Ma tahan karjuda, ma tahan nutta, ma tahan kogu selle toa segi peksta, ma tahan endale haiget teha, ma tahan talle haiget teha, ma tahan kõikidel näod täis sõimata, ma tahan lihtsalt, et ta hooliks.
Mul oli ainult üks jõulusoov, et nad ära jääks.
Üle nädala tagasi oli mul ka ainult üks soov.
Ma pole kordagi arvanud, et ma olen ideaalne. Ma pole kordagi väitnud, et ma olen ideaalne.
Aga ma ei osanud arvata ka, et asi siis kohe nii hull on.
Ma tahaks lihtsalt aega tagasi kerida. Väga väga palju.
Ma mõtlesin, et täielik vältimine teeb head mulle, aga ei. Ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Ja pole kindel, kas tahangi suuta.
Jõuluõhtu oleks ju ideaalne hetk ära minemiseks?
Kuid ärge põdege, ma olen isegi selle jaoks liiga nõrk.
(Jah, mu tujud muutuvad kiiremini kui mõni hingata suudab)
Aga lihtsalt, ma lihtsalt ei suuda enam.

Tuhandeid soove,sõnadesse panna neid ei saa.
Tunnete proove,pisaraid mis peagi pühid sa.

Tuhandeid soove,leida võid kui tähti talveöös.

Tunnete proove,südamesoove.

Ükskõik kui väga ma jõule ka ei vihkaks.. Tulevad nad lõpuks ikkagi. Ükskõik kui väga kõik valgeid jõule ka ei sooviks, lund ei tule veel nagunii. Ma loobusin lõpuks tegemast nägu, et minu jaoks pole jõule. Just peale seda, kui isa mulle selle pisikese kuusekese tõi. Ja tegelt on mul jube nunnu tuba. Koos nende 8 küünlaga ja pisikese kuusekese ja nende piltidega seinal, mis samuti tulekestega ümbritsetud on. Lihtsalt valus on. Aga ma üritan mitte mõelda sellele, et need oleks võinud olla ideaalsed jõulud mu jaoks. Oleks..aga ei ole.Ja nii ma siis istungi ja söön mandariine ja kuulan jõululaule ja vaatan lihtsalt seda kõike. Mis on nii ilus, aga liiga üksi. Ja ma muutsin ka homseid plaane. Mu esialgne plaan oli nimelt teha nägu , et jõule pole, et kõik on nagu igal teisel esmaspäeva õhtul. Siis nüüd ma otsustasin juua hõõgveini nii palju kui mahub, põletada oma küünlakesi ja vaadata telekast jõulufilme, kuni jõuan. Ükskord saab kõik korda. Ükskord kindlasti.

Rahulikke jõule Teile,

Teie Marge.:)

Kolm lihtsat sõna: Ma vihkan jõule.

Lihtsalt vihkan. Kui selle nädala ma suutsin veel üle elada, siis järgmist ma kardan. Sest päevad lihtsalt venivad. Lõputult voodis logeleda ma ka ei saa, sest ma kardan mõelda. Jõululaupäev hirmutab mind ka.. Ma tean piisavalt meie pere. Ma tean, et ma istun lõpuks lihtsalt siin, oma toas. Kui ma kunagi mõtlesin, et võiks midagi juua, siis parem mitte. Ma kardan juua, esimest korda. Sest ma kardan, et ma ei suuda siis enam ennast kontrollida. Tähendab, ma tean, et ma ei suuda. Ma suutsin muidu rahulikuks jääda,kuid lõunakasse ma poleks pidanud minema. Esiteks seal lasti koguaeg vaikselt jõululaule, aga vähemalt poodidesse polnud neid alguses kuulda. Ja siis tuli Mariah Carey "All i want for christmas is you". See on niigi valus laul. Ja siis pandi see veel eriti kõvaks ka, nii et kõikidesse poodidesse oli seda kuulda.
Ma olen õnnelik, et lund pole. Sest kui veel lumi tuleks ka maha, oleks mul koguaeg meeles, et jõulud on. Või noh meeles on ikkagi, aga lumi teeks veel valusamaks selle.
Ma vihkan jõule.. Lihtsalt vihkan.
Ja kõik keda huvitavad mu jõulusoovid. Neid on täpselt 1. Ja see pole mitte tema. Vaid, et jõulud üldse ära jääks.
Tema.. Teda ma ei taha. Ma ei taha, et ta oleks minu oma,sest mina tahan seda. Muidugi, ma tahan teda tagasi. Kuid ainult siis kui tema tahab mind.

"Oled maast-madalast teadnud, et kui kukud hobuse seljast maha, ronid sinna tagasi. Kui sul on autoõnnetus, istud sa ikka rooli tagasi. Kui su süda lõhutakse, armastad sa ikkagi uuesti." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Teha nägu, et kõik on korras, osutus lihtsamaks kui ma kartsin. Naeratus suudab peita kõike.. Niisiis tuleb alati naeratada. Isegi kui see tekitab head tunnet, meenutab iga asi teda. Iga liigutus, iga sõna, iga lõhn. Iga hetk, igal pool, igal ajal. Pole vahet, kas ma kirjutan samal ajal tööd või isegi magan. Ta on koguaeg mõtetes..isegi unenägudes. Kui saad üks kord haavata, paraned kiiresti. Kui teine kord, läheb rohkem aega. Jne. Ma ei tea mitmendat korda tema mulle haiget tegi.. Suhete mõttes.. Sügavalt. Teist korda. Neid õhtuid mida ma selgelt mäletan, on vist kolm. Kuid mitu korda ma nutnud olen tema pärast. Ma tõesti ei oska öelda.. Väga palju. Kuid praegu. On mul hetk, kus ma isegi ei suuda nutta, ma ei taha. Ma ei taha ka sellel teemal pikemalt arutleda, mul pole vaja haletsust. Samas on kohutavalt armsad inimesed, kes lihtsalt uurivad, kuidas mul olukord on. Kasvõi ainult sellepärast helistavad ja üritavad. Näiteks see küünalgi. See on nii lihtne ja odav asi, aga te ei kujuta ettegi kuidas tol hetkel kui mulle see anti, oli ülekõige. Ja kõik need laused, et mu silmad pole pisaraid väärt ja kuidas mulle sisendada üritatakse, et ma olen tugev ja võitjahingega. Kõik see on nii armas. Ja teie pärast ma teengi nägu, et kõik on korras. Isegi kui ma tean, et kõik mis te räägite, pole tõsi. Aitäh.
Kuid ükskõik kui armas see ka poleks, koguaeg on valus. Lihtsalt on. Kasvõi eilegi kui me koju sõitsime kuskilt Sanderi maalt ja pimedas maanteel sõitsime ja ma kuulasin "Not Enough"-i. Nii kohutavalt raske oli ja pisarad olid ka jälle tagasi, tõestamas, et nad pole veel otsas. Aga asi ka paraneb natuke. Ma suudan süüa. Mis siis et ma olen täna näiteks ainult 2 saiaviilu ja pool pakki krõpse söönud(jah ma tean, rämpstoit on halb), siis ikkagi. See on kõvasti rohkem kui ma pühapäeval ja esmaspäeval kokku sõin. Ja kui ma päev otsa ringi rahmeldan ja päeval enam ei maga, siis ma suudan ka õhtuti uinuda. Mingil hetkel, mingil moel. Kuid siiski.
Tegelikult, ma ei taha halada ja hädaldada. Ma tean, kõigil on raske. Aga ma tahan, et see oleks kuskil kirjas. Lihtsalt tahan. Ja ükspäev ma olen õnnelik, et see möödas on. Ja õnnelik, et see juhtus. Kunagi kindlasti. Kuigi. Ma ei suuda unustada seda hetke kui ma nägin Teda. Mis siis, et ma olin tõesti purjus. Mis siis, et kogu järgnev aeg on nii udune. Ma ei unusta seda, kuidas Ta seda teist hoidis. Kuidas Ta teda vaatas. Kuidas Tema jaoks eksisteerisid ainult nemad kaks. Kuidas varem olime olemas ainult meie kaks. Ja kui ma seda nägin ,kuidas ma tardusin. Ma ei tea, kas ma vaatasin neid minuti või 10 minutit, sest aeg seisis. Kõik tantsisid ja lõbutsesid ning minul lihtsalt hakkasid pisarad voolama.. Ja ma jooksin ära. Ma tean, selle kirjeldamine ja kirjutamine teeb mulle ainult rohkem haiget..aga. mind ei huvita.
Ta oli niiii minu. Veel nädal tagasigi. Kõik oli niiiiiiii korras. Ja päev hiljem.
Ma olen lihtsalt loll.

Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma mõtlesin, et kõik mu pisarad on otsa saanud, et nüüd ma tõusen, aga ei. Ma lihtsalt ei suuda. Ma oleks ennem peaaegu närvivapustuse saanud. Ma lihtsalt nutsin kuni ma ei suutnud hingata. Ma lihtsalt üritasin kuidagi õhku ahmida. Ja siis oli tunne, et kõik jookseb kokku ja ma minestan siia samma ära. See pole lihtsalt purunenud unistus nagu väikselt lapselt ära võetud komm. Mul kõik kohad valutavad, hingata on valus ja ma lihtsalt värisen. Juba mitmendat korda päevas. Vahepeal tulevad hetked kui ma rahunen pooleks tunniks ja siis hakkab otsast peale.

KUIDAS KURAT SAAB INIMESEL KES ON MULLE VIIMASED AASTA AEGA ÜKS LÄHEDASEMAID OLNUD, MUUTUDA NII LIHTSALT TÄIESTI POHHUISTIKS KÕIGES MIS PUUDUTAB MIND? Kuidas ta sai ühe päeva ümber mõelda kui üleeile oli kõik ideaalne? Kuidas ta tahtis mingit põnevikku vaadata ja ma kohe alguses ta kaissu tuttu ära jäin ja filmi lõppedes ta mind üles ajas õrnalt ja me mitu tundi juttu ajasime? Kuidas ta sai kõik ära unustada? Kuidas..kas ta siis ei mõelnud ühtegi sõna?

Kas ma tõesti pole mitte midagi väärt?

Kui ma ise ei võtaks kordagi ühendust, kas ta üleüldse hakkakski mind igatasema? See nuga, mis iga sügavama hingetõmbe korral haiget teeb, on tagasi. Aga võibolla ta alustaski kõigega üldse haletsusest minu vastu.
Ma ei tea. Ja samas ma pole kindel, kas ma tahangi teada. Ma vihkan ennast. Aga mulle lihtsalt tundub, et miski on valesti. Et miski on väga väga valesti. Aga võibolla ma kujutan ainult endale ette..nagu mulle tavaliselt öeldakse. Mitte ainult tema poolt(ta pole seda otse välja kordagi öelnud) vaid üleüldse. Ma vihkan tunnet, et ma sõltun kellestki. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas sellest lahti saada, aga lahti saama ma pean. Lihtsalt pean.

Days feel like years when i am alone.

Coelho raamatud räägivad palju sellest, kuidas sisetunnet ei tohi eirata. Kuid seda ma jälle teen. Ma vihkan seda tunnet mu sees.. Seda ette aimamist. Ma ei taha, et see tõsi oleks. Ja ma ei taha lasta kõigel minna selles suunas. Ma jälle kardan. Ja see pole õige. Võibolla tõesti, mul lihtsalt on närvid läbi ja ma kujutan kõike endale ette. Vähemalt ma loodan seda. Ja mille kuradi pärast mulle kõik pisiasjad nii korda lähevad. Ma tõesti ei tea..
Kuid kui kõik tõesti peaks nii minema.. siis võite mulle tõenäoliselt hullumajja külla tulla järgmine kord.

