nädala tagasi oli mul ka ainult üks soov.
Ma pole kordagi arvanud, et ma olen ideaalne. Ma pole kordagi väitnud, et ma olen ideaalne.
Aga ma ei osanud arvata ka, et asi siis kohe nii hull on.
Ma tahaks lihtsalt aega tagasi kerida. Väga väga palju.
Ma mõtlesin, et täielik vältimine teeb head mulle, aga ei. Ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Ja pole kindel, kas tahangi suuta.
Jõuluõhtu oleks ju ideaalne hetk ära minemiseks?
Kuid ärge põdege, ma olen isegi selle jaoks liiga nõrk.
(Jah, mu tujud muutuvad kiiremini kui mõni hingata suudab)
Aga lihtsalt, ma lihtsalt ei suuda enam.

Tuhandeid soove,sõnadesse panna neid ei saa.
Tunnete proove,pisaraid mis peagi pühid sa.

Tuhandeid soove,leida võid kui tähti talveöös.

Tunnete proove,südamesoove.

Ükskõik kui väga ma jõule ka ei vihkaks.. Tulevad nad lõpuks ikkagi. Ükskõik kui väga kõik valgeid jõule ka ei sooviks, lund ei tule veel nagunii. Ma loobusin lõpuks tegemast nägu, et minu jaoks pole jõule. Just peale seda, kui isa mulle selle pisikese kuusekese tõi. Ja tegelt on mul jube nunnu tuba. Koos nende 8 küünlaga ja pisikese kuusekese ja nende piltidega seinal, mis samuti tulekestega ümbritsetud on. Lihtsalt valus on. Aga ma üritan mitte mõelda sellele, et need oleks võinud olla ideaalsed jõulud mu jaoks. Oleks..aga ei ole.Ja nii ma siis istungi ja söön mandariine ja kuulan jõululaule ja vaatan lihtsalt seda kõike. Mis on nii ilus, aga liiga üksi. Ja ma muutsin ka homseid plaane. Mu esialgne plaan oli nimelt teha nägu , et jõule pole, et kõik on nagu igal teisel esmaspäeva õhtul. Siis nüüd ma otsustasin juua hõõgveini nii palju kui mahub, põletada oma küünlakesi ja vaadata telekast jõulufilme, kuni jõuan. Ükskord saab kõik korda. Ükskord kindlasti.

Rahulikke jõule Teile,

Teie Marge.:)

Kolm lihtsat sõna: Ma vihkan jõule.

Lihtsalt vihkan. Kui selle nädala ma suutsin veel üle elada, siis järgmist ma kardan. Sest päevad lihtsalt venivad. Lõputult voodis logeleda ma ka ei saa, sest ma kardan mõelda. Jõululaupäev hirmutab mind ka.. Ma tean piisavalt meie pere. Ma tean, et ma istun lõpuks lihtsalt siin, oma toas. Kui ma kunagi mõtlesin, et võiks midagi juua, siis parem mitte. Ma kardan juua, esimest korda. Sest ma kardan, et ma ei suuda siis enam ennast kontrollida. Tähendab, ma tean, et ma ei suuda. Ma suutsin muidu rahulikuks jääda,kuid lõunakasse ma poleks pidanud minema. Esiteks seal lasti koguaeg vaikselt jõululaule, aga vähemalt poodidesse polnud neid alguses kuulda. Ja siis tuli Mariah Carey "All i want for christmas is you". See on niigi valus laul. Ja siis pandi see veel eriti kõvaks ka, nii et kõikidesse poodidesse oli seda kuulda.
Ma olen õnnelik, et lund pole. Sest kui veel lumi tuleks ka maha, oleks mul koguaeg meeles, et jõulud on. Või noh meeles on ikkagi, aga lumi teeks veel valusamaks selle.
Ma vihkan jõule.. Lihtsalt vihkan.
Ja kõik keda huvitavad mu jõulusoovid. Neid on täpselt 1. Ja see pole mitte tema. Vaid, et jõulud üldse ära jääks.
Tema.. Teda ma ei taha. Ma ei taha, et ta oleks minu oma,sest mina tahan seda. Muidugi, ma tahan teda tagasi. Kuid ainult siis kui tema tahab mind.

