Üleeile, neljapäeval, kui ma koju kõndisin Annelinna keskuse juurest, oli hästi ilus sügiseilm ja nagu ikka tõi see palju toredaid mõtteid.
Mulle meenus kui ma aasta tagasi oleksin niimoodi üksi kõndinud, siis ma teadsin, et keegi eriline ootab mind kuskil ja ainuke põhjus, miks enam ei oota, on see et ma ise tahtsin nii. Praegu kui ma kõndisin, ma teadsin, et mind ootab kodu, vanemad, sõbrad. Ja siis ma mõtlesin, et juhul KUI ma olen järgmine aasta Londonis, siis ma kõnnin jälle üksi ja mõtlen, et eelmine aasta ootas mind vähemalt mu pere ja sõbrad. Ja ma saan jälle mõelda, et ma ise ju loobusin järjekordselt sellest.

Aga see ei tähenda, et ma ei tahaks minna. Tahan, lihtsalt kardan, aga saan hakkama.:). Ja ma tean, et Eestis ootate te mind ikkagi. Teil pole muud võimalust, kes muu suudaks ikka sama debiilik ja totu olla. Ja tegelt olen ma ju vahepeal armas ka:D.

"Growing up is not always the best thing that can happen"

Mis siis kui ma ei jäta üritamist, unistamist, lihtsalt sellel põhjusel, et ma tahan nii väga? Tegelikult olen ma lihtsalt jälle perse kukkunud oma unistustega. Või ma ei tea. Iga kord kui tundub, et kõik on hästi, suudab miski/keegi ikkagi kõik ära rikkuda. Ei ole tore avastada, et inimesed, kellest ma hoolin ja kes kunagi hoolisid ise ka, on täielikult muutunud. Lihtne on mõelda, et teised on süüdi selles, et kõik sitasti on. Lihtne on mitte öelda, kuidas ma tegelikult asjadest arvan. Lihtne on mõelda, mis saaks kui teistmoodi olla.

"Maybe I was wrong to think I could have you.

But I kept trying.

And I believed I was winning in this game of love.

Until I saw you that day.

With her."

Ma lihtsalt tahtsin kirjutada oma lapsepõlvest enamust mida ma mäletan. Kirjutada ka asju, mida ma varem rääkinud pole. Ilma ilustamata. Lihtsalt. Mälestused.

