Surm

Harva mõtleme me sellele, et homsel päeval meid võib-olla enam pole. Kõik me kurdame aeg ajalt, et meie elu on mõttetu, me ei taha enam elada ja keegi ei hooli meist. Aga kas parem oleks siis, kui meid üldse kedagi olemas poleks. Igal inimesel on vähemalt paar inimest, kes on nõus sinu eest enda elu andma, kes on kõigeks valmis ja me tegelikult teame seda, aga kui probleemid üle pea kasvavad, on raske seda endale meelde tuletada. Inimesed, kes üritavad ennast ära tappa, ei mõtle nende peale, kes neist hoolivad. Sõbrad on nõus ise surema sinu nimel, aga sulle nagu see ei tähendaks midagi, sa tapad end hoopis ise ära. Ma olen täiesti kindel, et viimastel sekunditel, on kõik enesetapu sooritanud tahtnud loobuda, instinktist. Näiteks need, kes rongi ette on läinud, tahavaksid viimasel sekundil eest ära tulla, aga nad lihtsalt ei jõua enam.Inimkonna suurim viga on, et me väärtustame liiga vähe asju, mis tegelikult väärtustamist väärt on. Tihti mõtleme me sellele, mida meil pole, aga vägaväga harva tuleb meile meelde see, mis meil olemas on. Me oleme sageli armunud inimestesse, keda me isegi ei tea korralikult. Ja siis oleme masenduses ja ei taha elada enam. Samas, kui me ei tunne inimest, kuidas me saame teda siis tahta üleüldse..? Pigem on see kinnisidee, me oleme kõigeks valmis ja kui me ta kätte saame, siis avastame, et tegelikult me ju ei tahtnudki.

08.03.2007

Mida nimetatakse ülds eluks. Seda mida me iga päev oma arust targalt teeme? Ainult pingutame ja järjest hullemaks läheb. Vastutus kasvab iga päevaga, otsused ja teod muutuvad järjest rohkem pöördumatuteks ja lõpuks oleme me kõik tühjad seest, kuna meil pole niisama aega olla ja mõelda, meil on aind hirm valede otsuste ees ja töö. Ja seda kõike(suureks kasvamist) ootavad pikisilmi kõik väikesed lapsed, kelle suurim mure on, kas šokolaad otsa ei saa ja kuna emme töölt tuleb. Aga emme ei tule, emmel on vaja raha teenida, et saaks niisamagi süüa osta ja parematel päevadel ka šokolaadi. Tegelikult ma ei taha väita, et lapsepõlv on masendav, sest ei ole. Väiksed lapsed on armsaimad, nii armsalt ausad, sinisilmsed ja süütud. Pole jõudnud veel elult haiget saada. Pole jõudnud muutuda kibestunud pessimistideks. Sellest tuleb ka vist see, et arvatakse, et inimesed, kellele meeldib naerda ja kes üritavad olla positiivsed on lapsikud. Tavai, ma olen siis hea meelega lapsik, aga ometi mõistan ma samahästi kui teie oma otsuste tähtsust, tunnen sama palju kui teie kibestumust, aga ma ÜRITAN sellest üle olla. Ma vähemalt üritan.
Jah võibolla ma tõesti ei ürita õppida nii hästi ja ilusti kui teie, võibolla ma pole nii ilus, tark ja osav kui teie. Aga ma üritan vähemalt olla õnnelik. Ja teie unustate varsti selle oskuse täiestgi ära. Persse see kool, lasen end välja visata, lähen kuhu tahan. Kõlab lapsikult või mis? Miks? Eks selle pärast, et teie unistasite sellistest asjadest väiksena ja olete nüüdseks töönarkomaanid. Praegu te lepite oma kibestumisega ja järjest koole läbi käies ja tööd rabades. Sest te arvate, et muud valikut pole. Sellise suhtumisega ei olegi jah. Aga mina ei taha äkki nii? Ma julgen ikka veel unistada. Okei, ma ei väida nüüd ka, et kõik peaksid oma nooruse maha jooma. Ei, seda ma ei mõtle. Sest siis lõpetatakse ikkagi kibestumusega,rahapuuduse ja endast 16 aastat nooremate lastega. Aga ma ei arva ka, et ma juba praegu peaksin hakkama tulevikule mõeldes hullumiseni õppima. Milleks? Kahekümne aasta pärast kui see “äriplaan” hakkab ka vilja kandma ei pruugi meid enam olemaski olla..

