Ma lihtsalt tahaks vahelduseks õnnelik olla.
Aga ma kardan.
Liiga palju.

Nothing’s gonna change
The things that you said
Nothing’s gonna make this
Right again
Please don’t turn your back
I can’t believe it’s hard
Just to talk to you
But you don’t understand

‘Cuz we lost it all
Nothing lasts forever
I’m sorry I can’t be Perfect
Now it’s just too late
And we can’t go back
I’m sorry I can’t be Perfect

Simple Plan - Perfect.. Liiga tänane lugu

Kogu see ärevustunne, millest ma natuke aega tagasi rääkisin.. See ei petnud mind. Ja millegi pärast on siiski negatiivset rohkem kui positiivset.. Ainuke küsimus.. mis järgmisena.. St kes järgmisena?
Kui Teda ka ei oleks, läheks ma vist hulluks.

Kui te tulete mulle õiglusest rääkima maailmas.. siis mis kuradi õiglus on kui nii tehakse lapsega, kes on kõigest 1 aastane.

Miks saadakse aru, kui kallid teatud inimesed ikkagi on(isegi kui varem poleks seda uskunud) üldjuhul ainult siis kui nendega midagi piisavalt hullu juhtub? Vähemalt ei pidanud mina seekord sellepärast neid päriselt kaotama.

Isegi kui tundub, et kõik hakkab positiivsemaks muutuma..suudab miski siiski kõik ära rikkuda. Terve tänane päev oligi liiga hea muidu, et tõsi olla.

Millal ma lõpetan ütlemast asju, mida ma tegelikult ei mõtle, mida ma ei taha ja mida ma nagunii ei suuda?
Minu idee oli ära unustada see, mis toimus. Sest ma arvasin, et seda sa tahad..ma arvasin, et nii on sulle lihtsam jne. Aga kordagi ei arvanud ma, et sa tõesti unustadki kõik ära. Veel raskem, et sa unustad isegi selle ära, et ma olemas olen. Võibolla tõesti, sa ei oska kuidagi minuga suhelda. Aga võibolla sa lihtsalt ei taha. Mina ei unusta nagunii ära. 3 nädalat on möödas ja hoolimata mu joodud alkokogusest, mäletan ma kõike täpselt, alates hetkest, kus ma alles helistan, et ma hakkasin Tartu liikuma. Võibolla sa ei tahtnudki kõike ära unustada.. Aga ma ei jätnud seda valikuvarianti . Nagu alati, ma ei lasegi millelgi tekkida, sest ma olen omaarust nii tark, et tean mida sa tahad. Ja võibolla teangi. Aga kõik need "võibolla" 'd jäävadki lihtsalt "võibolla" 'deks. Aga raske on ikkagi.
See kõik on tegelikult nüüdseks kestnud pea aasta aega ja kõige masendavam ongi, et ma pole mitte midagi õppinud. Ma tean, et mitte midagi nagu nii ei saa, sest kui saaks oleks see juba juhtunud ja ometi iga kord kui miskigi positiivsemas suunas liigub, olen ma jälle hetkeks õnnelik ja korraks jälle loodan. Selleks, et elu saaks mind jälle vastu maad lajatada.
Persse.

Sooner or later it's over..
I just don't want to miss you tonight.

Osad sõnad sobivad lihtsalt liiga hästi mõndadesse hetkedesse. Kui mingi hetk tuli lihtsalt lambist hea rahulik tunne sisse, siis praegu on vastupidi. Nagu mingi ärevus on sees koguaeg. Tundub nagu kohe kohe juhtuks midagi, mis mõjutab paljutki. Samas midagi sellist nagunii ei juhtu, seda ärevuse tunnet on ju varemgi olnud. Samal ajal on oleks nagu mu sees nuga.. Mis ei tee haiget, kui ma lihtsalt olen. Kuid iga kord kui ma üritan sügavamalt sisse hingata ja naeratada tõeliselt.. Siis ta lõikab valusalt ühe jälje juurde.
Hetkel mulle ei meeldi lumi. Ta on..aga samas. Temast pole kasu. Ta paneb unistama sellest vabastavast tundest ,mis on lauaga mäel olles, aga seda ei saa veel. Ma tean,et ootama peab veel. Aga mul on kõrini ootamisest. Kuid on mul järjekordselt valikut. Nii ma siis mõtlengi sellest heast ja puhtast hetkest, isegi esimesest kukkumisest lumele pikali jne.. Ja tean, et ma pean jälle kannatlikult ootama.
Aga ma pole kannatlik inimene. All or nothing. Now or never.