Kui tikku põlema panna siis kohe algul saab vaikselt puhudes ta ära kustutada ja leek on ka pisikene. Kuid mida kauem tal põleda lasta, seda kiiremini leek kasvama hakkab ja seda raskem seda ära puhuda on. Ja lõpuks kui sa ikka ei puhu teda ära, saad arvatavasti lihtsalt valusalt kõrvetada.

Probleemidega on samamoodi. Algul nad on väiksed, kuid siiski märgatavad ja neid annaks ära parandada ilma suurema vaevata. Aja möödudes nad järjest kasvavad ja kasvavad. Lõpuks neid on väga raske lahendama hakata(kuid mitte võimatu). Ja kui ikkagi mitte reageerida saab lihtsalt elult valusalt kõrvetada.

Jah ma tean, arvatavasti see jutt pole kellelegi üllatuseks ja võibolla ta tõesti on suhteliselt mõttetu. Aga las ma teen oma väikseid geniaalseid avastusi edasi.

Hetk peale paha tuju välja elamist tekkis maxul hea tuju. Esiteks pean ma kindlasti Andrust tänama, kes saatis mulle The Suni uue loo "Igatsus on hea". Sest see oli täpselt see,mida ma vajasin, täpselt see millest piisas. Ja mõtlema hakkasin hoopis uutel teemadel(teate küll mu mõttekäiku, jookseb igale poole hästi palju). Nimelt pakkuge kolm korda kelle peale ma mõtlema hakkasin, kui kuulen lugu igatsusest. Ja kuna ma samal ajal blogi lehel olin, lugesin ma juulikuu omasid. Ja lugesin lauseid, et "mis siis kui ma ei taha loobuda unistamisest, sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt nii väga tahan". Ja kui masenduses ma olin. Ja kui ma nüüd mõtlen..kui ma oleks loobunud unistamisest, kui ma oleks loobunud, hoolimata, et mulle tundus see, mis meil oli liiga eriline, kui ma poleks nõus ootama ja olnud kellegagi, lihtsalt ülesaamiseks. Ma poleks seal kus ma olen. Mul poleks Teda. Ja kui nädal või kaks tagasi meeletult kartsin, siis praegu tunnen ma, et ma olen nõus vaeva nägema..sest ta lihtsalt on seda väärt. Ja ma ei arva seda, ma tean seda:).

Igatsus pole süüdi.

Igatsus teeb head.

Igatsus annab teada-

armastus meist inimesed teeb.

On laulusid, mis sobivad mõnda hetke ideaalselt:).

Lugesin siis igavusest ühe inimese nö rateblogi, kus oli tehtud küsimustik sõpradele. Ja lihtsalt pani mõtlema. Nimelt esimene küsimus seal oli, et mida sa teeksid, kui ma sooritaks enesetapu. Ja siis kõik need 10 vastajat, vastasid küll natuke erineva sõnastusega, aga mõte oli, et sa ei teeks, kuna ma ei luba. Võibolla ma eksin ja sellel inimesel tõesti on kõik 10 inimest nii tähtsad ja kallid ning poleks aind reiditutvused, siis ta võibolla tõesti kuulaks neid. Aga kui ma nüüd mõne neist iseloomustust ka lugesin.. siis sinna oli kirjutatud et hästi nummi, kahju et päriselus ei ole näinud(sõnastus oli jällegi erinev, mõte ei muutu). Mind lihtsalt häirib valelikkus. Olgu sa ei saakski öelda, et jah tapa end ära. Aga no mille kuradi pärast sa arvad, et sa oled nii tähtis, et sinu võimuses on seda lubada või mitte. Veel enam, kui tõenäoliselt see sulle nii väga korda ei lähe. Paljud inimesed on enesetapu lähedal ja nende sõbrad võibolla isegi näevad seda, aga nad nagu ei tahaks aru saada. Mina olen ka olnud. Ja tegelikult see paistab käitumisest välja, aga lihtsalt midagi ei võeta ette. Nagu keegi(ma pole kindel aga arvan, et Coelho) kirjutas "Oled elus- oled mittekeegi, surnuna oled jube tähtis"
Tegelikult iga kord kui ma tööl olin, tahtsin ma ka valelikkusest kirjutada. Mulle sooviti iga õhtu kümneid kordi Ilusat õhtu jätku ja Edu ja Meeldivat õhtu jätku jne jne jne. Paljud neist tegelikult seda ka mõtlesid? Aus olles, ma vihkan ka telefonimüüjaid. Kuigi nende jaoks on see lihtsalt töö, aga varem ma ei saanud ka sellest aru, nii et ma mõistan teid. Aga miks nad ei võiks lihtsalt nägemist öelda või midagi sellist? Nii mitmel korral ma oleks palju õnnelikum olnud, kui mind oleks perse saadetud koos mu raamatutega, aga ei.. Nemad pidid oma vastiku tuima häälega mulle Ilusaid asju soovima, ise mitte karvavõrdki hoolides. Okei, ma soovisin ka paljudele Ilusat õhtut. Aga 1. see oli minu töö viisakas olla. Ja teiseks inimesed, kes mulle väga vastu hakkasid, neile ütlesin ma head aega ja panin lihtsalt ära.
Ma vihkan lihtsalt valetamist nii nii väga. Ma võin/võisin andeks anda peksmise, petmise, vägistamise, varastamise, sõimamise, solvamise, täiesti maatasa tegemise, aga ma ei ole kordagi andestanud valetamist. Isegi kui ma teen näo, et kõik on korras, sest ei ole ja ei hakkagi olema . Ma lihtsalt pole vihapidaja inimene. Ma ei oska ja ei taha. Ma võin olla täiesti kindel, et mul on õigus, või mis iganes, aga nähes kellegi süümepiinu või kurba nägu..ma lähen lõpuks ise vabandust paluma. Jah ma tean, paljud kasutavad seda ära. Isegi märkamatult. Ma naeratan ja te kõik usute, et ongi hästi, et ma unustasin. Aga ei unustanud. Ja ajapikku see kasvab. Teatud inimeste nägeminegi ajab mul sees kõik keerama. Just nende mineviku omade. Just sellepärast, et nad valetasid ja liiga valusalt. Ma oskan andestada..ausõna, kuradi hästi oskan. Aga tule räägi lihtsalt ise ning mida varem seda parem.


(Teisipäevad ei ole minu jaoks.
Väsinud- torisen, õiendan, hädaldan ja hammustan.. Hoidke must eemale.)

Ma lihtsalt tahaks vahelduseks õnnelik olla.
Aga ma kardan.
Liiga palju.

Nothing’s gonna change
The things that you said
Nothing’s gonna make this
Right again
Please don’t turn your back
I can’t believe it’s hard
Just to talk to you
But you don’t understand

‘Cuz we lost it all
Nothing lasts forever
I’m sorry I can’t be Perfect
Now it’s just too late
And we can’t go back
I’m sorry I can’t be Perfect

Simple Plan - Perfect.. Liiga tänane lugu

Kogu see ärevustunne, millest ma natuke aega tagasi rääkisin.. See ei petnud mind. Ja millegi pärast on siiski negatiivset rohkem kui positiivset.. Ainuke küsimus.. mis järgmisena.. St kes järgmisena?
Kui Teda ka ei oleks, läheks ma vist hulluks.

Kui te tulete mulle õiglusest rääkima maailmas.. siis mis kuradi õiglus on kui nii tehakse lapsega, kes on kõigest 1 aastane.

Miks saadakse aru, kui kallid teatud inimesed ikkagi on(isegi kui varem poleks seda uskunud) üldjuhul ainult siis kui nendega midagi piisavalt hullu juhtub? Vähemalt ei pidanud mina seekord sellepärast neid päriselt kaotama.

Isegi kui tundub, et kõik hakkab positiivsemaks muutuma..suudab miski siiski kõik ära rikkuda. Terve tänane päev oligi liiga hea muidu, et tõsi olla.

Millal ma lõpetan ütlemast asju, mida ma tegelikult ei mõtle, mida ma ei taha ja mida ma nagunii ei suuda?
Minu idee oli ära unustada see, mis toimus. Sest ma arvasin, et seda sa tahad..ma arvasin, et nii on sulle lihtsam jne. Aga kordagi ei arvanud ma, et sa tõesti unustadki kõik ära. Veel raskem, et sa unustad isegi selle ära, et ma olemas olen. Võibolla tõesti, sa ei oska kuidagi minuga suhelda. Aga võibolla sa lihtsalt ei taha. Mina ei unusta nagunii ära. 3 nädalat on möödas ja hoolimata mu joodud alkokogusest, mäletan ma kõike täpselt, alates hetkest, kus ma alles helistan, et ma hakkasin Tartu liikuma. Võibolla sa ei tahtnudki kõike ära unustada.. Aga ma ei jätnud seda valikuvarianti . Nagu alati, ma ei lasegi millelgi tekkida, sest ma olen omaarust nii tark, et tean mida sa tahad. Ja võibolla teangi. Aga kõik need "võibolla" 'd jäävadki lihtsalt "võibolla" 'deks. Aga raske on ikkagi.
See kõik on tegelikult nüüdseks kestnud pea aasta aega ja kõige masendavam ongi, et ma pole mitte midagi õppinud. Ma tean, et mitte midagi nagu nii ei saa, sest kui saaks oleks see juba juhtunud ja ometi iga kord kui miskigi positiivsemas suunas liigub, olen ma jälle hetkeks õnnelik ja korraks jälle loodan. Selleks, et elu saaks mind jälle vastu maad lajatada.
Persse.

Sooner or later it's over..
I just don't want to miss you tonight.

Osad sõnad sobivad lihtsalt liiga hästi mõndadesse hetkedesse. Kui mingi hetk tuli lihtsalt lambist hea rahulik tunne sisse, siis praegu on vastupidi. Nagu mingi ärevus on sees koguaeg. Tundub nagu kohe kohe juhtuks midagi, mis mõjutab paljutki. Samas midagi sellist nagunii ei juhtu, seda ärevuse tunnet on ju varemgi olnud. Samal ajal on oleks nagu mu sees nuga.. Mis ei tee haiget, kui ma lihtsalt olen. Kuid iga kord kui ma üritan sügavamalt sisse hingata ja naeratada tõeliselt.. Siis ta lõikab valusalt ühe jälje juurde.
Hetkel mulle ei meeldi lumi. Ta on..aga samas. Temast pole kasu. Ta paneb unistama sellest vabastavast tundest ,mis on lauaga mäel olles, aga seda ei saa veel. Ma tean,et ootama peab veel. Aga mul on kõrini ootamisest. Kuid on mul järjekordselt valikut. Nii ma siis mõtlengi sellest heast ja puhtast hetkest, isegi esimesest kukkumisest lumele pikali jne.. Ja tean, et ma pean jälle kannatlikult ootama.
Aga ma pole kannatlik inimene. All or nothing. Now or never.

Haige olen ka järjekordselt. Kurk on sajaga valus, miski nagu põleks seal. Kuigi hetkeks on mu hääl peaaegu normaliseerunud.. Siis valu pole kuskile kadunud. Kõik lihased on ka valusad, samuti pea lõhub. Gripp? Loodame, et ei. Laupäevaks saan terveks. Või noh..mis laupäevaks. Homme õhtul juba lähen tööle. Ja neljap on 2 kontrolltööd seega peab kooli ka minema. Ja reedel on samuti koolis tööd ja päris töö ka siis. Kuradi hea, et vähemalt autokool on nüüd kaelast ära.

