Do you have doubts about life? Are you unsure if it is worth the trouble? Look at the sky: that is for you. Look at each person's face as you pass on the street: those faces are for you. And the street itself, and the ground under the street, and the ball of fire underneath the ground: all these things are for you. They are as much for you as they are for other people. Remember this when you wake up in the morning and think you have nothing.

Miranda July "No One Belongs Here More Than You"

On, mis on, ja mida pole, seda pole, aga täna olen ma õnnelik. Ja teate miks? Nende pisikeste positiivsete asjade pärast. Ja sellepärast, et täna ma suudan neid märgata. Ja sellepärast, et päike paistab väljas. Ja sellepärast, et mul pole kuradi õrna aimugi, mis minust saab, kuid sellegipoolest on mul päris mitu ideed. Ka selleks puhuks, kui ma siiski suudan kogu kooli värgi perse keerata. Ja sellepärast, et ükskord saab kõik korda. Mitte ei pea saama, vaid saabki. Lihtne.

Ja hästi suur aitäh kõigile, kes mind täna naerma on suutnud panna. 5+ ja värvipliiatsid:D

‘But the truth is that when we look at another person, we are only looking for defects. We try to discover his wicked side because we want him to be worse than us. We never forgive him when he hurts us because we do not believe that we would ever be forgiven. We manage to wound him with harsh words, declaring that we are telling the truth, when all we are doing is trying to hide it from ourselves. We pretend that we are important so that no one else will see how fragile we are. That is why whenever you judge your brother, be aware that you are the one who is on trial.’

Paulo Coelho

Eia Uus "Kuu külm kuma"

"Kuid sa pole terve oma elu jooksul öelnud midagi muud nii palju kui seda: "Kõik saab korda." "

"Aga see, mida sul pole või kes sa oled, ei ole oluline, kui sa oled katki."

"Valikuid tuleb teha pidevalt. Suhetes, tuleviku otsinguis, elamises, suremises. Kuna õige tee on kõige kitsam, on meeletult lihtne valesti valida. Ja igal otsusel on tagajärg. Ela sellega! Või siis sure sellega."

"Sa ei ole terve. Sa oled lihtsalt paranenud ning õppinud endaga toime tulema."

"Aasta pärast, kahe pärast vaatan ma tagasi pimedatele tänavatele, millel ma praegu ekslen ja mõtlen: Oh sa! Kui vältimatu tundub nüüd see minevik, mis oli kunagi ammu minu väga ebakindel tulevik."

"Elan hetkele ning haihtun siis."

"Sa ei uskunud, et kedagi võib armastada nii, et see teeb sõna otseses mõttes haiget. Nind nüüd sa tead, mida tähendab murduv või armastusest lõhkev süda. Kuigi see ei ole süda. See valu, milles sa oled, millesse sa tahaksid praegu surra, on füüsiline; kurgust nabani, otse alla."

"Kui keegi on füüsiliselt haige, tuntakse talle kaasa ja tahetakse aidata. Kui keegi on kurb, noru, vaikne, õnnetu, siis öeldakse, et "võta ennast kokku!" või "saa sellest üle!", teadmata, et vaimne valu võib olla suurem kui nii mõnigi füüsiline valu."

"Armastus on nagu energia- seda ei saa luua ega olematuks teha, see lihtsalt muudab vormi."

"Vanus näitab vaid seda, mitu ajaühikut on inimolend veetnud sel planeedil, see jätab täiesti arvestamata, kuidas see olend suhtleb teistega emotsionaalsel või vaimselt tasemel."

"Selgub kurb tõsiasi, et isegi ilusatel salasuhetekl on parim-enne kuupäev."

"Ning kes teab- äkki saabki kõik korda?"

On inimesi, kes saavad üksinda hakkama, ning on inimesi, kes lihtsalt ei saa.

Tra, kuidas ma vihkan kogu seda maailma.

Jah, ma olen täis..
Jah, ma suutsin vähemalt nii rõõmus olla.
Jah, ma olen täiesti perse kukkunud.
Jah, ma üritan ikka veel hakkama saada.