Kõige esimene asi, mida ma meenutada suudan on mu vanemate tülid. Ma olin umbes 3 aastane ja ema nuttis ja ma viisin talle oma banaani kuigi see oli viimane ja ma olin seda terve päeva endale õhtuks hoidnud. Ta võttis selle kätte ja viskas vastu maad. Ja sõimas mul näo täis. Ma mäletan uduselt, et ma pole kunagi varem nutnud nii hullult nagu siis. Nagu mu ema praegu tavatseb öelda "Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati. " Edasi meenuvad minu ja Kadri tülid. Me vihkasime teineteist väiksena. Tõsiselt. Me kaklesime koguaeg ja mitte nagu tüdrukud, vaid me mõlemad olime koguaeg sinikaid täis, me kaebasime teineteise peale igal võimalusel, me keerasime sitta üksteisele igal võimalusel. Ainuke positiivne asi mis mulle mu esimesest 8 aastast meenub on mu onupoeg. Me elasime Reolas, tema Ülenurmes ja ometi ta viitsis iga päev suvel mulle külla tulla ja minuga mängida. Ta mängis muga küll ka barbidega aga üldiselt ronisime me puu otsas ja olid sõjamängud. Praegu suguvõsa kokkutulekutel ma ei tunne üldiselt, et ma kuuluks nende sekka ja see sama onupoeg on ainus, kellega mul on millestki pikemalt rääkida. Ta on arvatavasti ka põhjus, miks ma praegugi saan poistega palju paremini läbi kui tüdrukutega ja üldiselt mul on enamus sõpru poisid.
Kui ma sain 8 aastaseks, kolisid mu vanemad eraldi elama. Mina läksin emaga, õde jäi isaga. Ma mäletan kõiki neid tülisid, kui palju mind süüdistati, et ma ei armasta oma isa. Emal oli 3 töökohta, ta oli koguaeg tööl ja kui ta koju jõudis oli ta väsinud. Mina olin see, kes hoidis kodu. Koristas, tegi süüa, käis poes, ka vihmaga kui oli vaja midagi tujuparanduseks tuua ja lisaks oli mul kool ja muusikakool. Ma olin 8 aastane, ma oleks pidanud mängima ja mitte muretsema, kas meil raha jätkub, kas poest sai kõik toodud jne. Aga ma ei kurtnud kunagi, ma ei süüdista ka praegu teda. Ta pidi töötama me poleks muidu hakkama saanud. Lisaks sellele oli tal pidevalt luhtuvad armuromaanid, millega ma õppisin ära, et mehi ei saa lihtsalt usaldada. Paraku oli tal vaja kellegi peal ka masendust välja elada. Ma ei tohtinud kordagi nutta, sest kui ka mina oleks alla andnud poleks me hakkama saanud. Teate kui palju kordi ma kuulsin, et ta ei suuda, ta tapab mind ära, ma saan isa juurde minna ja kõik on korras. Kuid mitte miski poleks korras olnud. Ühesõnaga, kõigi nende aastate jooksul ei tohtinud ma kordagi nutta. Äärmisel juhul kui ma üksi kodus olin, aga siis mul polnud lihtsalt aega. Paari aasta pärast kolis meie juurde ka vanaema ja mul läks mõnes mõttes elu lihtsamaks, ma sain oma lapsepõlvega tegeleda kuid jah.
Vahepeal kolisime me ka linna ja uues koolis oli alguses väga raske. Suur linna kool. Ja mina. Väike tüdruk maalt, kes oli harjunud üritama nähtamatuks jääda ja lihtsalt kõik vajalik ära teha. Kui tõrvandis olid mul sõbrad, siis linnas polnud mul alguses neidki. Paar aastat hiljem kuulsin ma ka ,et minust oli alguses ikka väga hullud jutud liikunud. Aga ma sain hakkama ja aja möödudes leidsin ka sõbrad, kellest osad on siiani alles ja siiani aidanud mind oma toega.
Igatahes, läks kuidas läks. Kui ma olin 13 oli emal uus mees, kes oli alkohoolik. Alguses oli ta tore kui ta joonud oli ja ta ei teinudki seda väga tihti. Kuid siis, hakkas ta muutuma vägivaldseks juues. Ta hakkas jooma iga õhtu ja nad tülitsesid iga õhtu. Aasta aega iga õhtu ma nutsin ennast magama ja lootsin, et ei mulle ega emale ei tulda kallale. Lõpus ma kartsin enda pärast rohkem, sest see mees ei sallinud mind enam nii väga kuna ma palusin emal ta välja ajada. Kadri ehk mu õde käis kord nädalas meie juures. Sellel õhtul nad ei kaklenud. Kuid ükskord nad unustasid vist end tagasi hoida. Ma mäletan niiii hästi kuidas me Kadriga üksteist kallistasime ja nutsime. Sellest hetkest alates hakkasime me ka läbi saama. Kell oli 4 öösel. Kadri helistas isale, kes tuli meile kohe järele. Aga mina pidin järgmine päev tagasi minema, ma ei saanud ema üksi jätta. Mulle öeldi, et kui midagi sellist peaks korduma, et ma helistaks ja kutsuks isa uuesti järgi. Nad arvasid, et see oli harv juhus. Kadri pani öösiti telefoni kõvema hääle peale, et ta kindlalt kuuleks kui ma ühendust võtan. Ma kirjutasin iga õhtu/öö oma 5 korda sõnumit ja iga kord kustutasin ära ja ei saatnud ära. Ma lihtsalt ei saanud oma ema maha jätta, ma olin ainuke põhjus miks ta üritas. Muide, samal ajal pidin ma koolis käima. Muusika ja ema olid ainsad, mis mind elus hoidsid. Keegi ei teadnud, mis mul kodus toimus, mitte ükski sõbranna, mitte keegi, välja arvatud Kadri. Tema tugi oli tegelikult tohutu. Ta tuli igal võimalusel mulle külla ja viis mind välja kuskile. See kõik kestis aasta aega. See mees ei nõustunud lahkuma, ta lubas end meie maja ees üles puua, et ka mina seda näeksin. Ta ähvardas sellega pidevalt. Nii mind kui ema. Ja siis. Ühel päeval. Ta lihtsalt pani asjad autosse ja sõitis minema. Peale seda pole ma teda näinud. Seda päeva ma mäletan ka väga hästi, me olime emaga kahekesi kodus ja me mõlemad kartsime magama jääda, me kartsime, et ta tuleb tagasi. Samas ma ei oskagi kirjeldada, seda kergendustunnet, et lõpuks ometi on see läbi.
Kui veel aasta möödus. Ma olin siis 15, tekkis mulle esimene poiss. Nagu kellega me käisime. Paar nö üheõhtusuhet oli mul ennem ka olnud. Igatahes see poiss, läbi raskuste õppisin ma teda usaldama, ma tõesti uskusin teda. Ja ta pettis mind. See oleks niisamagi valus olnud, aga ta pettis mind lisaks teistele, ka mu oma õega. Ta väitis, et ma ise olen süüdi, sest ma olin nii kahtlustav ja mis iganes. Aga no palun vabandust, aga ta teadis ju mu lapsepõlve. Osaliselt vähemalt, ma olin üritanud talle seletada mitu korda, miks mul on lihtsalt raskusi inimeste usaldamisega. Eriti just meeste. Kui nad on sõbrad, siis ma usaldan kergesti neid. Aga kui keegi mulle lähedasemaks muutub, siis ma hakkan kartma. Aga ma sain sellest üle. Kuigi, tol hetkel kui ma teada sain, et mu õde ja tema koos olid, ma ei näinud põhjuseid edasi elamiseks.
Mõni aeg tagasi vägistas üks mu nn "sõber" mind.
Veel on igasuguseid petmisi,suhteid jms olnud aga neist ma ei taha rääkida, need jäljed, mis need suhted musse jätnud on, ei ole enam olulised. Muidugi, ma ei väida, et ma pole kellelegi haiget teinud, ma tean, et ma olen ja mul on kohutavalt kahju aga ma siiski üritan õppida elama natuke rohkem enda peale mõeldes.