Nüüdsest hakkan ma kirjandeid teemadel, mille kohta mul absoluutselt ideid pole, kell 3 öösel kirjutama. Jutt jooksis väga hästi ja õpetaja oli ka järgmisel päeval viimistletud tulemusega rahul.

And I don't want the world to see me
cause I don't think that they'd understand.
When everything is made to be broken,
I just want you to know who I am.

Kurbusest silmades saab naer.

Ükskord vähemalt kindlasti. Ükskord kindlasti ka püsivamalt:)

Aitäh härra Lumi. Aitäh, et hommikul kui ma masenduses ja unise näoga uksest välja astusin, rõõmustasid sa mind, panid mul silmad siiamaani särama. Et ma tulin Riiamäelt jala koju kuna lihtsalt nii ilus oli ja nii hea. Näpuotsad küll külmetasid, aga see selleks. Isegi vanaema ütles, et ma tulin koju nagu märg kassipoeg, samas endal põsed nii punased ja silmad säravad. Ja kohe teen toa ka korda ja põletan oma küünlakesi. Ja akna tagant piilus just tihane. Feel gooooooood:).

Ja ma ei väsi kordamast kui kuradi hea on välja vaadata.. vaadata seda lund , mis langeb. Isegi see, et mu sõiduõpetaja mind lumekuuliga viskas oli nii kuradi positiivne.

Kui ma tahtsin sind panna valiku ette, kas kõik või mitte midagi, palusid sa vahepealset, sa palusid sõprust. Saad aru, sa ise tahtsid seda. Nüüd kui ma üritan seda sõprust elus hoida, ütled sa, et sul pole seda sõprust vaja, sul ei ole aega ja sa tahad mu elust ära kaduda. Tõesti unustad kõik nii lihtsalt ära? Ja ma ei mõtle seda, mis meil oli suve alguses, vaid seda mis oli varem.. Kui nii siis, olgu. Kuid järgmine kord kui sul palutakse millegi vahel valida siis palun ära palu muud varianti ,mida sa tegelikult ei taha, mida tol hetkel tahtes võibolla mõtlesid lihtsalt, et äkki nii on teistel kergem. Kuigi tegelt, mõtlesid sa üldse kordagi teiste peale? Aa noh, tegelikult muidugi mõtlesid. Küsimus peaks olema, et kas sa kordagi mõtlesid ka minu peale? Suve alguses, lõpus või praegugi? Aga ma ei taha vastuseid, ma tean neid niigi ja nende veel üle kordamine teeks lihtsalt liiga palju haiget. Aga ise sa tahtsid nii. Mina lõpetan nüüd.



Ja veel. Lugesin ma ühte iseloomustust veevalajate kohta, mis vastab järjekordselt tõele minu puhul vähemalt:
Veevalaja olemus on vapper ja kindel, nii et pole märgata tema sisemist ebakindlust. Tõelisi sõpru on neil tavaliselt vähe, kuid kõik inimesed on talle “õed ja vennad”. Kuid kui ta tahab üksi olla, ei tohi teda segada.

I am not afraid to walk this world alone.

Aga maxu avastas, et mulle meeldib nii elada nagu on. Esimest korda üle pika aja olen ma rahul sellega. Aga nii on ju hea. Nii hea on mõelda, et kui mul on kiire aeg, ma võin peale kooli koju tulla ja ülejäänud õhtu magada, sest mul pole vaja kindlalt kellgagi kokku saada. Nii hea on kui ma ei pea mitte kuskile kindlalt jõudma, kui ma ei taha või kui mul tulevad lihtsalt lambist uued plaanid. Nii hea on teada, et ma võin teha täpselt seda mida ma tahan, hea on teada, et mul võib olla öid nagu see laupäev oli ja mitte kellelgi pole õigust mulle midagi ette heita, mitte kellegi ees ei pea ma vabandama. Ja Talle tahaks ma ühe suure Aitäh öelda, sest tänu sellele ööle ma jõudsin sellele järeldusele.

Ja kõik see oli kord ning las ta jääbki nii.
Muinasjutu metsa sa ei tule tagasi.

Ainus mida soovin ma, et mind mäletaksid sa.

Kohutavalt saamatu olen. Terve päeva passisin kodus tähtsa plaaniga õppida.. Pakkuge kas õppisin? No ei. Natuke bioloogiat vaatasin, aga see oli ka kõik. Tüüpiline. Koguaeg hädaldan, et kiire on ja kui aega on rohkem kui vaja siis passin tühja midagi tarka tegemata.
Aga mul on kõige armsam koer üldse:). Kes muu suudab ukse peal oleva klaasi vastu oma nina suruda ja mulle anuvalt otsa vaadata, et ma ta tuppa laseks. Kes muu suudaks ühe pea toetusega kõik mu püksid täis ilastada. Kes muu suudaks oma pead mu käe peale nii kaua toetada, kuni mu käsi ära sureb. Ja kes muu suudaks mind öösel ära ehmatada, kuna ma avastan, et keegi magab mu kõrval ja ei kavatsegi tagasi maha minna.

Inimesed ei mõtle kui palju haiget nad oma sõnadega teevad.
Ja kui haiget teeb teadmine, et nad on nö siis sõprusest välja kasvanud ja kaovad mu elust. Ja mitte ainult teadmine, nad ütlevad selle ka välja ja selles pole nende arust mitte midagi imelikku. Kõik on normaalne ja ma peaks veel rõõmustama ka.
Minge perse. Ma ei taha enam.

Nagu ütlesin mai kuus juba."Unustan teid nagu unustasite minu."
Ma suudan küll.
On veel palju põhjuseid miks Eestisse jääda?

Tore on teada, et inimesed ,kes pääsevad mulle kõige lähedamale, avastavad, et targem oleks mu elust siiski kaduda.

Vihkan, et ma tast ikka hoolin. Vihkan, et kaotasin inimese, keda ma kõige rohkem alati vajanud olen, venna.

Homme olen edasi asjalik.

Jube väsitav nädala algus on olnud. Eile peale kooli üritasin ma enamus õhtut tark olla ja õppida, vähemalt üritasin. Täna ka, pidasin peaaegu kogu selle teisipäevase õuduse vastu.. Ja mõlemasse järeltöösse jõudsin kaa, mis siis et bioloogia hinnet ma siiski parandada ei suutnud, ma vähemalt üritasin ja muu mind ei huvita hetkel. Peale kooli õpetasin tund aega oma Mõmmit ja veetsin paar tundi kitarri õppides.. Jah, mitte lihtsalt mängides, vaid õppides igasuguste harjutuste järgi. Tulemused: F-duur tuleb juba täitsa välja ja suudan isegi lugudesse seda mängida sisse, küll kohmakamalt kui teisi kohti, aga asi seegi, Dm- ehk siis duur, mis üleeile alles mu mängitavate duuride nimekirja lisandus tuleb sujuvalt lugudes välja ja Jaan Tätte "Ojalaulu" oskan ka mängida:). Veel olen ma hästi tubli olnud ja raamatust tsitaate välja kirjutanud ja ühiskonda vaatasin ka natuke, pealegi homme nagunii pole veel töö. Ja nüüd väsisin ära.
Mõtlesin veel mingi ühiskonna töö ära teha, aga loobusin. Kaua sa ikka jõuad. Tuttu ei taha ka veel minna. Nüüd avastan jälle kui väga ma Evanescence "My Immortal"-it armastan ja põletan oma küünlaid ja räägin erilistemaga oma msni listist ja lihtsalt..olen. Ei üritagi midagi tarka teha, tänaseks aitab. Homme olen edasi asjalik. Vähemalt üritan. Ja üritamine loeb rohkem kui tulemused. Tulemused on olulised teiste jaoks, aga kui sa tead, et sa ei näinud palju vaeva, siis peale pisikese egoturgutamise teemal "küll ma olen ikka tark" ei anna see rohkem midagi. Aga mina otsin rahulolu ja selle saan mina vähemalt teadmisest, et ma üritasin ja sain sellest mingit kasu, mis tulemused on, pole hetkel oluline.:)

And if you have to leave

I wish that you would just leave

'Cause your presence still lingers here

And it won't leave me alone

These wounds won't seem to heal

This pain is just too real

There's just too much that time cannot erase

When you cried I'd wipe away all of your tears

When you'd scream I'd fight away all of your fears

I held your hand through all of these years

But you still have

All of me

I've tried so hard to tell myself that you're gone

But though you're still with me

I've been alone all along

I'm so tired of being here...

(Ma ei taha nende laulusõnadega öelda, et ma olen masenduses. Ei. Homme ma ärkan ja olen jälle tugev ja tubli.)

"Või kas saab üldse ühtegi suhet lõpetada? Eriti- kas selle üle saab otsustada üksinda? Midagi ei juhtu nii äkki, nagu pealtnäha paistab. Ükski lugu ei alga sel minutil, kui seda alustatakse, ega lõpe tunnil, mil see lõpetatakse. Sõnu on lihtne öelda kui need on pelgalt sõnad. Armastus polnud kindlasti vaid sõna, see oli tuhat sõna, tuhat mõttevälgatust, tuhat tundevoogu. Kuidas oleks saanud kõigile neile ühe raksuga joone peale tõmmata- see oli ilmvõimatu."

Meelike Saarna "Kahe südamega tüdruk"

Täiesti kohutav.
Tahan kõigi vastu hea olla, aga välja tuleb nagu ei hooliks kellestki.
Peale enda.
Ja võibolla nii ongi.
Olengi selline tohutult suur egoist.
Peaksin veel vabandama, aga vot ei vabanda. Milleks. Kui mind nagunii ei usuta. Ja pealegi, ma tõesti võibolla olen täiesti kohutav inimene, aga ma ei tunne ennast nii süüdi ja ma ei tunne, et mu tegu oleks nii kohutav olnud nagu sa mind tundma panna üritasid. Või mitte üritasid, see õnnestus.
Mis vahet siis enam on.

Inimesel on alati võimalus teha seda(kasvõi lihtsalt üritada), mis talle meeldib. Probleemid hakkavad hetkest, mil inimene teeb ühte aga tegelikult tahab teist.

Üleeile, neljapäeval, kui ma koju kõndisin Annelinna keskuse juurest, oli hästi ilus sügiseilm ja nagu ikka tõi see palju toredaid mõtteid.
Mulle meenus kui ma aasta tagasi oleksin niimoodi üksi kõndinud, siis ma teadsin, et keegi eriline ootab mind kuskil ja ainuke põhjus, miks enam ei oota, on see et ma ise tahtsin nii. Praegu kui ma kõndisin, ma teadsin, et mind ootab kodu, vanemad, sõbrad. Ja siis ma mõtlesin, et juhul KUI ma olen järgmine aasta Londonis, siis ma kõnnin jälle üksi ja mõtlen, et eelmine aasta ootas mind vähemalt mu pere ja sõbrad. Ja ma saan jälle mõelda, et ma ise ju loobusin järjekordselt sellest.

Aga see ei tähenda, et ma ei tahaks minna. Tahan, lihtsalt kardan, aga saan hakkama.:). Ja ma tean, et Eestis ootate te mind ikkagi. Teil pole muud võimalust, kes muu suudaks ikka sama debiilik ja totu olla. Ja tegelt olen ma ju vahepeal armas ka:D.

"Growing up is not always the best thing that can happen"

Mis siis kui ma ei jäta üritamist, unistamist, lihtsalt sellel põhjusel, et ma tahan nii väga? Tegelikult olen ma lihtsalt jälle perse kukkunud oma unistustega. Või ma ei tea. Iga kord kui tundub, et kõik on hästi, suudab miski/keegi ikkagi kõik ära rikkuda. Ei ole tore avastada, et inimesed, kellest ma hoolin ja kes kunagi hoolisid ise ka, on täielikult muutunud. Lihtne on mõelda, et teised on süüdi selles, et kõik sitasti on. Lihtne on mitte öelda, kuidas ma tegelikult asjadest arvan. Lihtne on mõelda, mis saaks kui teistmoodi olla.