But in the end, it doesn't even matter.

Ja antud hetkel tundub, et ma olen ainult sita tuju välja valamiseks mõeldud. Kui tuju paraneb, on teised ka. Teised, kelle peal ei julgeks vbl ennast välja elada, kellele tuleb alati head nägu teha.
Ja nii teete te kõik.
Järjest ja endale märkamata.
Aga ühel hetkel mind pole enam, ühel hetkel saab mul ka sellisest käitumisest kõrini.
Ja see hetk võib saabuda palju varem kui te arvate oskate.

Milleks mulle päike, kui mul on Raili?

Ma ei õpi vist kunagi kirjutama nii ilusti, et see oleks natukenegi võrreldav sellega kui palju ta mulle tähendab. Kõik need korrad kui ta mind on rahustanud, kõik need korrad kui ta on mind lohutanud, kõik need korrad kui ta on tahtnud mind kaitsta, kõik need korrad kui ta on minu pärast muretsenud, kõik need korrad kui ta on alati olemas olnud. Ma võin talle helistada öösel ja nutta, et mul autol läks mingi tuli põlema ja ta närvitseb koos minuga ja siis rahustab mu maha. See kuidas ta ütleb alati, et kui keegi peaks mind puutuma, läheb ta ise neile kallale. No olgu, fakt on see, et tõenäoliselt hakkaks ta kartma ja teeks oma jooksuaja rekordi, kuid mõte on oluline. Ja ma ei unusta mitte kuradi kunagi seda kui me tema juures olime ja ma nutsin ja kuidas ta ise ei püsinud püstigi ja ütles et "Mina neile nimesid ei ütle, aga kui nemad lähevad lööma, lähen löön mina ka". Ja see, kuidas me kahekesi istusime jopede sees kuumal saunalaval ja laulsime " Su silmade sära, ei unune iial" ja jõime vanakest samal ajal. See, kuidas me istusime kahekesi Nuustakul baariletil peale tööpäeva lõppu ja kuulasime "Fairytale gone bad". See, kuidas me suve esimeses pooles kahekesi koguaeg minu kitsas voodis magasime ja siis ärkasime selleks, et käia Hesburgeris söömas ja siis magasime edasi. Ning kuidas sa alati enne mind üles ärkasid ja üritasid vaikselt arvutis olla ja kõik sulle alati helistasid ja sa üritasid sosistada et "Ma ei saa rääkida, maxu magab". Ja see, kuidas me alati vanni kukume. See, kuidas sa aasta tagasi mulle helistasid, kui sa eksamil olid läbi kukkunud ja ma vedasin ennast vanakesega kanali äärde, et koos masetseda. Aga me ei masetsenud siis enam:). See, kuidas sa suve alguses mu elu päästsid.. Kuidas sa mu maha suutsid rahustada, kui ma mitte midagi ei suutnud teha, kui ma mitte kellegagi ei suutnud rääkida. Sa leidsid siiski õiged sõnad ja suutsid mu lõpetama panna. Ma ei unusta mitte kunagi seda päeva ja ma ei unusta mitte kunagi seda, mida su sõnad mulle tol korral tähendasid.
MaXu lihtsalt niiiniiiniiiiiiii väga armastab sind.

Ma ei arvanud kunagi, et ennast saab nii hullult vihata. Järgmine õhtu, mida ma veedan nuttes. Mille kuradi pärast?
2 kuu ja 6 päeva pärast on eksamid läbi. Mind ei takistaks mitte miski siis enam.

Ma olen palju mõelnud ja öelnud, et mu sõbrad on mu ainuke põhjus, miks olemas olla. Ühed neist kaovad vaikselt mu elust. Teised tahavad, et mina kaoks. Ma teadsin seda tegelikult. Ja ma ikkagi lootsin, et kõik saab korda. Et nad saavad üle, hoolimata sellest, et nad mind pidevalt näevad.

Hui. Mitte miski ei saa korda.
Ja mitte miski ei saagi korras olema.