Miks ma selle kõigest sellest mõtlema hakkasin üldse? Lihtsalt sellepärast, et kui ma peaks kõik selle uuesti läbi tegema ja ma teaks seda ette, ma tapaks end ära. Sest teist korda ma enam ei suudaks. Ainuke postiivne asi on, et ma ei tea tulevikku ette, ma võin loota, et kõik läheb paremaks, et ma ei pea enam kunagi sarnaseid asju läbi tegema. Ja selle mõttega ma elangi.
Kui ma vaatan oma väikseid poolõdesid. Siis nad meenutavad mulle tihti mind ennast väiksena ja ma hoian neid rohkem kui tavaliselt oma väikseid õdesi hoitakse. Või noh, hoolitakse alati, aga ma üritan seda rohkem välja näidata. Ma ei tea, ma tahan neile anda seda, mida ma ise kunagi kõige rohkem igatsesin. Õearmastust. Sest kõik väikesed lapsed tahavad üldiselt oma vanema õe/venna moodi oll. Roosi on praegu 6 aastane. Kui ma mõtlen, et ma olin kõigest 2 aastat vanem, kui mu senise elu kohutavamad aastad algasid.. Ma loodan, et nemad ei pea kunagi midagi sellist läbi tegema, ma ei laseks. Ja seda ma võin lubada. Kui keegi oleks mu emale vihjanud kasvõi mida ma läbi elasin, ma tean, et ta oleks mind üritanud säästa. Aga tal polnud õrna aimugi vist. Ma ei nutnud kordagi tema nähes, mul võisid olla silmad vett täis, aga ma ei nutnud. Samuti pole mu emal õrna aimugi, millise jälje see kõik minusse jätnud on. Ja samuti ei tea seda ka teie.