"Maybe I was wrong to think I could have you.

But I kept trying.

And I believed I was winning in this game of love.

Until I saw you that day.

With her."

Ma lihtsalt tahtsin kirjutada oma lapsepõlvest enamust mida ma mäletan. Kirjutada ka asju, mida ma varem rääkinud pole. Ilma ilustamata. Lihtsalt. Mälestused.

Kõige esimene asi, mida ma meenutada suudan on mu vanemate tülid. Ma olin umbes 3 aastane ja ema nuttis ja ma viisin talle oma banaani kuigi see oli viimane ja ma olin seda terve päeva endale õhtuks hoidnud. Ta võttis selle kätte ja viskas vastu maad. Ja sõimas mul näo täis. Ma mäletan uduselt, et ma pole kunagi varem nutnud nii hullult nagu siis. Nagu mu ema praegu tavatseb öelda "Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati. " Edasi meenuvad minu ja Kadri tülid. Me vihkasime teineteist väiksena. Tõsiselt. Me kaklesime koguaeg ja mitte nagu tüdrukud, vaid me mõlemad olime koguaeg sinikaid täis, me kaebasime teineteise peale igal võimalusel, me keerasime sitta üksteisele igal võimalusel. Ainuke positiivne asi mis mulle mu esimesest 8 aastast meenub on mu onupoeg. Me elasime Reolas, tema Ülenurmes ja ometi ta viitsis iga päev suvel mulle külla tulla ja minuga mängida. Ta mängis muga küll ka barbidega aga üldiselt ronisime me puu otsas ja olid sõjamängud. Praegu suguvõsa kokkutulekutel ma ei tunne üldiselt, et ma kuuluks nende sekka ja see sama onupoeg on ainus, kellega mul on millestki pikemalt rääkida. Ta on arvatavasti ka põhjus, miks ma praegugi saan poistega palju paremini läbi kui tüdrukutega ja üldiselt mul on enamus sõpru poisid.
Kui ma sain 8 aastaseks, kolisid mu vanemad eraldi elama. Mina läksin emaga, õde jäi isaga. Ma mäletan kõiki neid tülisid, kui palju mind süüdistati, et ma ei armasta oma isa. Emal oli 3 töökohta, ta oli koguaeg tööl ja kui ta koju jõudis oli ta väsinud. Mina olin see, kes hoidis kodu. Koristas, tegi süüa, käis poes, ka vihmaga kui oli vaja midagi tujuparanduseks tuua ja lisaks oli mul kool ja muusikakool. Ma olin 8 aastane, ma oleks pidanud mängima ja mitte muretsema, kas meil raha jätkub, kas poest sai kõik toodud jne. Aga ma ei kurtnud kunagi, ma ei süüdista ka praegu teda. Ta pidi töötama me poleks muidu hakkama saanud. Lisaks sellele oli tal pidevalt luhtuvad armuromaanid, millega ma õppisin ära, et mehi ei saa lihtsalt usaldada. Paraku oli tal vaja kellegi peal ka masendust välja elada. Ma ei tohtinud kordagi nutta, sest kui ka mina oleks alla andnud poleks me hakkama saanud. Teate kui palju kordi ma kuulsin, et ta ei suuda, ta tapab mind ära, ma saan isa juurde minna ja kõik on korras. Kuid mitte miski poleks korras olnud. Ühesõnaga, kõigi nende aastate jooksul ei tohtinud ma kordagi nutta. Äärmisel juhul kui ma üksi kodus olin, aga siis mul polnud lihtsalt aega. Paari aasta pärast kolis meie juurde ka vanaema ja mul läks mõnes mõttes elu lihtsamaks, ma sain oma lapsepõlvega tegeleda kuid jah.
Vahepeal kolisime me ka linna ja uues koolis oli alguses väga raske. Suur linna kool. Ja mina. Väike tüdruk maalt, kes oli harjunud üritama nähtamatuks jääda ja lihtsalt kõik vajalik ära teha. Kui tõrvandis olid mul sõbrad, siis linnas polnud mul alguses neidki. Paar aastat hiljem kuulsin ma ka ,et minust oli alguses ikka väga hullud jutud liikunud. Aga ma sain hakkama ja aja möödudes leidsin ka sõbrad, kellest osad on siiani alles ja siiani aidanud mind oma toega.
Igatahes, läks kuidas läks. Kui ma olin 13 oli emal uus mees, kes oli alkohoolik. Alguses oli ta tore kui ta joonud oli ja ta ei teinudki seda väga tihti. Kuid siis, hakkas ta muutuma vägivaldseks juues. Ta hakkas jooma iga õhtu ja nad tülitsesid iga õhtu. Aasta aega iga õhtu ma nutsin ennast magama ja lootsin, et ei mulle ega emale ei tulda kallale. Lõpus ma kartsin enda pärast rohkem, sest see mees ei sallinud mind enam nii väga kuna ma palusin emal ta välja ajada. Kadri ehk mu õde käis kord nädalas meie juures. Sellel õhtul nad ei kaklenud. Kuid ükskord nad unustasid vist end tagasi hoida. Ma mäletan niiii hästi kuidas me Kadriga üksteist kallistasime ja nutsime. Sellest hetkest alates hakkasime me ka läbi saama. Kell oli 4 öösel. Kadri helistas isale, kes tuli meile kohe järele. Aga mina pidin järgmine päev tagasi minema, ma ei saanud ema üksi jätta. Mulle öeldi, et kui midagi sellist peaks korduma, et ma helistaks ja kutsuks isa uuesti järgi. Nad arvasid, et see oli harv juhus. Kadri pani öösiti telefoni kõvema hääle peale, et ta kindlalt kuuleks kui ma ühendust võtan. Ma kirjutasin iga õhtu/öö oma 5 korda sõnumit ja iga kord kustutasin ära ja ei saatnud ära. Ma lihtsalt ei saanud oma ema maha jätta, ma olin ainuke põhjus miks ta üritas. Muide, samal ajal pidin ma koolis käima. Muusika ja ema olid ainsad, mis mind elus hoidsid. Keegi ei teadnud, mis mul kodus toimus, mitte ükski sõbranna, mitte keegi, välja arvatud Kadri. Tema tugi oli tegelikult tohutu. Ta tuli igal võimalusel mulle külla ja viis mind välja kuskile. See kõik kestis aasta aega. See mees ei nõustunud lahkuma, ta lubas end meie maja ees üles puua, et ka mina seda näeksin. Ta ähvardas sellega pidevalt. Nii mind kui ema. Ja siis. Ühel päeval. Ta lihtsalt pani asjad autosse ja sõitis minema. Peale seda pole ma teda näinud. Seda päeva ma mäletan ka väga hästi, me olime emaga kahekesi kodus ja me mõlemad kartsime magama jääda, me kartsime, et ta tuleb tagasi. Samas ma ei oskagi kirjeldada, seda kergendustunnet, et lõpuks ometi on see läbi.
Kui veel aasta möödus. Ma olin siis 15, tekkis mulle esimene poiss. Nagu kellega me käisime. Paar nö üheõhtusuhet oli mul ennem ka olnud. Igatahes see poiss, läbi raskuste õppisin ma teda usaldama, ma tõesti uskusin teda. Ja ta pettis mind. See oleks niisamagi valus olnud, aga ta pettis mind lisaks teistele, ka mu oma õega. Ta väitis, et ma ise olen süüdi, sest ma olin nii kahtlustav ja mis iganes. Aga no palun vabandust, aga ta teadis ju mu lapsepõlve. Osaliselt vähemalt, ma olin üritanud talle seletada mitu korda, miks mul on lihtsalt raskusi inimeste usaldamisega. Eriti just meeste. Kui nad on sõbrad, siis ma usaldan kergesti neid. Aga kui keegi mulle lähedasemaks muutub, siis ma hakkan kartma. Aga ma sain sellest üle. Kuigi, tol hetkel kui ma teada sain, et mu õde ja tema koos olid, ma ei näinud põhjuseid edasi elamiseks.
Mõni aeg tagasi vägistas üks mu nn "sõber" mind.
Veel on igasuguseid petmisi,suhteid jms olnud aga neist ma ei taha rääkida, need jäljed, mis need suhted musse jätnud on, ei ole enam olulised. Muidugi, ma ei väida, et ma pole kellelegi haiget teinud, ma tean, et ma olen ja mul on kohutavalt kahju aga ma siiski üritan õppida elama natuke rohkem enda peale mõeldes.

Miks ma selle kõigest sellest mõtlema hakkasin üldse? Lihtsalt sellepärast, et kui ma peaks kõik selle uuesti läbi tegema ja ma teaks seda ette, ma tapaks end ära. Sest teist korda ma enam ei suudaks. Ainuke postiivne asi on, et ma ei tea tulevikku ette, ma võin loota, et kõik läheb paremaks, et ma ei pea enam kunagi sarnaseid asju läbi tegema. Ja selle mõttega ma elangi.
Kui ma vaatan oma väikseid poolõdesid. Siis nad meenutavad mulle tihti mind ennast väiksena ja ma hoian neid rohkem kui tavaliselt oma väikseid õdesi hoitakse. Või noh, hoolitakse alati, aga ma üritan seda rohkem välja näidata. Ma ei tea, ma tahan neile anda seda, mida ma ise kunagi kõige rohkem igatsesin. Õearmastust. Sest kõik väikesed lapsed tahavad üldiselt oma vanema õe/venna moodi oll. Roosi on praegu 6 aastane. Kui ma mõtlen, et ma olin kõigest 2 aastat vanem, kui mu senise elu kohutavamad aastad algasid.. Ma loodan, et nemad ei pea kunagi midagi sellist läbi tegema, ma ei laseks. Ja seda ma võin lubada. Kui keegi oleks mu emale vihjanud kasvõi mida ma läbi elasin, ma tean, et ta oleks mind üritanud säästa. Aga tal polnud õrna aimugi vist. Ma ei nutnud kordagi tema nähes, mul võisid olla silmad vett täis, aga ma ei nutnud. Samuti pole mu emal õrna aimugi, millise jälje see kõik minusse jätnud on. Ja samuti ei tea seda ka teie.

MaXu on segaduses. Mitte suhete pärast(vauu), vaid lihtsalt. Mida kuradit ma edasi teen. Peale seda aastat. Kas ma suudan ennast kokku võtta? Kas ma olen üldse suuteline tegema ära 1 aastaga 3 aasta töö? Edasi õppima minna tunduks kõige õigem, mõistusega võttes. Samas süda kisub Londoni poole. Ema poolest poleks probleemi, tema laseks mul minna. Isaga pole ma arutanud ja vaevalt ta nõus oleks. Samas. Inimesed arvavad erinevalt. 1 ütles, et ta on kindel, et ma ei tule tagasi. Teine arvas, et ma oleks varsti tagasi. Ma küsisin ka arvamust ja kui ma rääkisin oma mõtetest, siis öeldi, et ma olen ju otsustanud juba. Ma arvasin ka mingi hetk, et olen. Aga.. Kas olen? Olgu, mul on küll veel aasta aega, aga kui ma end kokku ei võta, siis on ilmselge, et sisse ma kuskile ei saa. Ja see aasta läheb kiiresti, sest alles ma läksin ju gümnaasiumi. Ja kui ma õppima edasi lähen siis mida. Ärisse või meediasse. Jälle uus lahkheli mu sees. Mõistus käseks ärisse minna, süda meediasse. Ma ei tea. Pff. Eks me näe. Kõik arvamused ja põhjendused on teretulnud.

