Ma olen viimasel ajal liiga palju kuulnud lauseid "Sa mõtled liiga palju teiste peale.Miks sa enda peale ei mõtle? Miks sa lased endale nii teha?". Tore teada. Aga mida kuradit ma teha saan kui ma nii nõrk koguaeg olin. Midagi ju. Hakata samasuguseks vastikuks egoistiks. Aga võibolla ongi nii kõige õigem .Võibolla ongi sellised inimesed kõige õigemad ja edukamad. Aga kui ma ei tahtnud selline olla. Kui ma tahtsin üritada vähemalt hea olla? Mis siis saab? Midagi ei saa, äärmisel juhul haiget saan. Aga seda nagunii koguaeg.
Aga on olemas kannatuste piir. Mingi hetkeni sa lased endale haiget teha, mingi hetkeni sa nutad, üritad uuesti, loodad, lased oma süda kildudeks loopida ja selle peal jalgadega trampida. Kuid siis saabub see mingi hetk. Plõks käib sees ära. Ja mõtled, et milleks. Mille kuradi pärast nad arvavad, et neil on mingisugune õigustus mulle nii teha. Okei, ma olen maxu, ma ju annan alati andeks, ma ei oska kunagi korralikult vihane olla. Ja mis siis. Sellegipoolest mul on ka tunded. Ja ma saan ka haiget. Kuid viimane kord sa tegid mulle haiget ainult pooleks tunniks. Siis mulle jõudis kohale, et sa ei saa mulle nii teha. Sa ei või. Ja kui sa tõesti kavatsed teha ja arvad, et nii on lubatud, siis unusta ära. Sa ei näe enam mind. Ma ei kirjuta sulle enam. Ma ei helista sulle enam. Ma ei taha sust enam midagi kuulata. Kurat ma olen ka inimene, tunnetega, võibolla jah, ma olen teistmoodi, ma ei tahagi olla nagu need teised blondiinid 20 cm seelikute ja 15 cm kontsadega, kuid see ei tähenda, et ma lasen endale nii teha. Varem jah lasin. Kuid enam mitte. Mind lihtsalt ei huvita. Unustan teid, nagu teie unustasite minu. Ja mis kõige hullem, muutun suhtumiselt võibolla nende teiste ego-bitchide sarnaseks, aga teate mis mul on? Mul on pohhui. Ise te muudate mu selliseks.

Ja seda, et ei, ma pole pessimist. Ma olen optimist. Kuid ka optimistid saavad haiget. Ja peavad väärtushinnanguid muutma. Sest niimoodi ma enam edasi elada ei suuda nagu varem. Kuid tegelikult ma olen ikkagi õnnelik. ILMA TEIETA.