MaXu on segaduses. Mitte suhete pärast(vauu), vaid lihtsalt. Mida kuradit ma edasi teen. Peale seda aastat. Kas ma suudan ennast kokku võtta? Kas ma olen üldse suuteline tegema ära 1 aastaga 3 aasta töö? Edasi õppima minna tunduks kõige õigem, mõistusega võttes. Samas süda kisub Londoni poole. Ema poolest poleks probleemi, tema laseks mul minna. Isaga pole ma arutanud ja vaevalt ta nõus oleks. Samas. Inimesed arvavad erinevalt. 1 ütles, et ta on kindel, et ma ei tule tagasi. Teine arvas, et ma oleks varsti tagasi. Ma küsisin ka arvamust ja kui ma rääkisin oma mõtetest, siis öeldi, et ma olen ju otsustanud juba. Ma arvasin ka mingi hetk, et olen. Aga.. Kas olen? Olgu, mul on küll veel aasta aega, aga kui ma end kokku ei võta, siis on ilmselge, et sisse ma kuskile ei saa. Ja see aasta läheb kiiresti, sest alles ma läksin ju gümnaasiumi. Ja kui ma õppima edasi lähen siis mida. Ärisse või meediasse. Jälle uus lahkheli mu sees. Mõistus käseks ärisse minna, süda meediasse. Ma ei tea. Pff. Eks me näe. Kõik arvamused ja põhjendused on teretulnud.

"If you love something, let it go, if it comes back to you, it's yours. If it doesn't, it never was."

Teate, eile oli üle pika aja suhteliselt tore päev. Hommikust ööni, jah juba selle hetkeni kui ma magasin:).
Aga siis algusest peale. Esiteks, ma ei pidanud bussiga minema kooli, sest mu tore koolivenna tuli mulle järgi ja tüütu bussiloksumise asemel sain ma niisama palju rääkida, seda enam, et päriselt me pole nii palju juba ammu rääkind. Esimesse tundi ma küll ei jõudnud tänu sellele, aga sitta sellega. Seda enam, et nagu ma teada sain, esimeses tunnis õnneks puudujaid ei märgitud. Teised tunnid möödusid suhteliselt kiiresti ja enamus tunnid olid naljakad, kuna no kool algas alles ja kõik pole veel jõudnud üle visata. Kui linna hakkasime tulema, siis rääkisime ühega, et peaks tema juurde vesikat tegema minema kunagi. Ja no, muidugi kutsuti mind 3 korda päeva jooksul Illukasse reedel. Tänks. Linnas ajasin ma paar tundi õega juttu, tema pausi ajal käisime poodides, kus ma surfasin endale pluuse kokku ja solaariumist kalpsasin ka läbi ja vau, see mõjus:D. Igatahes olin siis vahepeal korra kodus ja siis läksin kitarri õpetaja juurde. No kitarri tunnid on ainult tujuparandajad.:) Ja sealt ära tulles tuli emps järgi ja lasi mul ise sõita ja kui koju jõudsin, siis ma sõitsin ise esimest korda väravatest ka sisse, varem ta ei usaldand mind, kuna see tee on kitsas ja koerad tolknevad ringi jalus. Ja lõpuks sain kiita, et ma olin väga hästi sõitnud(H). Tavai. Olin siis paar tundi kodus, rääkisin kõigiga kõike toredat ja siis helistas Silver, et kui ta tartu tuleb, kas ma viitsin taga välja minna. No kuna maxu siis ei viitsi. Siis mingi poole 1st jõudsin tagasi koju ja tuttu. Jube tore oli:). Ja mingi kell pool 2 helistas Tommi mulle ja kutsus välja. Nimelt kõik olid ta üksi jätnud ja tal oli igav ja mõtles mulle(H). Ma küll ei mäleta, mis me rääkisime, aga arvatavasti kutsusin ma ta reedel Raili juurde:D.

Vot. That's it. Tegelt, praegu see päev ei tundugi nii eriline, aga oli kuidagi jube positiivne, kordagi ei lastud kuskile mossitama jääda. Aitäh teile:).

Nii.Ma luban, et see on viimane sissekanne, mis ma teen P.Coehlo raamatust "Viies mägi". Lihtsalt, ma olen sellest liiga vaimustuses ja tahan 2 kohta sealt veel kuskile üles kirjutada.