Tegelt ma tahtsin veel korra sõna võtta oma armastamise teemal ja öelda, et ma armastan sind ikkagi. On inimesi, kes tulevad ja lähevad ja on inimesi, kes jäävad. Sina oled jäänud. Mis on ideaalsus? Ideaalsus on igav. Sina pole ideaalne, sa oled parem. Ja sa ei asendu minu jaoks kunagi kellegagi. Mittemitte kellegagi. Mu südames on palju ruumi. Kuid sinu jaoks on seal täitsa oma kindel koht, mida keegi teine ära võtta ei saa. Tibu oled, Kässu:).

Ma ju olen koguaeg rääkinud, et kui teie olete õnnelikud, olen mina ka. Teoorias peaks mul olema raske vaadata ja näha su pealekirja, et sa oled kellessegi nii hullult ja õnnelikult armunud ja see keegi pole mina, aga ei ole. Ma eile just mõtlesin pikemalt selle peale ja mul on räigelt hea meel su üle. Lihtsalt on. See on armas ja kuigi ma tahtsin alles hiljuti, et see keegi oleks mina, siis sellegi poolest. Ma olen õnnelik su üle:).
Samuti on üks teine inimene, kes on nüüd õnnelikus suhtes. Vähem kui pool aastat tagasi sa palusid mind, et ma oleks suga koos, rääkisid, et sa ei suuda minuta ja mis iganes. Ma tundsin ennast nii kohutavalt, kuigi ma usun, et sinu olukord oli hullem. Ja nüüd on mul on niiiniiiniii hea meel näha, et sa oled õnnelik:). Ainuke, mis ma loodan on, et sind ära ei kasutataks.

Ja neid vaadates tean ma, et ükskord saan ka mina õnnelikuks, hoolimata sellest, millest ma praegu läbi ronima pean. Ja kuigi mul on raskusi praegu meelde tuletamisega, millal ma viimati kauem kui 1 õhtu õnnelik olin, siiski, lootus kustub viimasena.

Mis mind veel häirib..Ma iga hommik ärkan üles ja mõtlen, et täna olen õnnelik, täna ma ei lase neil oma tuju ära rikkuda. Ja ometi iga õhtu ma lõpetan pisarates. Kaua võib.? Ma ei jõua enam nii.

Eile öösel, kui mul absoluutselt und ei olnud, siis ma mõtlesin, et elu on nagu mere peal lainetes olek. Sa võid olla täiesti põhjas ja juba järgmisel hetkel võid olla laine peal üleval. Vahel võib ka nii hästi minna, et lendad õhku, lainetest kõrgemale, aga seda kiiremini ja tugevamini kukud sa tagasi põhja. Kuni sa ise ujuma ei õpi, oledki sa juhitav lainete poolt, teiste poolt. Kuid kui sa õpid ise ujuma, saad sa olla koguaeg pinna lähedal, muidugi, lained mõjutavad sind , vahel natuke ülespoole, vahel allapoole, kuid sa juhid ennast siiski ise. Muidugi on olemas ka abivahendid, päästevestid, ujumisrõngad, ma võrdleks neid sõpradega, sest sa tead, et peaaegu alati võid sa nende peale loota, kuid sellegipoolest on hetki, kus sa lihtsalt pead iseseisvalt hakkama saama, sest neid pole kohe olemas, nad võivad viimasel hetkel alt vedada, katki minna. Mina üritan praegu iseseisvalt ujuma õppida.

