Teate, ma mõtlesin, et mul ongi vaja vahepeal selliseid õhtuid nagu eile. Mis siis et ma vahepeal nutan. Need on minu õhtud. Kus ma lihtsalt mõtlen. Olen oma segaste tunnetega üksi. Kuigi ma ei saa aru, miks ma teisi sellesse kaasan. Nojah, ma tahan, et keegi kuulaks, aga nemad pole mu äkilistes tujumuutustes süüdi ju. Ja tegelt poleks vaja olnud. Aga mis seal ikka. Lihtsalt, ma tahan öelda, et mul on vaja vahepeal õhtuti üksi kodus olla ja masetseda, üksi oma tujule vastu vaadata, selleks, et hommikul ärgata ja jälle õnnelik olla:).

Kui ma vaatan peeglisse, on mul raske ära tunda inimest, kes sealt vastu vaatab. Ma vaatasin ja mõtlesin viimasele kahele aastale. Ma räägin 2st kõige tõsisemast ja tähtsamast suhtest, paarinädalased "suhted" jms ei lähe arvesse. Mõtlesin kõigepealt, mis tegin ma 2 aastat tagasi, kellega ma koos olin. Ma mõtlen just ühte kindlat meessoost isikut. Samuti meenus mulle, mis ta tegi. Kuidas ta kõik mu lootused purustas, kuidas ta näitas kui valelik ja valus elu võib olla. Ma olin 15 siis.. Ma polnud selliseks asjaks valmis. Kuigi samas, selleks ei saagi valmis olla ja juu siis seda oli vaja. Sest see tegi mind päris palju tugevamaks.. Selleta ma poleks see, kes olen. Ja nagu enamus asju, sai ka see läbi.
Siis ma mõtlesin aasta tagasi toimunule, kellega ma koos olin. Ta oli vastand eelmisele. Ta oli täiesti ideaalne, meie suhe oli ideaalne. Ta oli parimat väärt. Ta õpetas mind uuesti usaldama, ta õpetas mind jälle õnnelik olema, ta hoolis, tõeliselt. Ta oli nagu...heastus selle eest, mis ma varem läbi elasin. Sest igal asjal on tagajärjed. Halvad ajad ei kesta kaua, samuti ka mitte head. Seekord suutsin mina asja perse keerata.. Ei, ma ei petnud teda. Kuid ometi ma tundsin, et mu tunded kadusid mingi hetk ja ma jätsin ta maha.
Nüüd.. Ma olen üksi. Ja ma tahaks ülekõige, et keegi eriline oleks, et keegi hooliks. Jah, ma tean väga hästi, et kui ma igatühte tahaks, siis mul oleks keegi. Aga see pole nii lihtne, ma ei taha igat ühte, ma ei taha kedagi lihtsalt, et suhe oleks. Ma tahan kedagi erilist. Ja kedagi sellist pole. Samas, see võibolla on nii sellepärast, mis aasta tagasi toimus, kuidas ma lõpuks käitusin.. Ma ei tea. Igal teol on tagajärg. Teen teistele haiget, saan hiljem selle tagasi. Halvale ajale järgneb hea aeg, heale halb jne. Niimoodi elu liigubki.. Tema õpetas mulle seda:). Kuigi mul on valus mõelda, et ma tast ilma jäin(jah, ma tean omal süül), siis siiski ta on mälestus, mida on hea meenutada ja parem las see jääbki nii, sest ta on üks väga vähestest headest mälestustest seoses meessoost isikutega, kui mitte öelda, et ainus.

"Kuid kui oleks läinud teisiti, kas oleks sa üldse siin?"

Kuid tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma muutunud olen. Kui ma vaatasin 2 aastat tagasi peeglisse nägin ma sealt tüdrukut, kelle silmad alati särasid, kes naeratas, kes armastas, kes uskus, kes lootis. Praegu ei näe ma seal enam seda sama väikest sinisilmset tüdrukut.. Oma silmadesse on mul valus vaadata. Naeratust ma küll näen aegajalt, aga see pole enam ammu see sama. Miski pole enam sama. Kuigi ma ei saa öelda ka, et kõik halvemuse poole läinud on. Ei ole.

Paulo Coelho "Viies mägi".

See on raamat, mis pani mõtlema.. Mis andis paljudele mu küsimustele vastused.. Ja kuigi, ma pole usklik, siis mind ei häirinud usuteema siin raamatus üldse.