"Oled maast-madalast teadnud, et kui kukud hobuse seljast maha, ronid sinna tagasi. Kui sul on autoõnnetus, istud sa ikka rooli tagasi. Kui su süda lõhutakse, armastad sa ikkagi uuesti." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Teha nägu, et kõik on korras, osutus lihtsamaks kui ma kartsin. Naeratus suudab peita kõike.. Niisiis tuleb alati naeratada. Isegi kui see tekitab head tunnet, meenutab iga asi teda. Iga liigutus, iga sõna, iga lõhn. Iga hetk, igal pool, igal ajal. Pole vahet, kas ma kirjutan samal ajal tööd või isegi magan. Ta on koguaeg mõtetes..isegi unenägudes. Kui saad üks kord haavata, paraned kiiresti. Kui teine kord, läheb rohkem aega. Jne. Ma ei tea mitmendat korda tema mulle haiget tegi.. Suhete mõttes.. Sügavalt. Teist korda. Neid õhtuid mida ma selgelt mäletan, on vist kolm. Kuid mitu korda ma nutnud olen tema pärast. Ma tõesti ei oska öelda.. Väga palju. Kuid praegu. On mul hetk, kus ma isegi ei suuda nutta, ma ei taha. Ma ei taha ka sellel teemal pikemalt arutleda, mul pole vaja haletsust. Samas on kohutavalt armsad inimesed, kes lihtsalt uurivad, kuidas mul olukord on. Kasvõi ainult sellepärast helistavad ja üritavad. Näiteks see küünalgi. See on nii lihtne ja odav asi, aga te ei kujuta ettegi kuidas tol hetkel kui mulle see anti, oli ülekõige. Ja kõik need laused, et mu silmad pole pisaraid väärt ja kuidas mulle sisendada üritatakse, et ma olen tugev ja võitjahingega. Kõik see on nii armas. Ja teie pärast ma teengi nägu, et kõik on korras. Isegi kui ma tean, et kõik mis te räägite, pole tõsi. Aitäh.
Kuid ükskõik kui armas see ka poleks, koguaeg on valus. Lihtsalt on. Kasvõi eilegi kui me koju sõitsime kuskilt Sanderi maalt ja pimedas maanteel sõitsime ja ma kuulasin "Not Enough"-i. Nii kohutavalt raske oli ja pisarad olid ka jälle tagasi, tõestamas, et nad pole veel otsas. Aga asi ka paraneb natuke. Ma suudan süüa. Mis siis et ma olen täna näiteks ainult 2 saiaviilu ja pool pakki krõpse söönud(jah ma tean, rämpstoit on halb), siis ikkagi. See on kõvasti rohkem kui ma pühapäeval ja esmaspäeval kokku sõin. Ja kui ma päev otsa ringi rahmeldan ja päeval enam ei maga, siis ma suudan ka õhtuti uinuda. Mingil hetkel, mingil moel. Kuid siiski.
Tegelikult, ma ei taha halada ja hädaldada. Ma tean, kõigil on raske. Aga ma tahan, et see oleks kuskil kirjas. Lihtsalt tahan. Ja ükspäev ma olen õnnelik, et see möödas on. Ja õnnelik, et see juhtus. Kunagi kindlasti. Kuigi. Ma ei suuda unustada seda hetke kui ma nägin Teda. Mis siis, et ma olin tõesti purjus. Mis siis, et kogu järgnev aeg on nii udune. Ma ei unusta seda, kuidas Ta seda teist hoidis. Kuidas Ta teda vaatas. Kuidas Tema jaoks eksisteerisid ainult nemad kaks. Kuidas varem olime olemas ainult meie kaks. Ja kui ma seda nägin ,kuidas ma tardusin. Ma ei tea, kas ma vaatasin neid minuti või 10 minutit, sest aeg seisis. Kõik tantsisid ja lõbutsesid ning minul lihtsalt hakkasid pisarad voolama.. Ja ma jooksin ära. Ma tean, selle kirjeldamine ja kirjutamine teeb mulle ainult rohkem haiget..aga. mind ei huvita.
Ta oli niiii minu. Veel nädal tagasigi. Kõik oli niiiiiiii korras. Ja päev hiljem.
Ma olen lihtsalt loll.

Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma mõtlesin, et kõik mu pisarad on otsa saanud, et nüüd ma tõusen, aga ei. Ma lihtsalt ei suuda. Ma oleks ennem peaaegu närvivapustuse saanud. Ma lihtsalt nutsin kuni ma ei suutnud hingata. Ma lihtsalt üritasin kuidagi õhku ahmida. Ja siis oli tunne, et kõik jookseb kokku ja ma minestan siia samma ära. See pole lihtsalt purunenud unistus nagu väikselt lapselt ära võetud komm. Mul kõik kohad valutavad, hingata on valus ja ma lihtsalt värisen. Juba mitmendat korda päevas. Vahepeal tulevad hetked kui ma rahunen pooleks tunniks ja siis hakkab otsast peale.