"If you love something, let it go, if it comes back to you, it's yours. If it doesn't, it never was."

Teate, eile oli üle pika aja suhteliselt tore päev. Hommikust ööni, jah juba selle hetkeni kui ma magasin:).
Aga siis algusest peale. Esiteks, ma ei pidanud bussiga minema kooli, sest mu tore koolivenna tuli mulle järgi ja tüütu bussiloksumise asemel sain ma niisama palju rääkida, seda enam, et päriselt me pole nii palju juba ammu rääkind. Esimesse tundi ma küll ei jõudnud tänu sellele, aga sitta sellega. Seda enam, et nagu ma teada sain, esimeses tunnis õnneks puudujaid ei märgitud. Teised tunnid möödusid suhteliselt kiiresti ja enamus tunnid olid naljakad, kuna no kool algas alles ja kõik pole veel jõudnud üle visata. Kui linna hakkasime tulema, siis rääkisime ühega, et peaks tema juurde vesikat tegema minema kunagi. Ja no, muidugi kutsuti mind 3 korda päeva jooksul Illukasse reedel. Tänks. Linnas ajasin ma paar tundi õega juttu, tema pausi ajal käisime poodides, kus ma surfasin endale pluuse kokku ja solaariumist kalpsasin ka läbi ja vau, see mõjus:D. Igatahes olin siis vahepeal korra kodus ja siis läksin kitarri õpetaja juurde. No kitarri tunnid on ainult tujuparandajad.:) Ja sealt ära tulles tuli emps järgi ja lasi mul ise sõita ja kui koju jõudsin, siis ma sõitsin ise esimest korda väravatest ka sisse, varem ta ei usaldand mind, kuna see tee on kitsas ja koerad tolknevad ringi jalus. Ja lõpuks sain kiita, et ma olin väga hästi sõitnud(H). Tavai. Olin siis paar tundi kodus, rääkisin kõigiga kõike toredat ja siis helistas Silver, et kui ta tartu tuleb, kas ma viitsin taga välja minna. No kuna maxu siis ei viitsi. Siis mingi poole 1st jõudsin tagasi koju ja tuttu. Jube tore oli:). Ja mingi kell pool 2 helistas Tommi mulle ja kutsus välja. Nimelt kõik olid ta üksi jätnud ja tal oli igav ja mõtles mulle(H). Ma küll ei mäleta, mis me rääkisime, aga arvatavasti kutsusin ma ta reedel Raili juurde:D.

Vot. That's it. Tegelt, praegu see päev ei tundugi nii eriline, aga oli kuidagi jube positiivne, kordagi ei lastud kuskile mossitama jääda. Aitäh teile:).

Nii.Ma luban, et see on viimane sissekanne, mis ma teen P.Coehlo raamatust "Viies mägi". Lihtsalt, ma olen sellest liiga vaimustuses ja tahan 2 kohta sealt veel kuskile üles kirjutada.

"Iga inimolend näeb mingil hetkel, kuidas tragöödia ta elust risti läbi läheb; see võib olla linna hävimine, poja surm, alusetu süüdistus, haigus, mis teeb elu lõpuni sandiks. Sel hetkel kutsub Jumal ta silm silma vastu välja ja käsib vastata Tema küsimusele: "Miks klammerdud sa nii kõvasti selle lühikese ja kannatuserikka olemise külge? Mis mõte su võitlusel on?"
Ja inimene, kes sellele küsimusele vastata ei oska, annab alla. Samal ajal kui teine, kes oma olemasolule mõtet otsib, leiab, et Jumal on olnud ebaõiglane ja hakkab omaenda saatusele vastu. Just sel hetkel langeb taevast alla üks teine tuli - mitte see, mis tapab, vaid see, mis rebib vanad müürid maha ja annab iga inimolendi kätte tema tõelised võimalused. Argpüksid ei lase sel tulel kunagi oma südames lahvatada - kõik , mida nad soovivad on, et uus olukord muutuks nii kiiresti kui võimalik endiseks ja nad võiksid edasi elada ja mõtelda nii, nagu on harjunud. Julged panevad aga vanale tule otsa ning - olgugi et hinnaks on ränk sisepiin - loobuvad kõigest, kaasa arvatud Jumalast ja liiguvad edasi. Julge on alati kangekaelne. Ja Jumal taevas naeratab rahulolevalt- just seda Ta tahtiski, et igaüks hoiaks vastutust oma elu eest enda käes. Andis Ta ju oma lastele kõigist võimalikest kingitustest suurima: võime valida oma tegusid ja otsustada nende eest.
Ainult need mehed ja naised, kel see püha leek südames on, söandavad Talle vastu hakata. Ja ainult need teavad tagasiteed Tema armastuse juurde, kuna on saanud lõpuks aru, et traagiline sündmus pole mitte karistus vaid väljakutse."

"Sõjamees teab alati, mille eest võidelda tasub. Ta ei sõdi kunagi selle eest, mis teda ei huvita, ega raiska aega väljakutsetele. Sõjamees võtab kaotuse vastu. Ta ei suhtu sellesse kui ebaolulisse ega püüa seda ka võiduks keerata. Kaotusevalu teeb talle haiget, ükskõiksus piina ja üksindus viib meeleheitesse. Kõik selle läbi teinud, lakub ta haavad ja alustab kõigega otsast peale. Sõdur teab, et sõda koosneb mitmetest lahingutest ja alati liigub ta edasi. Kurbmänge juhtub. Me võime leida põhjuse, süüdistada teisi, ette kujutada, kui teistsugune meie elu oleks olnud kui seda poleks juhtunud. See kõik aga ei loe midagi: nii juhtus ja ongi kõik. Siitpeale peame unustama hirmu, mis see meis tekitab ja ülesehitusega algust tegema."

"Mõned raamatud panevad meid unistama, mõned aga toovad tagasi reaalsusesse."

Öeldakse, et ajalugu kordub. Ma varem ei mõelnud sellele, aga nüüd.. Kui ta tõesti kordub, siis ma kardan. Ma ei tea kas ma tahaks uuesti läbi teha osasi asju. Lihtsalt, viimasel ajal on palju inimesi minevikust välja ilmunud. Viimase paari päeva jooksul just. Või noh, nad on olnud koguaeg olemas, aga uuesti suhtlema on hakanud nüüd. Ja ma ei tea. See hirmutab mind . Kui tõesti minevik korduma peab, siis äkki jätaks see kord minu välja?

Ja muide. Kool on tore. Iga tund vähemalt paar korda mainitakse saabuvaid eksameid. Ei ärrita üldse eksju. Aga noh, pole hullu, tegelikult on vahelduseks hea seal käia. Praegu vähemalt. Võibolla on asi selles et ainus kodutöö, mis meil on, on ajaloos materjalid välja printida ja inglise keeles 5 lauset teha. Aga no, see nö lihtne aeg peaks kiirelt üle minema.

Mul ei olnud mitte midagi tegelikult kooli alguse vastu. Kuni hetkeni kui ma sain homse tunniplaani teada. Aitäh teile, kes iganes selle ka koostas.
Tegelikult, saame hakkama.. Ma ei tea kuidas, aga saame:D. Viimane aasta ju ikkagi:)

Teate, ma mõtlesin, et mul ongi vaja vahepeal selliseid õhtuid nagu eile. Mis siis et ma vahepeal nutan. Need on minu õhtud. Kus ma lihtsalt mõtlen. Olen oma segaste tunnetega üksi. Kuigi ma ei saa aru, miks ma teisi sellesse kaasan. Nojah, ma tahan, et keegi kuulaks, aga nemad pole mu äkilistes tujumuutustes süüdi ju. Ja tegelt poleks vaja olnud. Aga mis seal ikka. Lihtsalt, ma tahan öelda, et mul on vaja vahepeal õhtuti üksi kodus olla ja masetseda, üksi oma tujule vastu vaadata, selleks, et hommikul ärgata ja jälle õnnelik olla:).

Kui ma vaatan peeglisse, on mul raske ära tunda inimest, kes sealt vastu vaatab. Ma vaatasin ja mõtlesin viimasele kahele aastale. Ma räägin 2st kõige tõsisemast ja tähtsamast suhtest, paarinädalased "suhted" jms ei lähe arvesse. Mõtlesin kõigepealt, mis tegin ma 2 aastat tagasi, kellega ma koos olin. Ma mõtlen just ühte kindlat meessoost isikut. Samuti meenus mulle, mis ta tegi. Kuidas ta kõik mu lootused purustas, kuidas ta näitas kui valelik ja valus elu võib olla. Ma olin 15 siis.. Ma polnud selliseks asjaks valmis. Kuigi samas, selleks ei saagi valmis olla ja juu siis seda oli vaja. Sest see tegi mind päris palju tugevamaks.. Selleta ma poleks see, kes olen. Ja nagu enamus asju, sai ka see läbi.
Siis ma mõtlesin aasta tagasi toimunule, kellega ma koos olin. Ta oli vastand eelmisele. Ta oli täiesti ideaalne, meie suhe oli ideaalne. Ta oli parimat väärt. Ta õpetas mind uuesti usaldama, ta õpetas mind jälle õnnelik olema, ta hoolis, tõeliselt. Ta oli nagu...heastus selle eest, mis ma varem läbi elasin. Sest igal asjal on tagajärjed. Halvad ajad ei kesta kaua, samuti ka mitte head. Seekord suutsin mina asja perse keerata.. Ei, ma ei petnud teda. Kuid ometi ma tundsin, et mu tunded kadusid mingi hetk ja ma jätsin ta maha.
Nüüd.. Ma olen üksi. Ja ma tahaks ülekõige, et keegi eriline oleks, et keegi hooliks. Jah, ma tean väga hästi, et kui ma igatühte tahaks, siis mul oleks keegi. Aga see pole nii lihtne, ma ei taha igat ühte, ma ei taha kedagi lihtsalt, et suhe oleks. Ma tahan kedagi erilist. Ja kedagi sellist pole. Samas, see võibolla on nii sellepärast, mis aasta tagasi toimus, kuidas ma lõpuks käitusin.. Ma ei tea. Igal teol on tagajärg. Teen teistele haiget, saan hiljem selle tagasi. Halvale ajale järgneb hea aeg, heale halb jne. Niimoodi elu liigubki.. Tema õpetas mulle seda:). Kuigi mul on valus mõelda, et ma tast ilma jäin(jah, ma tean omal süül), siis siiski ta on mälestus, mida on hea meenutada ja parem las see jääbki nii, sest ta on üks väga vähestest headest mälestustest seoses meessoost isikutega, kui mitte öelda, et ainus.

"Kuid kui oleks läinud teisiti, kas oleks sa üldse siin?"

Kuid tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma muutunud olen. Kui ma vaatasin 2 aastat tagasi peeglisse nägin ma sealt tüdrukut, kelle silmad alati särasid, kes naeratas, kes armastas, kes uskus, kes lootis. Praegu ei näe ma seal enam seda sama väikest sinisilmset tüdrukut.. Oma silmadesse on mul valus vaadata. Naeratust ma küll näen aegajalt, aga see pole enam ammu see sama. Miski pole enam sama. Kuigi ma ei saa öelda ka, et kõik halvemuse poole läinud on. Ei ole.

Paulo Coelho "Viies mägi".

See on raamat, mis pani mõtlema.. Mis andis paljudele mu küsimustele vastused.. Ja kuigi, ma pole usklik, siis mind ei häirinud usuteema siin raamatus üldse.




