Ma vahetasin blogi musta tausta heleda vastu ,kuna mõtlesin nüüdsest positiivsem olla. Aga hui saangi olla ju.

Vabandage, mul oli kunagi sõpru.? Ma helistasin, tahtsin juua, ma nutsin ja sa isegi ei küsinud, mis mul viga on? Türa ma olen kuradi alati olnud olemas. Ma olen kuradi alati tahtnud kasvõi kuulata isegi kui see on ainus, mis ma teha saan.
Kuigi ei tasu üle pingutada, veits sõpru mul veel on.
Tore on kahelda kõiges.

Ja soovige mulle õnne, mu auto on perses. Ja ei, ma ei pannud matsu, kuigi enamus teist ajugeeniustest tõenäoliselt arvab seda.

Üksi joomine on märk alkoholismist? No pohhui, Elar ütles ,et vein ei lähe arvesse. Ja nüüd ma siis võtangi oma veini ja kobin teki alla lugema.

Ma armastan teid ka.

Someday you'll cry for me like I cried for you, someday you'll miss me as I missed you, someday you'll need me the way I needed you and someday you'll love me but I won't love you anymore.

Hullult tore on haige olla, onju?

Aga nädalavahetuse plaan saab tore olema:
1. Õppida ühiskonna järeltööks
2. Õppida bio järeltööks
3. Õppida ajaloo tööks
4. Õppida mata järeltööks
5. Teha mata eksamiülesanded ära lõpuks
6. Teha kirjanduse referaat ära
7. Teha füüsika uurimustöö ära
8. Teha inglise keele essee ära

I love it.
Ja no tegelt mingi õhtu võiks ennast lõpuks korralikult täis juua ja kluppi minna. Nagu näha on jõhkralt aega selleks ju.




Näevad kõrvalt kõik, see polnud kaotus/võit, vaid üks kaunis lõik mu eluraamatus, mis ihkas armastust, kuid talle näidati ust. Ei uskumatuna näi, miks me teed on lahku läind.
Sind tänan kõige eest, just nendel hetkedel, kui mu süda ja hing, püüavad mõista sind. Miks küll ükskõiksusel lasid armastada mind?
Ära nüüd heida meelt, kõik mis oli, võib korduda veel ja homne võib olla päikest täis.
Ma korraks seisma jäin, sel teel kus muidu käind, kuid sinust maha ma jäin. Sa kiireid samme sead, kaod silmapiirilt sa pea, see ei ole küll hea. Uskumatuna näib, et me teed on lahku läind.

(Tanel Padar & The Sun- Sind tänan kõige eest)

Ma lihtsalt ei saa ei sellest loost ega sellest kõigest üle. Ja mitu korda ma viimasel ajal öelnud olen, et ma vihkan unenägusid? Ma oleks nagu alguses tagasi..

Kas 2 kuud on lühike või pikk aeg? Piisavalt lühike, et mitte üle saada. Piisavalt pikk, et lihtsalt mitte jõuda enam. Isegi kui ma suudan teha korras nägu, isegi kui ma hakkan vaikselt uskuma sellesse. Siis need kuradi unenäod, kus ta on. Kus kõik jälle korras on. Ma ei suuda. Ja ma ei jõua enam. Unenäod võiksid mitte kunagi lõppeda. Ma tahakski magama jääda, mitte kuradi kunagi enam silmi lahti teha, et samamoodi edasi minna. Ma ei jõua enam, lihtsalt ei jõua..

Kõigepealt muidugi kiitke mind, mul on nüüd 2 eksamit tehtud. Kuigi ma hakkasin alles eelmine õhtu kell 22 korralikult muusikaajaloo koolieksamiks õppima(mille üle ma pole uhke), sain ma siiski 4. 4 punkti jäi 5st puudu. Mille pärast ma olen enda peale vihane, sest ma tean väga hästi, kus ma need 4 punkti kaotasin ja tegelikult ma teadsin seda, aga eksami ajal miskipärast panin teise pähe tuleva ehk vale vastuse. Kuid ma kardan, et see jääbki mu parimaks sooritatud eksamiks. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda sitemaks mu kirjandid lähevad. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem kaob mu matemaatiline mõtlemine. Võibolla võib selles süüdistada mu pidude- ja alkoholilembust? Ma ei tea.. Aga me eile Mannuga lugesime.. Umbes 2 kuu pärast on eksamid. JUBA. Ja ma ei oska ei matat, ei inkat ja ka kirjandid lähevad mööda. Aga me lohutasime üksteist, kui mujale ei saa, siis läheme Mainorisse, sinna peaks ikka saama. Peakski minema uurima Mainori kohta veits täpsemalt. Ja kui Mainorisse ka ei saa, siis.. London - siit ma tulen.Ja võibolla olekski see kõige õigem lahendus.
Vabandage, kas ma võiks veel paar aastat laps olla?