KUIDAS KURAT SAAB INIMESEL KES ON MULLE VIIMASED AASTA AEGA ÜKS LÄHEDASEMAID OLNUD, MUUTUDA NII LIHTSALT TÄIESTI POHHUISTIKS KÕIGES MIS PUUDUTAB MIND? Kuidas ta sai ühe päeva ümber mõelda kui üleeile oli kõik ideaalne? Kuidas ta tahtis mingit põnevikku vaadata ja ma kohe alguses ta kaissu tuttu ära jäin ja filmi lõppedes ta mind üles ajas õrnalt ja me mitu tundi juttu ajasime? Kuidas ta sai kõik ära unustada? Kuidas..kas ta siis ei mõelnud ühtegi sõna?

Kas ma tõesti pole mitte midagi väärt?

Kui ma ise ei võtaks kordagi ühendust, kas ta üleüldse hakkakski mind igatasema? See nuga, mis iga sügavama hingetõmbe korral haiget teeb, on tagasi. Aga võibolla ta alustaski kõigega üldse haletsusest minu vastu.
Ma ei tea. Ja samas ma pole kindel, kas ma tahangi teada. Ma vihkan ennast. Aga mulle lihtsalt tundub, et miski on valesti. Et miski on väga väga valesti. Aga võibolla ma kujutan ainult endale ette..nagu mulle tavaliselt öeldakse. Mitte ainult tema poolt(ta pole seda otse välja kordagi öelnud) vaid üleüldse. Ma vihkan tunnet, et ma sõltun kellestki. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas sellest lahti saada, aga lahti saama ma pean. Lihtsalt pean.

Days feel like years when i am alone.

Coelho raamatud räägivad palju sellest, kuidas sisetunnet ei tohi eirata. Kuid seda ma jälle teen. Ma vihkan seda tunnet mu sees.. Seda ette aimamist. Ma ei taha, et see tõsi oleks. Ja ma ei taha lasta kõigel minna selles suunas. Ma jälle kardan. Ja see pole õige. Võibolla tõesti, mul lihtsalt on närvid läbi ja ma kujutan kõike endale ette. Vähemalt ma loodan seda. Ja mille kuradi pärast mulle kõik pisiasjad nii korda lähevad. Ma tõesti ei tea..
Kuid kui kõik tõesti peaks nii minema.. siis võite mulle tõenäoliselt hullumajja külla tulla järgmine kord.

Kui tikku põlema panna siis kohe algul saab vaikselt puhudes ta ära kustutada ja leek on ka pisikene. Kuid mida kauem tal põleda lasta, seda kiiremini leek kasvama hakkab ja seda raskem seda ära puhuda on. Ja lõpuks kui sa ikka ei puhu teda ära, saad arvatavasti lihtsalt valusalt kõrvetada.

Probleemidega on samamoodi. Algul nad on väiksed, kuid siiski märgatavad ja neid annaks ära parandada ilma suurema vaevata. Aja möödudes nad järjest kasvavad ja kasvavad. Lõpuks neid on väga raske lahendama hakata(kuid mitte võimatu). Ja kui ikkagi mitte reageerida saab lihtsalt elult valusalt kõrvetada.

Jah ma tean, arvatavasti see jutt pole kellelegi üllatuseks ja võibolla ta tõesti on suhteliselt mõttetu. Aga las ma teen oma väikseid geniaalseid avastusi edasi.

Hetk peale paha tuju välja elamist tekkis maxul hea tuju. Esiteks pean ma kindlasti Andrust tänama, kes saatis mulle The Suni uue loo "Igatsus on hea". Sest see oli täpselt see,mida ma vajasin, täpselt see millest piisas. Ja mõtlema hakkasin hoopis uutel teemadel(teate küll mu mõttekäiku, jookseb igale poole hästi palju). Nimelt pakkuge kolm korda kelle peale ma mõtlema hakkasin, kui kuulen lugu igatsusest. Ja kuna ma samal ajal blogi lehel olin, lugesin ma juulikuu omasid. Ja lugesin lauseid, et "mis siis kui ma ei taha loobuda unistamisest, sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt nii väga tahan". Ja kui masenduses ma olin. Ja kui ma nüüd mõtlen..kui ma oleks loobunud unistamisest, kui ma oleks loobunud, hoolimata, et mulle tundus see, mis meil oli liiga eriline, kui ma poleks nõus ootama ja olnud kellegagi, lihtsalt ülesaamiseks. Ma poleks seal kus ma olen. Mul poleks Teda. Ja kui nädal või kaks tagasi meeletult kartsin, siis praegu tunnen ma, et ma olen nõus vaeva nägema..sest ta lihtsalt on seda väärt. Ja ma ei arva seda, ma tean seda:).