" Kui liigud selle poole, mida oled kogu aeg soovinud, siis ei kesta kurbus igavesti. Alati peab teadma, millal mingi osa su elus lõpeb. Kui sa klammerdud selle külge kauemaks kui vajalik, kaotad kogu rõõmu ja mõtte täiesti."

Teate, mis on hea? Istuda akna all, põletada oma ülihästi lõhnavaid küünlaid, kuulata kuidas akna taga sajab vihma, juua kuuma kohvi ja lugeda ülihead raamatut.:) Niii hea on lihtsalt.. Oeh.. Selliseid hetki võiks rohkem olla.. Või noh, rohkem võiks aega olla, et selliseid hetki tekitada.

Ma ei ole kunagi varjand et mulle meeldib paduvihma käes olla. AGA. Ma pole kunagi väitnud , et mulle meeldib külma paduka kätte jääda ja siis veel tugeval tuulel ka lasta puhuda. Eriti kui ma pean siis kellegi poole minema niimoodi läbimärjana. Ja hiljem koju kõndima. LÕBUS:D

Kuidagi hästi kummaline tunne on sees. Selline.. Rahulolu...Või mai teagi..Ma ei oska tahta, et midagi oleks teisiti. Või noh, oskan kindlasti, aga ma olen harjunud, et kõik ei saa kunagi korras olema. Lugesin hiljuti vahasid chat loge... Natuke rohkem kui aasta vanuseid. Ja need probleemid, mis mul siis olid. Need ei väärinud seda ja need inimesed, kes mulle haiget siis tegid. Neid ma ei saa öelda, et ma vihkan nüüd, aga lihtsalt, ma ei arva neist eriti hästi.. Ja praegu, on mul sarnased probleemid, natuke raskendunud moel, kuid sellegi poolest, ma olen kindel, et varsti tulevad uued ja veel hullemad, nii et mis seal ikka. Kuigi ma ei väida, et ma olen üle saanud. Ja tema, ma ei tea mis põhjusel ta mind väldib.. Kas siis ta tõesti üritab mulle mõelda, et mul on nii kergem või tal tõesti on nüüd äkki nii kiire koguaeg või ta lihtsalt ei hooli must. Kuid sellegipoolest, ma ei unusta seda kunagi ära ja seda lihtsalt sel lihtsal põhjusel, et see on ikkagi nii kuradi valus. Kuid ma ei tahtnud sellest rääkida.

Üks asi veel, miks mul on parem olla, on et mul on 1 vahetus veel tööl käia. Ma sain hakkama:). Ja varsti algab kool. Ja seal ma saan ka hakkama. Ja eksamid teen ka ilusti ära. Eile öösel mul tulid uurimustöö kohta ka head ideed, mille ma peakski üles kirjutama nüüd. Lisaks saan ma varsti elektrikitarri kätte.:) ja kui ma töölt palga kätte saan, on mul ka lumelaua raha koos ning kuna vanaema korteri üürist saadav raha hakkab minu kontole tulema ja jääbki mulle, saab sellest mu reisiraha. Ja koolis on ka ainult 1 aasta pingutada. Elu On Lill, mis siis et minu oma meenutab rohkem nõgest. Ja et lilled kasvaks ongi vaja vahepeal vett/pisaraid, sest see muudab lille tugevamaks:).

Veel, ma räägin koguaeg, et mul pole sõpru, ma ei räägi Kätsist ja Railist..Siis..Viimase paari päeva jooksul olen ma ümber mõelnud natukene. Kui mul on masendus, siis sellegipoolest leidsin ma kell 3 öösel inimesed, kes tahtsid muga rääkida, kes ütlesid nii armsasti ja parandasid mu enesetunnet. Ma ütlen veel ühe korra, asi pole selles mida öeldakse.. Näiteks kui ma rääkisin pikalt, kuidas ma ei leia väga põhjuseid eksisteerimiseks ja vastati,et ta nii väga tahaks mind praegu kõvasti kallistada, oli parim vastus. Sest.. Asi polnud selles, et ta ei leidnud põhjuseid, ta ei üritandki leida, aga ta näitas, et ta hoolib:). Ja neid inimesi, kes mind on meeldivalt üllatunud on veel. Ainuke haiget tegev asi on, et inimesed, kelle puhul ma arvasin, et nad on sõbrad, et nad hoolivad.. Siis just neid pole tegelikult näha, kui ma neid vajaks. Neid on näha siis kui pidu saab või kui neil midagi vaja on.. Ühesõnaga tahtsin ma öelda, et mul on küll sõpru, aga mu üllatuseks pole need need, keda ma arvasin olevat.

Ja ma ei taha nüüd selle tekstiga väita,et ma olen õnnelik. Vot ei ole. Küll aga olen rahul. Ja see on tugev edasiliikumine. Ja ma ei tahagi mõelda sellele, et vbl ma õhtul juba jälle nutan, sest vot ei nuta.Kätsiga linna lähen hoopis:D.

Veevalajad näevad inimestes sinna, kuhu teised ei näe.Nad on sodiaagi usaldusväärseimad inimesed. Veevalaja jaoks on saladus püha. Tema ongi just see, keda Sa tahad endale kogu eluks! Sul ei saa temast kunagi küllalt. Veevalaja on inimene, kes mõtleb Sinule 99% oma elust. Ta on see, kes vaatab sügavale Sinu sisse ja saab kõik teada, mida ta tahab.Aegamööda poeb ta Su sisemusse ja ei taha enam sealt välja tulla.Tema ongi see, kes jääb ühte inimesse nii kinni, et kui see inimene keda ta armastab, peaks talle haiget tegema, ei saa veevalaja temast nii kergesti üle kui paistab. Tal võtab armastusest üle saamisega tohutult kaua aega, tal on sisimas valus, kuid mitte keegi ei saa sellest aru. Keegi lihtsalt EI SUUUDA teda mõista, kuigi tema mõistab kõiki..TEMA ON JUST SEE, KES TÕESTI HOOLIB!!!!Ta mõtleb Sulle hommikusöögi lauas ja isegi õhtul magama jäädes oled Sa ta viimane mõte. Sa oled tal mõtteis ka siis kui ta on tööl või koolis, peol või reisil. Veevalaja puhul ei ole vanus määraja.Nii et kõik, kes vähegi otsivad omale ideaalset armastajat või lohutajat astuge ligi sest et ta on väga vastuvõtlik uutele..

Selle märgi all sündinud inimesega tuleb sul olla valmis ootamatusteks. Tüüpiline Veevalaja on pooleldi Albert Schweitzer ja pooleldi Miki-hiir.Tüüpiline Veevalaja küsib pärast luhtunud romaani :"Kas me ei võiks jääda sõpradeks?" Ta armastab kõiges näha mõistatusi ja järgmine mõistatus tema jaoks võid olla sina. Inimene, kes kord näib olevat sinust miljoneid miile eemal, samas aga uurib sind nagu mikroskoobi all, on kindlasti Veevalaja. Talle meeldib olla kursis teiste inimeste eraeluga. Veevalajad analüüsivad alati situatsioone ja inimesi, armastavad urgitseda teiste hingedes.Veevalaja on kummaline segu külmusest, praktilisusest ja ekstsentrilisest ebastabiilsusest - ühesõnaga, me oleme parimad!:)

"Kui inimene käib oma saatuse suunas, peab ta sageli teerada muutma. Teine kord on välised asjaolud nii tugevad, et ta on sunnitud julguse kaotama ja alla andma. Kuid keegi ei tohi silmist kaotada seda, mida ta tahan. Isegi kui mõnel hetkel on tunne, et maailm ja teised on tugevamad. Saladus on selles: mitte alla anda."

(Paul Coelho "Viies mägi")

MaXu on väsinud. Väsinud kõigest. Väsinud tööst, väsinud kahetsemisest, väsinud nutmisest, väsinud masetsemisest, väsinud valedest otsustest, väsinud vigadest, väsinud haiget saamast, väsinud haiget tegemast, väsinud, väsinud,väsinud, väsinud..

Blink 182- I Miss You.

Ma ei ole ideaalne. Ma pole kunagi seda väitnud. Ma olen palju asju valesti teinud, ma tean. Olgu, ma olen enamus asju valesti teinud. Kuid no kurat mis ma teha saan, ma ei oska aega tagasi keerata, isegi kui ma tahaks seda kõige rohkem. Isegi kui ma olen seda pidevalt tahtnud. Jah ma olen muutunud depressiivseks inimeseks, kuid ma olen ka väga palju asju välja mõelnud enda jaoks. Misasi on üldse õnn? Õnn on üks hetk, mida esineb harva ja peale seda oled sa masenduses, sest KÕIK KAOB. Kuid sellegipoolest, ma elan nende hetkede nimel, mis siis, et ma hiljem nutan ja olen masenduses. Võibolla ma tõesti peaks teiste arust õppima elama, et ma ei võta kõike nii südamesse, ma ei ole alati nii haavatav jne. Aga nii muutuks elu ühtlaseks halliks massiks. Ehk nagu öeldakse pole liha, pole kala. Ehk ei ole õnnelik, ei ole kurb. Olen vahepealselt. Aga vot ma ei taha nii elada.Ja keegi ei saa tulla mulle ettekirjutusi tegema.

Teate. Hästi valus on kui sa avastad ühel hetkel, et sa otsid kõikide inimeste juures kindlaid omadusi. Kui sa otsid turvatunnet kellegi juurest, kuigi ausõna, ma tean et turvalisuse tunne algab ennekõike mu enda seest. Kui sa teeskled vahel kedagi teist ja siis taipad, et miks sa ei leia kedagi, kes võtaks sind täpselt sellisena nagu sa oled.Ja siis sa avastad, et sul oli see kõik olemas. Et sa otsid asja, mis oligi täielikult sinu oma. Ja sult mitte ei võetud seda ära, vaid sa ise andsid selle ära, ilma võitlemata. Vastupidi, sulle taheti tagasi pakkuda seda kõike, kuid sa lükkasid ta eemale, kaotasid ta oma elust. Sest SA ISE tahtsid nii. Ja nüüd.. Nüüd sa siis kahetsed. Natuke hilja vist või mis? Eriti veel arvestades kui keeruliseks sa oled kõik ajanud.Aga enam pole midagi teha. Ma ei saa hakata teiste elusid veel rohkem rikkuma, ma ise otsustasin nii. Meil on ainult 1 võimalus, kui me selle kaotame ,pole meil enam midagi. Ma tõesti loodan kunagi, et ma leian kellegi, kes on nagu tema, kuigi ma ise ka ei usu seda lauset praegu. Ja tegelikult, kui ma saaks aega tagasi keerata, ma ei usu , et ma midagi teisiti teeksin. Mul oli tol hetkel vaja nii teha, või noh ma vähemalt arvan nii. Aga minevikus ei saa elada. Ükskõik kui väga ma seda ka tahaks. Nüüd ma vähemalt kujutan ette , mida tema tol hetkel tundis. Kuigi. Mai tea. Midagi ei tea. Ei tahagi teada. Las ta olla . Armastan .

I'm so tired of being here.
Evanescence - My Immortal.