"Iga inimolend näeb mingil hetkel, kuidas tragöödia ta elust risti läbi läheb; see võib olla linna hävimine, poja surm, alusetu süüdistus, haigus, mis teeb elu lõpuni sandiks. Sel hetkel kutsub Jumal ta silm silma vastu välja ja käsib vastata Tema küsimusele: "Miks klammerdud sa nii kõvasti selle lühikese ja kannatuserikka olemise külge? Mis mõte su võitlusel on?"
Ja inimene, kes sellele küsimusele vastata ei oska, annab alla. Samal ajal kui teine, kes oma olemasolule mõtet otsib, leiab, et Jumal on olnud ebaõiglane ja hakkab omaenda saatusele vastu. Just sel hetkel langeb taevast alla üks teine tuli - mitte see, mis tapab, vaid see, mis rebib vanad müürid maha ja annab iga inimolendi kätte tema tõelised võimalused. Argpüksid ei lase sel tulel kunagi oma südames lahvatada - kõik , mida nad soovivad on, et uus olukord muutuks nii kiiresti kui võimalik endiseks ja nad võiksid edasi elada ja mõtelda nii, nagu on harjunud. Julged panevad aga vanale tule otsa ning - olgugi et hinnaks on ränk sisepiin - loobuvad kõigest, kaasa arvatud Jumalast ja liiguvad edasi. Julge on alati kangekaelne. Ja Jumal taevas naeratab rahulolevalt- just seda Ta tahtiski, et igaüks hoiaks vastutust oma elu eest enda käes. Andis Ta ju oma lastele kõigist võimalikest kingitustest suurima: võime valida oma tegusid ja otsustada nende eest.
Ainult need mehed ja naised, kel see püha leek südames on, söandavad Talle vastu hakata. Ja ainult need teavad tagasiteed Tema armastuse juurde, kuna on saanud lõpuks aru, et traagiline sündmus pole mitte karistus vaid väljakutse."

"Sõjamees teab alati, mille eest võidelda tasub. Ta ei sõdi kunagi selle eest, mis teda ei huvita, ega raiska aega väljakutsetele. Sõjamees võtab kaotuse vastu. Ta ei suhtu sellesse kui ebaolulisse ega püüa seda ka võiduks keerata. Kaotusevalu teeb talle haiget, ükskõiksus piina ja üksindus viib meeleheitesse. Kõik selle läbi teinud, lakub ta haavad ja alustab kõigega otsast peale. Sõdur teab, et sõda koosneb mitmetest lahingutest ja alati liigub ta edasi. Kurbmänge juhtub. Me võime leida põhjuse, süüdistada teisi, ette kujutada, kui teistsugune meie elu oleks olnud kui seda poleks juhtunud. See kõik aga ei loe midagi: nii juhtus ja ongi kõik. Siitpeale peame unustama hirmu, mis see meis tekitab ja ülesehitusega algust tegema."

"Mõned raamatud panevad meid unistama, mõned aga toovad tagasi reaalsusesse."

Öeldakse, et ajalugu kordub. Ma varem ei mõelnud sellele, aga nüüd.. Kui ta tõesti kordub, siis ma kardan. Ma ei tea kas ma tahaks uuesti läbi teha osasi asju. Lihtsalt, viimasel ajal on palju inimesi minevikust välja ilmunud. Viimase paari päeva jooksul just. Või noh, nad on olnud koguaeg olemas, aga uuesti suhtlema on hakanud nüüd. Ja ma ei tea. See hirmutab mind . Kui tõesti minevik korduma peab, siis äkki jätaks see kord minu välja?

Ja muide. Kool on tore. Iga tund vähemalt paar korda mainitakse saabuvaid eksameid. Ei ärrita üldse eksju. Aga noh, pole hullu, tegelikult on vahelduseks hea seal käia. Praegu vähemalt. Võibolla on asi selles et ainus kodutöö, mis meil on, on ajaloos materjalid välja printida ja inglise keeles 5 lauset teha. Aga no, see nö lihtne aeg peaks kiirelt üle minema.

Mul ei olnud mitte midagi tegelikult kooli alguse vastu. Kuni hetkeni kui ma sain homse tunniplaani teada. Aitäh teile, kes iganes selle ka koostas.
Tegelikult, saame hakkama.. Ma ei tea kuidas, aga saame:D. Viimane aasta ju ikkagi:)