" Kui liigud selle poole, mida oled kogu aeg soovinud, siis ei kesta kurbus igavesti. Alati peab teadma, millal mingi osa su elus lõpeb. Kui sa klammerdud selle külge kauemaks kui vajalik, kaotad kogu rõõmu ja mõtte täiesti."

Teate, mis on hea? Istuda akna all, põletada oma ülihästi lõhnavaid küünlaid, kuulata kuidas akna taga sajab vihma, juua kuuma kohvi ja lugeda ülihead raamatut.:) Niii hea on lihtsalt.. Oeh.. Selliseid hetki võiks rohkem olla.. Või noh, rohkem võiks aega olla, et selliseid hetki tekitada.

Ma ei ole kunagi varjand et mulle meeldib paduvihma käes olla. AGA. Ma pole kunagi väitnud , et mulle meeldib külma paduka kätte jääda ja siis veel tugeval tuulel ka lasta puhuda. Eriti kui ma pean siis kellegi poole minema niimoodi läbimärjana. Ja hiljem koju kõndima. LÕBUS:D

Kuidagi hästi kummaline tunne on sees. Selline.. Rahulolu...Või mai teagi..Ma ei oska tahta, et midagi oleks teisiti. Või noh, oskan kindlasti, aga ma olen harjunud, et kõik ei saa kunagi korras olema. Lugesin hiljuti vahasid chat loge... Natuke rohkem kui aasta vanuseid. Ja need probleemid, mis mul siis olid. Need ei väärinud seda ja need inimesed, kes mulle haiget siis tegid. Neid ma ei saa öelda, et ma vihkan nüüd, aga lihtsalt, ma ei arva neist eriti hästi.. Ja praegu, on mul sarnased probleemid, natuke raskendunud moel, kuid sellegi poolest, ma olen kindel, et varsti tulevad uued ja veel hullemad, nii et mis seal ikka. Kuigi ma ei väida, et ma olen üle saanud. Ja tema, ma ei tea mis põhjusel ta mind väldib.. Kas siis ta tõesti üritab mulle mõelda, et mul on nii kergem või tal tõesti on nüüd äkki nii kiire koguaeg või ta lihtsalt ei hooli must. Kuid sellegipoolest, ma ei unusta seda kunagi ära ja seda lihtsalt sel lihtsal põhjusel, et see on ikkagi nii kuradi valus. Kuid ma ei tahtnud sellest rääkida.

Üks asi veel, miks mul on parem olla, on et mul on 1 vahetus veel tööl käia. Ma sain hakkama:). Ja varsti algab kool. Ja seal ma saan ka hakkama. Ja eksamid teen ka ilusti ära. Eile öösel mul tulid uurimustöö kohta ka head ideed, mille ma peakski üles kirjutama nüüd. Lisaks saan ma varsti elektrikitarri kätte.:) ja kui ma töölt palga kätte saan, on mul ka lumelaua raha koos ning kuna vanaema korteri üürist saadav raha hakkab minu kontole tulema ja jääbki mulle, saab sellest mu reisiraha. Ja koolis on ka ainult 1 aasta pingutada. Elu On Lill, mis siis et minu oma meenutab rohkem nõgest. Ja et lilled kasvaks ongi vaja vahepeal vett/pisaraid, sest see muudab lille tugevamaks:).

Veel, ma räägin koguaeg, et mul pole sõpru, ma ei räägi Kätsist ja Railist..Siis..Viimase paari päeva jooksul olen ma ümber mõelnud natukene. Kui mul on masendus, siis sellegipoolest leidsin ma kell 3 öösel inimesed, kes tahtsid muga rääkida, kes ütlesid nii armsasti ja parandasid mu enesetunnet. Ma ütlen veel ühe korra, asi pole selles mida öeldakse.. Näiteks kui ma rääkisin pikalt, kuidas ma ei leia väga põhjuseid eksisteerimiseks ja vastati,et ta nii väga tahaks mind praegu kõvasti kallistada, oli parim vastus. Sest.. Asi polnud selles, et ta ei leidnud põhjuseid, ta ei üritandki leida, aga ta näitas, et ta hoolib:). Ja neid inimesi, kes mind on meeldivalt üllatunud on veel. Ainuke haiget tegev asi on, et inimesed, kelle puhul ma arvasin, et nad on sõbrad, et nad hoolivad.. Siis just neid pole tegelikult näha, kui ma neid vajaks. Neid on näha siis kui pidu saab või kui neil midagi vaja on.. Ühesõnaga tahtsin ma öelda, et mul on küll sõpru, aga mu üllatuseks pole need need, keda ma arvasin olevat.