Haige olen ka järjekordselt. Kurk on sajaga valus, miski nagu põleks seal. Kuigi hetkeks on mu hääl peaaegu normaliseerunud.. Siis valu pole kuskile kadunud. Kõik lihased on ka valusad, samuti pea lõhub. Gripp? Loodame, et ei. Laupäevaks saan terveks. Või noh..mis laupäevaks. Homme õhtul juba lähen tööle. Ja neljap on 2 kontrolltööd seega peab kooli ka minema. Ja reedel on samuti koolis tööd ja päris töö ka siis. Kuradi hea, et vähemalt autokool on nüüd kaelast ära.

Nüüdsest hakkan ma kirjandeid teemadel, mille kohta mul absoluutselt ideid pole, kell 3 öösel kirjutama. Jutt jooksis väga hästi ja õpetaja oli ka järgmisel päeval viimistletud tulemusega rahul.

And I don't want the world to see me
cause I don't think that they'd understand.
When everything is made to be broken,
I just want you to know who I am.

Kurbusest silmades saab naer.

Ükskord vähemalt kindlasti. Ükskord kindlasti ka püsivamalt:)

Aitäh härra Lumi. Aitäh, et hommikul kui ma masenduses ja unise näoga uksest välja astusin, rõõmustasid sa mind, panid mul silmad siiamaani särama. Et ma tulin Riiamäelt jala koju kuna lihtsalt nii ilus oli ja nii hea. Näpuotsad küll külmetasid, aga see selleks. Isegi vanaema ütles, et ma tulin koju nagu märg kassipoeg, samas endal põsed nii punased ja silmad säravad. Ja kohe teen toa ka korda ja põletan oma küünlakesi. Ja akna tagant piilus just tihane. Feel gooooooood:).

Ja ma ei väsi kordamast kui kuradi hea on välja vaadata.. vaadata seda lund , mis langeb. Isegi see, et mu sõiduõpetaja mind lumekuuliga viskas oli nii kuradi positiivne.

Kui ma tahtsin sind panna valiku ette, kas kõik või mitte midagi, palusid sa vahepealset, sa palusid sõprust. Saad aru, sa ise tahtsid seda. Nüüd kui ma üritan seda sõprust elus hoida, ütled sa, et sul pole seda sõprust vaja, sul ei ole aega ja sa tahad mu elust ära kaduda. Tõesti unustad kõik nii lihtsalt ära? Ja ma ei mõtle seda, mis meil oli suve alguses, vaid seda mis oli varem.. Kui nii siis, olgu. Kuid järgmine kord kui sul palutakse millegi vahel valida siis palun ära palu muud varianti ,mida sa tegelikult ei taha, mida tol hetkel tahtes võibolla mõtlesid lihtsalt, et äkki nii on teistel kergem. Kuigi tegelt, mõtlesid sa üldse kordagi teiste peale? Aa noh, tegelikult muidugi mõtlesid. Küsimus peaks olema, et kas sa kordagi mõtlesid ka minu peale? Suve alguses, lõpus või praegugi? Aga ma ei taha vastuseid, ma tean neid niigi ja nende veel üle kordamine teeks lihtsalt liiga palju haiget. Aga ise sa tahtsid nii. Mina lõpetan nüüd.



Ja veel. Lugesin ma ühte iseloomustust veevalajate kohta, mis vastab järjekordselt tõele minu puhul vähemalt:
Veevalaja olemus on vapper ja kindel, nii et pole märgata tema sisemist ebakindlust. Tõelisi sõpru on neil tavaliselt vähe, kuid kõik inimesed on talle “õed ja vennad”. Kuid kui ta tahab üksi olla, ei tohi teda segada.