Kogu eilne õhtu pani mind mõtlema, et mis kurat mul viga on?
See oli minu sünnipäev, ma oleks pidanud olema õnnelik ja kõike. Ja mida ma tegin? Omasin sitta tuju ja nii läbivalt kogu õhtu jooksul. Mitu korda ma oleks peaaegu nutma hakanud? Kõige rohkem vihkan ma seda, et ma teiste eest ei suutnud seda varjata...Kõik oleks pidanud ju hästi olema, kõik keda ma kutsusin, kõik tulid, kasvõi korraks. Isegi nemad, kuigi ma ei uskunud, et nad tulevad ja neil pole vist õrna aimugi, kui hea meel mul selle üle oli. Nagu Railigi hommikul ütles, et kui ma neid nägin, mul läksid kohe silmad särama. Aga siiski.. mille kuradi pärast ma ei oska edasi liikuda, mille kuradi pärast ma isegi ei taha nii väga edasi liikuda, miks ma pean selline olema????
Minevik on tore, aga miks ma selles kinni olen? Miks ma lasen sellel end ikka veel kummitada? Mille kuradi pärast ma hoolin inimestest, kellel juba ammu on sügavalt pohhui minust? Ja ma ei mõtle ainult viimaseid paari aastat, vaid kogu lapsepõlv ja kõik? Mille pärast ma ei õpi oma vigadest? Mille kuradi pärast ma arvan, et kõik tõesti saabki ükskord korda? Ja nagu alati, küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Inimestel on komme harjuda. Kui sul lastakse laisk olla, siis sa oledki ja sa harjud ja see on normaalne. Samamoodi harjutakse kõigega ja hakataksegi sellesse uskuma. Kui sinuga juhtuvad pidevalt ainult halvad asjad, siis sa lepid sellega, sa harjud haiget saama ,sa harjud nutma ja see on normaalne. Kas pigem olla tühi ja tundetu, sest siis ei saa vähemalt haiget? Võibolla tõesti.. Võibolla ma ei peaks neid viimase aja muutusi aind välisteks jätma ja tõesti ka ise samasuguseks muutuma nagu need kõik teised.?
Ma lihtsalt pean siit eemale saama...

I hate everything about you. Why do i love you?

Valus on vaadata leinavat inimest. Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta sel teemal, see ju ei puutu minusse, ma mõtlesin, et ma ei kirjuta tallegi, et ole tugev, sest tõenäoliselt selle soovijaid on palju ja tõenäoliselt see ei muuda nagunii midagi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, ma ei tea teda, ma olen vaid ta nime kuulnud varem, aga siiski. Inimene, kes teda leinab, või noh kelle lein mulle haiget teeb, on teda tundnud kogu elu, ma tõesti ei oska öelda, kas see oli ta lihane vend, kuid see viimane polegi oluline. Valus on vaadata neid nutvaid nägusid, teades, et need pole aind siia msni kirjutatud. Valus on lugeda, et ta ei taha ise ka enam elada. Ma ei oska mitte midagi teha ega öelda, eriti võlts tundub see sellepärast, et ma pole taga ju väga kaua enam suhelnud. Aga kohe kindlasti pole ta seda ära teeninud. Kas saabki üldse ära teenida lähedase surma? Ei.. Kindlasti mitte.
Ja kui ma selle kõige peale mõtlen, siis. Kui ühegi minu õega peaks midagi juhtuma..või mu onupojaga. Ma ei tea. Ma eile just mõtlesin, kuidas mul nendega küll vedanud on. Nemad ongi mu maailm.

Ja nagu alati, nii kui ma kirjutama hakkasin , kadusid kõik mõtted ära.. Aga targem ongi.. ma peakski kirjandit edasi ümber kirjutama.

One day he will look back and say: "She really loved me!"