Igatsus pole süüdi.

Igatsus teeb head.

Igatsus annab teada-

armastus meist inimesed teeb.

On laulusid, mis sobivad mõnda hetke ideaalselt:).

Lugesin siis igavusest ühe inimese nö rateblogi, kus oli tehtud küsimustik sõpradele. Ja lihtsalt pani mõtlema. Nimelt esimene küsimus seal oli, et mida sa teeksid, kui ma sooritaks enesetapu. Ja siis kõik need 10 vastajat, vastasid küll natuke erineva sõnastusega, aga mõte oli, et sa ei teeks, kuna ma ei luba. Võibolla ma eksin ja sellel inimesel tõesti on kõik 10 inimest nii tähtsad ja kallid ning poleks aind reiditutvused, siis ta võibolla tõesti kuulaks neid. Aga kui ma nüüd mõne neist iseloomustust ka lugesin.. siis sinna oli kirjutatud et hästi nummi, kahju et päriselus ei ole näinud(sõnastus oli jällegi erinev, mõte ei muutu). Mind lihtsalt häirib valelikkus. Olgu sa ei saakski öelda, et jah tapa end ära. Aga no mille kuradi pärast sa arvad, et sa oled nii tähtis, et sinu võimuses on seda lubada või mitte. Veel enam, kui tõenäoliselt see sulle nii väga korda ei lähe. Paljud inimesed on enesetapu lähedal ja nende sõbrad võibolla isegi näevad seda, aga nad nagu ei tahaks aru saada. Mina olen ka olnud. Ja tegelikult see paistab käitumisest välja, aga lihtsalt midagi ei võeta ette. Nagu keegi(ma pole kindel aga arvan, et Coelho) kirjutas "Oled elus- oled mittekeegi, surnuna oled jube tähtis"
Tegelikult iga kord kui ma tööl olin, tahtsin ma ka valelikkusest kirjutada. Mulle sooviti iga õhtu kümneid kordi Ilusat õhtu jätku ja Edu ja Meeldivat õhtu jätku jne jne jne. Paljud neist tegelikult seda ka mõtlesid? Aus olles, ma vihkan ka telefonimüüjaid. Kuigi nende jaoks on see lihtsalt töö, aga varem ma ei saanud ka sellest aru, nii et ma mõistan teid. Aga miks nad ei võiks lihtsalt nägemist öelda või midagi sellist? Nii mitmel korral ma oleks palju õnnelikum olnud, kui mind oleks perse saadetud koos mu raamatutega, aga ei.. Nemad pidid oma vastiku tuima häälega mulle Ilusaid asju soovima, ise mitte karvavõrdki hoolides. Okei, ma soovisin ka paljudele Ilusat õhtut. Aga 1. see oli minu töö viisakas olla. Ja teiseks inimesed, kes mulle väga vastu hakkasid, neile ütlesin ma head aega ja panin lihtsalt ära.
Ma vihkan lihtsalt valetamist nii nii väga. Ma võin/võisin andeks anda peksmise, petmise, vägistamise, varastamise, sõimamise, solvamise, täiesti maatasa tegemise, aga ma ei ole kordagi andestanud valetamist. Isegi kui ma teen näo, et kõik on korras, sest ei ole ja ei hakkagi olema . Ma lihtsalt pole vihapidaja inimene. Ma ei oska ja ei taha. Ma võin olla täiesti kindel, et mul on õigus, või mis iganes, aga nähes kellegi süümepiinu või kurba nägu..ma lähen lõpuks ise vabandust paluma. Jah ma tean, paljud kasutavad seda ära. Isegi märkamatult. Ma naeratan ja te kõik usute, et ongi hästi, et ma unustasin. Aga ei unustanud. Ja ajapikku see kasvab. Teatud inimeste nägeminegi ajab mul sees kõik keerama. Just nende mineviku omade. Just sellepärast, et nad valetasid ja liiga valusalt. Ma oskan andestada..ausõna, kuradi hästi oskan. Aga tule räägi lihtsalt ise ning mida varem seda parem.


(Teisipäevad ei ole minu jaoks.
Väsinud- torisen, õiendan, hädaldan ja hammustan.. Hoidke must eemale.)