Isegi lihtsalt ta nime nägemin msnis teeb nii rängalt haiget:'(.

Otsides elu mõtet on tõenäoline, et seda ei leitagi. Nii peabki vist olema. Iga asjaga on nii. Kui sa otsid, ei leia sa midagi. Kui sa ei otsi, saad kõik. Pool aastat tagasi tahtsin ma ülekõige vaba olla. Samal ajal oli päris mitu inimest, kes mul takjana küljes olid ja ülekõige muga suhet tahtsid. Praegu, tahan ma ülekõige, et keegi eriline oleks. Et keegi hooliks, oleks alati olemas. Ja mitte ühtegi sellist pole, isegi need, kes talvel olid, neil on täiesti pohhui nüüdseks. Võibolla ma olengi selle ära teeninud, aga kas nad tõesti arvasid, et ma olin õnnelik, et ma neile haiget tegin? Ma vihkasin seda.

I am small and the world is big. All around me is fast moving. (Avril Lavigne - How does it feel).

Ja nii ma täpselt tunnengi. Väike ja tähtsusetu olevus, kes meeleheitlikult üritab mingitki kohta endale leida. Kõik ümberringi muutub nii kiiresti, kõik lähevad edasi. Ainus, kes tundub, et ei oskagi üle saada ja edasi liikuda, olen mina. Ma tean, on asju, millega lihtsalt tuleb leppida, aga kui ma ei taha sellega leppida, kui ma ei taha nii lihtsalt alla anda. Samas, on mul valikut? Minust sõltub ju kõige vähem.

Ja tegelikult ma tahtsin praegu öelda, kui palju ma Railit armastan. Tegelikult ka, kui teda poleks ka alati mu kõrval olemas, siis ma ei peaks vastu. Neil hetkedel, kui ma olen omadega täiesti sassis, kui ma lihtsalt nutan ja midagi ei suuda teha, kui pisarad verega võidu jooksevad, on tema ainus, kellega ma suhelda suudan. Ma mõtlen just viimast korda eriti, sest sellel õhtul ma sain kõige paremini aru kui väga mul teda vaja on. Asi ei olegi selles, kui läbimõeldud ja sügavamõtteline see oli ,mis ta ütles, vaid see,et ta suutis mu maha rahustada, ta üritas. Ta teadis, et ta ei oska kõike sõnadesse panna, mida ta mõtleb, aga ta üritas. Tema vähemalt üritas. Ta suutis mu lõpetama panna, selleks korraks. Poleks teda olnud, ma usun, et ma oleks paljupalju hullemini lõpetanud.

Palun ärata mind üles, ma ise ei suuda. Ärata ja ütle lihtsalt, et kogu see suvi on halb uni.

Hetk, ja kõik on kadunud. Ma tahan tulla, öelda sulle, kui palju sa mulle tähendad ja minna. Minna ning mitte kunagi tagasi tulla. Mitte kunagi enam nii olla.

Ta jääb magama, põsed pisaraist märjad ja silmad jälgimas, kuidas käest verd voolab. Niiiii palju on ta teistele ja ka endale lubanud, et ta ei tee seda enam kunagi. Ta lubas ka Talle, et ta vähemalt üritab. Ta vihkas koguaeg inimesi, kes andsid lubadusi, mida nad ei täitnud, kuid ta ise on ju samasugune. Jah, ta vihkab ta iseennast. Ta vihkab oma tundeid, ta vihkab, et kõik on nii võimatu. Ta vihkab, et nendel hetkedel, kuid ta ülekõige vajab, et keegi teda aitaks, märkaks, on ta ometi nii üksi koos oma segaduse ja tunnetega. Samas, see ongi võibolla põhjus, miks ta nii teeb. Võibolla peakski ta lihtsalt õppima paremini märku andma oma olemasolust. Ja samas peaks ta õppima elama.

Rihanna feat Ne-Yo- Hate That I Love you.