Öeldakse, et vähesed inimesed näevad su sisse. Minu meelest, mitte keegi ei näe su sisse. Või siis nad lihtsalt ei taha näha, nad ei vaeva end sellega. Endalgi vaja elu elada ju. Ma olen suutnud vaikselt täielikust masendusest välja tulla, ma naeran, olen lõbus, kõik arvavad, et kõik on jälle korras. Noh, ma ise olen süüdi selles, ma tean, sest ma ise varjun selle maski taha. Aga ma lihtslat ei taha, et nad muretseks, ma pean ise hakkama saama. Kuid sellegipoolest, tundun ma nii elurõõmus kui vaja, ma ikka veel nutan end õhtuti magama. Ma ei ole õnnelik. Mul pole mitte millegi nimel elada. Sõbrad- keda nimetatakse üldse sõpradeks? Inimesi, kes sinusse ei usu, arvavad, et tunnevad mind must endast paremini. HUI. Teil pole õrna aimugi, mida ma tunnen. Te arvate, et te teate, aga ma rõhutaks sõna, et ARVATE. Kui te mind nii hästi tunnete, siis te ei ütleks lauseid, mis muudavad mu enesetunnet veel hullemaks ja mis kõige hullem, te isegi ei märka seda. Need laused on tühised teie jaoks. Kuid minu jaoks mitte. Ma ei tea. Mitte kedagi pole tegelikult olemas, aga samas, me kõik peamegi ise hakkama saama. Pole hullu, ma armastan teid ikkagi, ma naeratan teile ikkagi, ma olen alati olemas ikkagi. Ja kuigi ma ise olen jäädavalt seest katki, pole teil vaja sellest aru saada. Ma ise varjan end ju selle rõõmsa maski taha. Aga ma ei kavatsegi seda muuta.

"Pole olemas meest, keda ei saaks tallaaluseks muuta, lihtsalt osad naised on mökud."

"Kõige kohutavam üksildustunne on, kui sa ei taha isegi enam nutta. Kui sa ei taha isegi enam, et sind lohutataks. Kui jõuad arusaamisele, et oled sina ja on maailm. Ja see maailm ei ole sinuga. Sa oled üksi." (Oksana Robski "Armastusest armastusse"

Surm

Harva mõtleme me sellele, et homsel päeval meid võib-olla enam pole. Kõik me kurdame aeg ajalt, et meie elu on mõttetu, me ei taha enam elada ja keegi ei hooli meist. Aga kas parem oleks siis, kui meid üldse kedagi olemas poleks. Igal inimesel on vähemalt paar inimest, kes on nõus sinu eest enda elu andma, kes on kõigeks valmis ja me tegelikult teame seda, aga kui probleemid üle pea kasvavad, on raske seda endale meelde tuletada. Inimesed, kes üritavad ennast ära tappa, ei mõtle nende peale, kes neist hoolivad. Sõbrad on nõus ise surema sinu nimel, aga sulle nagu see ei tähendaks midagi, sa tapad end hoopis ise ära. Ma olen täiesti kindel, et viimastel sekunditel, on kõik enesetapu sooritanud tahtnud loobuda, instinktist. Näiteks need, kes rongi ette on läinud, tahavaksid viimasel sekundil eest ära tulla, aga nad lihtsalt ei jõua enam.Inimkonna suurim viga on, et me väärtustame liiga vähe asju, mis tegelikult väärtustamist väärt on. Tihti mõtleme me sellele, mida meil pole, aga vägaväga harva tuleb meile meelde see, mis meil olemas on. Me oleme sageli armunud inimestesse, keda me isegi ei tea korralikult. Ja siis oleme masenduses ja ei taha elada enam. Samas, kui me ei tunne inimest, kuidas me saame teda siis tahta üleüldse..? Pigem on see kinnisidee, me oleme kõigeks valmis ja kui me ta kätte saame, siis avastame, et tegelikult me ju ei tahtnudki.

08.03.2007

Mida nimetatakse ülds eluks. Seda mida me iga päev oma arust targalt teeme? Ainult pingutame ja järjest hullemaks läheb. Vastutus kasvab iga päevaga, otsused ja teod muutuvad järjest rohkem pöördumatuteks ja lõpuks oleme me kõik tühjad seest, kuna meil pole niisama aega olla ja mõelda, meil on aind hirm valede otsuste ees ja töö. Ja seda kõike(suureks kasvamist) ootavad pikisilmi kõik väikesed lapsed, kelle suurim mure on, kas šokolaad otsa ei saa ja kuna emme töölt tuleb. Aga emme ei tule, emmel on vaja raha teenida, et saaks niisamagi süüa osta ja parematel päevadel ka šokolaadi. Tegelikult ma ei taha väita, et lapsepõlv on masendav, sest ei ole. Väiksed lapsed on armsaimad, nii armsalt ausad, sinisilmsed ja süütud. Pole jõudnud veel elult haiget saada. Pole jõudnud muutuda kibestunud pessimistideks. Sellest tuleb ka vist see, et arvatakse, et inimesed, kellele meeldib naerda ja kes üritavad olla positiivsed on lapsikud. Tavai, ma olen siis hea meelega lapsik, aga ometi mõistan ma samahästi kui teie oma otsuste tähtsust, tunnen sama palju kui teie kibestumust, aga ma ÜRITAN sellest üle olla. Ma vähemalt üritan.
Jah võibolla ma tõesti ei ürita õppida nii hästi ja ilusti kui teie, võibolla ma pole nii ilus, tark ja osav kui teie. Aga ma üritan vähemalt olla õnnelik. Ja teie unustate varsti selle oskuse täiestgi ära. Persse see kool, lasen end välja visata, lähen kuhu tahan. Kõlab lapsikult või mis? Miks? Eks selle pärast, et teie unistasite sellistest asjadest väiksena ja olete nüüdseks töönarkomaanid. Praegu te lepite oma kibestumisega ja järjest koole läbi käies ja tööd rabades. Sest te arvate, et muud valikut pole. Sellise suhtumisega ei olegi jah. Aga mina ei taha äkki nii? Ma julgen ikka veel unistada. Okei, ma ei väida nüüd ka, et kõik peaksid oma nooruse maha jooma. Ei, seda ma ei mõtle. Sest siis lõpetatakse ikkagi kibestumusega,rahapuuduse ja endast 16 aastat nooremate lastega. Aga ma ei arva ka, et ma juba praegu peaksin hakkama tulevikule mõeldes hullumiseni õppima. Milleks? Kahekümne aasta pärast kui see “äriplaan” hakkab ka vilja kandma ei pruugi meid enam olemaski olla..

Tegelt ma tahtsin veel korra sõna võtta oma armastamise teemal ja öelda, et ma armastan sind ikkagi. On inimesi, kes tulevad ja lähevad ja on inimesi, kes jäävad. Sina oled jäänud. Mis on ideaalsus? Ideaalsus on igav. Sina pole ideaalne, sa oled parem. Ja sa ei asendu minu jaoks kunagi kellegagi. Mittemitte kellegagi. Mu südames on palju ruumi. Kuid sinu jaoks on seal täitsa oma kindel koht, mida keegi teine ära võtta ei saa. Tibu oled, Kässu:).

Ma ju olen koguaeg rääkinud, et kui teie olete õnnelikud, olen mina ka. Teoorias peaks mul olema raske vaadata ja näha su pealekirja, et sa oled kellessegi nii hullult ja õnnelikult armunud ja see keegi pole mina, aga ei ole. Ma eile just mõtlesin pikemalt selle peale ja mul on räigelt hea meel su üle. Lihtsalt on. See on armas ja kuigi ma tahtsin alles hiljuti, et see keegi oleks mina, siis sellegi poolest. Ma olen õnnelik su üle:).
Samuti on üks teine inimene, kes on nüüd õnnelikus suhtes. Vähem kui pool aastat tagasi sa palusid mind, et ma oleks suga koos, rääkisid, et sa ei suuda minuta ja mis iganes. Ma tundsin ennast nii kohutavalt, kuigi ma usun, et sinu olukord oli hullem. Ja nüüd on mul on niiiniiiniii hea meel näha, et sa oled õnnelik:). Ainuke, mis ma loodan on, et sind ära ei kasutataks.

Ja neid vaadates tean ma, et ükskord saan ka mina õnnelikuks, hoolimata sellest, millest ma praegu läbi ronima pean. Ja kuigi mul on raskusi praegu meelde tuletamisega, millal ma viimati kauem kui 1 õhtu õnnelik olin, siiski, lootus kustub viimasena.

Mis mind veel häirib..Ma iga hommik ärkan üles ja mõtlen, et täna olen õnnelik, täna ma ei lase neil oma tuju ära rikkuda. Ja ometi iga õhtu ma lõpetan pisarates. Kaua võib.? Ma ei jõua enam nii.

Eile öösel, kui mul absoluutselt und ei olnud, siis ma mõtlesin, et elu on nagu mere peal lainetes olek. Sa võid olla täiesti põhjas ja juba järgmisel hetkel võid olla laine peal üleval. Vahel võib ka nii hästi minna, et lendad õhku, lainetest kõrgemale, aga seda kiiremini ja tugevamini kukud sa tagasi põhja. Kuni sa ise ujuma ei õpi, oledki sa juhitav lainete poolt, teiste poolt. Kuid kui sa õpid ise ujuma, saad sa olla koguaeg pinna lähedal, muidugi, lained mõjutavad sind , vahel natuke ülespoole, vahel allapoole, kuid sa juhid ennast siiski ise. Muidugi on olemas ka abivahendid, päästevestid, ujumisrõngad, ma võrdleks neid sõpradega, sest sa tead, et peaaegu alati võid sa nende peale loota, kuid sellegipoolest on hetki, kus sa lihtsalt pead iseseisvalt hakkama saama, sest neid pole kohe olemas, nad võivad viimasel hetkel alt vedada, katki minna. Mina üritan praegu iseseisvalt ujuma õppida.

Isegi lihtsalt ta nime nägemin msnis teeb nii rängalt haiget:'(.

Otsides elu mõtet on tõenäoline, et seda ei leitagi. Nii peabki vist olema. Iga asjaga on nii. Kui sa otsid, ei leia sa midagi. Kui sa ei otsi, saad kõik. Pool aastat tagasi tahtsin ma ülekõige vaba olla. Samal ajal oli päris mitu inimest, kes mul takjana küljes olid ja ülekõige muga suhet tahtsid. Praegu, tahan ma ülekõige, et keegi eriline oleks. Et keegi hooliks, oleks alati olemas. Ja mitte ühtegi sellist pole, isegi need, kes talvel olid, neil on täiesti pohhui nüüdseks. Võibolla ma olengi selle ära teeninud, aga kas nad tõesti arvasid, et ma olin õnnelik, et ma neile haiget tegin? Ma vihkasin seda.

I am small and the world is big. All around me is fast moving. (Avril Lavigne - How does it feel).

Ja nii ma täpselt tunnengi. Väike ja tähtsusetu olevus, kes meeleheitlikult üritab mingitki kohta endale leida. Kõik ümberringi muutub nii kiiresti, kõik lähevad edasi. Ainus, kes tundub, et ei oskagi üle saada ja edasi liikuda, olen mina. Ma tean, on asju, millega lihtsalt tuleb leppida, aga kui ma ei taha sellega leppida, kui ma ei taha nii lihtsalt alla anda. Samas, on mul valikut? Minust sõltub ju kõige vähem.

Ja tegelikult ma tahtsin praegu öelda, kui palju ma Railit armastan. Tegelikult ka, kui teda poleks ka alati mu kõrval olemas, siis ma ei peaks vastu. Neil hetkedel, kui ma olen omadega täiesti sassis, kui ma lihtsalt nutan ja midagi ei suuda teha, kui pisarad verega võidu jooksevad, on tema ainus, kellega ma suhelda suudan. Ma mõtlen just viimast korda eriti, sest sellel õhtul ma sain kõige paremini aru kui väga mul teda vaja on. Asi ei olegi selles, kui läbimõeldud ja sügavamõtteline see oli ,mis ta ütles, vaid see,et ta suutis mu maha rahustada, ta üritas. Ta teadis, et ta ei oska kõike sõnadesse panna, mida ta mõtleb, aga ta üritas. Tema vähemalt üritas. Ta suutis mu lõpetama panna, selleks korraks. Poleks teda olnud, ma usun, et ma oleks paljupalju hullemini lõpetanud.