Ja ma ei taha nüüd selle tekstiga väita,et ma olen õnnelik. Vot ei ole. Küll aga olen rahul. Ja see on tugev edasiliikumine. Ja ma ei tahagi mõelda sellele, et vbl ma õhtul juba jälle nutan, sest vot ei nuta.Kätsiga linna lähen hoopis:D.

Veevalajad näevad inimestes sinna, kuhu teised ei näe.Nad on sodiaagi usaldusväärseimad inimesed. Veevalaja jaoks on saladus püha. Tema ongi just see, keda Sa tahad endale kogu eluks! Sul ei saa temast kunagi küllalt. Veevalaja on inimene, kes mõtleb Sinule 99% oma elust. Ta on see, kes vaatab sügavale Sinu sisse ja saab kõik teada, mida ta tahab.Aegamööda poeb ta Su sisemusse ja ei taha enam sealt välja tulla.Tema ongi see, kes jääb ühte inimesse nii kinni, et kui see inimene keda ta armastab, peaks talle haiget tegema, ei saa veevalaja temast nii kergesti üle kui paistab. Tal võtab armastusest üle saamisega tohutult kaua aega, tal on sisimas valus, kuid mitte keegi ei saa sellest aru. Keegi lihtsalt EI SUUUDA teda mõista, kuigi tema mõistab kõiki..TEMA ON JUST SEE, KES TÕESTI HOOLIB!!!!Ta mõtleb Sulle hommikusöögi lauas ja isegi õhtul magama jäädes oled Sa ta viimane mõte. Sa oled tal mõtteis ka siis kui ta on tööl või koolis, peol või reisil. Veevalaja puhul ei ole vanus määraja.Nii et kõik, kes vähegi otsivad omale ideaalset armastajat või lohutajat astuge ligi sest et ta on väga vastuvõtlik uutele..

Selle märgi all sündinud inimesega tuleb sul olla valmis ootamatusteks. Tüüpiline Veevalaja on pooleldi Albert Schweitzer ja pooleldi Miki-hiir.Tüüpiline Veevalaja küsib pärast luhtunud romaani :"Kas me ei võiks jääda sõpradeks?" Ta armastab kõiges näha mõistatusi ja järgmine mõistatus tema jaoks võid olla sina. Inimene, kes kord näib olevat sinust miljoneid miile eemal, samas aga uurib sind nagu mikroskoobi all, on kindlasti Veevalaja. Talle meeldib olla kursis teiste inimeste eraeluga. Veevalajad analüüsivad alati situatsioone ja inimesi, armastavad urgitseda teiste hingedes.Veevalaja on kummaline segu külmusest, praktilisusest ja ekstsentrilisest ebastabiilsusest - ühesõnaga, me oleme parimad!:)

"Kui inimene käib oma saatuse suunas, peab ta sageli teerada muutma. Teine kord on välised asjaolud nii tugevad, et ta on sunnitud julguse kaotama ja alla andma. Kuid keegi ei tohi silmist kaotada seda, mida ta tahan. Isegi kui mõnel hetkel on tunne, et maailm ja teised on tugevamad. Saladus on selles: mitte alla anda."

(Paul Coelho "Viies mägi")

MaXu on väsinud. Väsinud kõigest. Väsinud tööst, väsinud kahetsemisest, väsinud nutmisest, väsinud masetsemisest, väsinud valedest otsustest, väsinud vigadest, väsinud haiget saamast, väsinud haiget tegemast, väsinud, väsinud,väsinud, väsinud..

Blink 182- I Miss You.

Ma ei ole ideaalne. Ma pole kunagi seda väitnud. Ma olen palju asju valesti teinud, ma tean. Olgu, ma olen enamus asju valesti teinud. Kuid no kurat mis ma teha saan, ma ei oska aega tagasi keerata, isegi kui ma tahaks seda kõige rohkem. Isegi kui ma olen seda pidevalt tahtnud. Jah ma olen muutunud depressiivseks inimeseks, kuid ma olen ka väga palju asju välja mõelnud enda jaoks. Misasi on üldse õnn? Õnn on üks hetk, mida esineb harva ja peale seda oled sa masenduses, sest KÕIK KAOB. Kuid sellegipoolest, ma elan nende hetkede nimel, mis siis, et ma hiljem nutan ja olen masenduses. Võibolla ma tõesti peaks teiste arust õppima elama, et ma ei võta kõike nii südamesse, ma ei ole alati nii haavatav jne. Aga nii muutuks elu ühtlaseks halliks massiks. Ehk nagu öeldakse pole liha, pole kala. Ehk ei ole õnnelik, ei ole kurb. Olen vahepealselt. Aga vot ma ei taha nii elada.Ja keegi ei saa tulla mulle ettekirjutusi tegema.