Palun ärata mind üles, ma ise ei suuda. Ärata ja ütle lihtsalt, et kogu see suvi on halb uni.

Hetk, ja kõik on kadunud. Ma tahan tulla, öelda sulle, kui palju sa mulle tähendad ja minna. Minna ning mitte kunagi tagasi tulla. Mitte kunagi enam nii olla.

Ta jääb magama, põsed pisaraist märjad ja silmad jälgimas, kuidas käest verd voolab. Niiiii palju on ta teistele ja ka endale lubanud, et ta ei tee seda enam kunagi. Ta lubas ka Talle, et ta vähemalt üritab. Ta vihkas koguaeg inimesi, kes andsid lubadusi, mida nad ei täitnud, kuid ta ise on ju samasugune. Jah, ta vihkab ta iseennast. Ta vihkab oma tundeid, ta vihkab, et kõik on nii võimatu. Ta vihkab, et nendel hetkedel, kuid ta ülekõige vajab, et keegi teda aitaks, märkaks, on ta ometi nii üksi koos oma segaduse ja tunnetega. Samas, see ongi võibolla põhjus, miks ta nii teeb. Võibolla peakski ta lihtsalt õppima paremini märku andma oma olemasolust. Ja samas peaks ta õppima elama.

Rihanna feat Ne-Yo- Hate That I Love you.

Kuu on päike

Et siis. Kuna täna peaksin ma koolis ära käima ja asjad korda ajama, siis mõtlesin eile, et oleks tark mõte vahelduseks koju jääda ja enamvähem välja magada. Kuigi noh, seda et enne 2te mul nagunii uni ei tule, ma teadsin.
Niisiis kella poole 2ni passisin niisama msnis suheldes ja muusikat kuulates jms kui tuli ilgelt tore tuju riidekapis suurpuhastus teha. Ööinimene nagu ma olen, meeldibki öösiti koristada ja kõike teha. Lõpuks kui kapikoristus edukalt sooritatud sai, tegin veel laua ka korda ja mõtlesin, et loen natuke ja jään tuttu ära. Kella 3st umbes hakkasingi lõpuks tuttu, kui järsku saabus mu armas kallis õeke koju, tervitades mind lausega "Tead, su õde on täitsa täis". Noh, olgu. Hüppas siis mu kõrvale voodisse tuttu(mul EI OLE lai voodi:D) ja haaras enamus tekist ka endale. No kuidagi oleks nii ka magada saand, aga kus sa sellega. Järgmised poolteist tundi informeeriti mind üksikasjalikult õhtul toimunust, kui vähe ta ikka jõi ja kui täis ta ikka nüüd on, kes palju tantsis, kes mida küsis, kes põlvili viskus ja palus mitte öelda, et teda nähti(Ei, ma ei vihja Priidule). Iseenesest oli see suhteliselt põnev, kui ta oleks seda rääkinud kunagi hiljem. Siis otsustas mu kallis õeke tuttu jääda praktiliselt sõna pealt. No mul oli sama plaan, aga kus sa sellega. Siis ärkas ema üles, sest tal oli aeg tööle minna. Kolistamine ei lasnud ka mul tududa. Ja kuigi ta läks pooleteiseks tunniks ära minna, ei suutnud ma selle ajaga tuttu jääda. Siis tuli ta uuesti koju ja ka vanaema oli selleks ajaks üleval ja nüüd kolistasid nad juba koos. Kuna kell oli juba 6, siis loobusin ma üritamast. Praeguseks on kell 6.55, magamine väsitaks mind ainult rohkem, sest üle tunni ma seda nagunii harrastada ei saaks, käsil on teine tass kanget kohvi ja varsti siis kooli oma armsate õpetajatega vestlema. Magada olen ma saanud täpselt 0 tundi. Jeej. Saab tore olema. Teinekord vist ei tasu koju jääda, sest kui mujal saab liiga vähe magada, siis on see ikkagi rohkem kui mitte midagi. Pärast kooliskäiku, KUI ma koju tagasi jõuan, kes mind segada julgeb, see sureb:D.
Muide. Makske raha ära:D!

Tahaks paduvihma kätte. Sooja paduvihma kätte. Samal ajal võiks müristada ja välku lüüa. Nii olekski lihtsalt hea.

Ma olen viimasel ajal liiga palju kuulnud lauseid "Sa mõtled liiga palju teiste peale.Miks sa enda peale ei mõtle? Miks sa lased endale nii teha?". Tore teada. Aga mida kuradit ma teha saan kui ma nii nõrk koguaeg olin. Midagi ju. Hakata samasuguseks vastikuks egoistiks. Aga võibolla ongi nii kõige õigem .Võibolla ongi sellised inimesed kõige õigemad ja edukamad. Aga kui ma ei tahtnud selline olla. Kui ma tahtsin üritada vähemalt hea olla? Mis siis saab? Midagi ei saa, äärmisel juhul haiget saan. Aga seda nagunii koguaeg.
Aga on olemas kannatuste piir. Mingi hetkeni sa lased endale haiget teha, mingi hetkeni sa nutad, üritad uuesti, loodad, lased oma süda kildudeks loopida ja selle peal jalgadega trampida. Kuid siis saabub see mingi hetk. Plõks käib sees ära. Ja mõtled, et milleks. Mille kuradi pärast nad arvavad, et neil on mingisugune õigustus mulle nii teha. Okei, ma olen maxu, ma ju annan alati andeks, ma ei oska kunagi korralikult vihane olla. Ja mis siis. Sellegipoolest mul on ka tunded. Ja ma saan ka haiget. Kuid viimane kord sa tegid mulle haiget ainult pooleks tunniks. Siis mulle jõudis kohale, et sa ei saa mulle nii teha. Sa ei või. Ja kui sa tõesti kavatsed teha ja arvad, et nii on lubatud, siis unusta ära. Sa ei näe enam mind. Ma ei kirjuta sulle enam. Ma ei helista sulle enam. Ma ei taha sust enam midagi kuulata. Kurat ma olen ka inimene, tunnetega, võibolla jah, ma olen teistmoodi, ma ei tahagi olla nagu need teised blondiinid 20 cm seelikute ja 15 cm kontsadega, kuid see ei tähenda, et ma lasen endale nii teha. Varem jah lasin. Kuid enam mitte. Mind lihtsalt ei huvita. Unustan teid, nagu teie unustasite minu. Ja mis kõige hullem, muutun suhtumiselt võibolla nende teiste ego-bitchide sarnaseks, aga teate mis mul on? Mul on pohhui. Ise te muudate mu selliseks.

Ja seda, et ei, ma pole pessimist. Ma olen optimist. Kuid ka optimistid saavad haiget. Ja peavad väärtushinnanguid muutma. Sest niimoodi ma enam edasi elada ei suuda nagu varem. Kuid tegelikult ma olen ikkagi õnnelik. ILMA TEIETA.

Ilgelt närvi ajab, kui palju suudab teha üks inimene haiget. Inimene, kes isegi ei hooli minust. No olgu, võib olla seda on liiga palju tahetud. Aga kurat ta siis peab vahepeal nii ilgelt armas olema ja siis näkku panema hakkama. Tegelt hetkeseisuga vihkan ma kõiki meessoost olendeid. Välja arvatud neid, kes mulle vennade eest on:). Ja kõige rohkem vihkan ma, et mind ikka veel huvitab üleüldse, mida ta teeb. Ja seda vihkan ka, et ma tean, et ma valetasin just. Ma ju ei vihka neid tegelikult.

Ilusat kevadejätku siis. MaXu läheb Raili poole ära.

Minevik

Inimesi hinnatakse tihti peale vaadates ainult tema minevikku. Meil kõigil on minevik, kellel mustem, kellel puhtam, kuid selle järgi ei saa ju praegu otsustada enam. Näiteks kui on kaks kahtlustatavat, kelle vastu on ühepalju süütõendeid, siis kahtlustatakse rohkem seda, kellel on mustem minevik. Aga nii ei ole ju õige. Kunagine mõrvar võib olla muutunud väga heaks inimeseks. Ja see kui mõni inimene on seni olnud ideaalse minevikuga, ei tähenda, et ta tulevikus ei oleks võimeline tapma. Samuti see kui mõni poiss on eluaeg tüdrukuid petnud, ei pruugi tähendada, et ta tulevikus ei suudaks seda nn Õiget kohates truu olla. Ja see kui mina olen lasnud endale elu aeg pähe istuda ja ära kasutada, ei tähenda, et ma ei tohi nüüd ennast kokku võtta ja ennast kaitsma hakata.
Ilma minevikuta poleks tulevikku. Kuid ainult minevikus elades ei pruugi tulevikku tulla. Ma olen kindel, et ma pole ainus inimene, kes tahaks täielikult minevikku unustada ja uuelt lehelt alustada. Kuid isegi kui mul õnnestuks see unustada, ei tee seda minu ümber olevad inimesed. Minevik jääb igaveseks meid meie ümber kummitama. Ja mitte selle pärast, et meie tahaksime seal elada, vaid selle pärast, et teised ei taha seda unustada.

Positiivne kevad või midagi:).

Hästi hea on mõelda, et keegi ikkagi hoolib meist. Et keegi on valmis tegema kõike, valmis andma endast kõike, et meil hea oleks. Aga sellist inimest pole olemas. Ennekõike hoolivad kõik siiski endast, isegi kui nad väidavad muud. Tegelikult ka noh. Hoolitakse muidugi teistest ka, no nad ju peavad hoolima, muidu äkki kui neil on raske, siis me enam ei kuulagi teda. Aga hoolimine teistest ei ole kunagi suurem kui hoolimine endast. Isegi kui väidetakse vastupidist, isegi kui usutakse, et ollakse ilgelt head inimesed, tõesti, ka ise usutakse seda. Seda ka veel, et armunud inimesed on kõige isekamad inimesed üleüldse. Ja ma ei väida seda, kuna ma olen kibestunud, kuna mul pole kellessegi armunud olla ja mind häirib, et teistel on. Ses suhtes, et kui teie olete õnnelikud, olen mina ka. Aga kas te tõesti olete tegelikult ka õnnelikud, kui teie maailm koosneb ainult Temast. Sest kõik head asjad saavad läbi. Ja ühel hetkel Teda enam pole. Ja kui sa oled selle ajaga oma sõbrad ära unustanud, ei ole sul kedagi, kes sind kohe toetama kipuks. Kuigi jah, tõelised sõbrad ei ole sind selle pärast hüljanud. Sest nad HOOLIVAD. Tegelikult on mul järjekordselt lihtsalt pessimismihoog. Aga no, tõesti. Kunagi seondus kevad hea tuju, päikese ja naeruga. Ja mis praegu toimub. Kõikide mu sõprade suhted on purunenud, kõik masetsevad. Üks vana tuttav tõmbas noaga veenid läbi, teine tahtis rekka ette sõita, kolmas suri, kuna ta süda ütles üles. Meestest ma parem üldse ei räägi, nendega on nagunii koguaeg ainult häda. Ja ausõna, mind ei huvita kui kellegi egot see lause veel nii väga puudutab, et ta mind sõimama peaks hakkama. Sõimake kui tahate, närvitsemine las jääda teile seda rõõmsameelset kevadet värvilisemaks muutma.