Teate. Hästi valus on kui sa avastad ühel hetkel, et sa otsid kõikide inimeste juures kindlaid omadusi. Kui sa otsid turvatunnet kellegi juurest, kuigi ausõna, ma tean et turvalisuse tunne algab ennekõike mu enda seest. Kui sa teeskled vahel kedagi teist ja siis taipad, et miks sa ei leia kedagi, kes võtaks sind täpselt sellisena nagu sa oled.Ja siis sa avastad, et sul oli see kõik olemas. Et sa otsid asja, mis oligi täielikult sinu oma. Ja sult mitte ei võetud seda ära, vaid sa ise andsid selle ära, ilma võitlemata. Vastupidi, sulle taheti tagasi pakkuda seda kõike, kuid sa lükkasid ta eemale, kaotasid ta oma elust. Sest SA ISE tahtsid nii. Ja nüüd.. Nüüd sa siis kahetsed. Natuke hilja vist või mis? Eriti veel arvestades kui keeruliseks sa oled kõik ajanud.Aga enam pole midagi teha. Ma ei saa hakata teiste elusid veel rohkem rikkuma, ma ise otsustasin nii. Meil on ainult 1 võimalus, kui me selle kaotame ,pole meil enam midagi. Ma tõesti loodan kunagi, et ma leian kellegi, kes on nagu tema, kuigi ma ise ka ei usu seda lauset praegu. Ja tegelikult, kui ma saaks aega tagasi keerata, ma ei usu , et ma midagi teisiti teeksin. Mul oli tol hetkel vaja nii teha, või noh ma vähemalt arvan nii. Aga minevikus ei saa elada. Ükskõik kui väga ma seda ka tahaks. Nüüd ma vähemalt kujutan ette , mida tema tol hetkel tundis. Kuigi. Mai tea. Midagi ei tea. Ei tahagi teada. Las ta olla . Armastan .

I'm so tired of being here.
Evanescence - My Immortal.

Öeldakse, et vähesed inimesed näevad su sisse. Minu meelest, mitte keegi ei näe su sisse. Või siis nad lihtsalt ei taha näha, nad ei vaeva end sellega. Endalgi vaja elu elada ju. Ma olen suutnud vaikselt täielikust masendusest välja tulla, ma naeran, olen lõbus, kõik arvavad, et kõik on jälle korras. Noh, ma ise olen süüdi selles, ma tean, sest ma ise varjun selle maski taha. Aga ma lihtslat ei taha, et nad muretseks, ma pean ise hakkama saama. Kuid sellegipoolest, tundun ma nii elurõõmus kui vaja, ma ikka veel nutan end õhtuti magama. Ma ei ole õnnelik. Mul pole mitte millegi nimel elada. Sõbrad- keda nimetatakse üldse sõpradeks? Inimesi, kes sinusse ei usu, arvavad, et tunnevad mind must endast paremini. HUI. Teil pole õrna aimugi, mida ma tunnen. Te arvate, et te teate, aga ma rõhutaks sõna, et ARVATE. Kui te mind nii hästi tunnete, siis te ei ütleks lauseid, mis muudavad mu enesetunnet veel hullemaks ja mis kõige hullem, te isegi ei märka seda. Need laused on tühised teie jaoks. Kuid minu jaoks mitte. Ma ei tea. Mitte kedagi pole tegelikult olemas, aga samas, me kõik peamegi ise hakkama saama. Pole hullu, ma armastan teid ikkagi, ma naeratan teile ikkagi, ma olen alati olemas ikkagi. Ja kuigi ma ise olen jäädavalt seest katki, pole teil vaja sellest aru saada. Ma ise varjan end ju selle rõõmsa maski taha. Aga ma ei kavatsegi seda muuta.

"Pole olemas meest, keda ei saaks tallaaluseks muuta, lihtsalt osad naised on mökud."

"Kõige kohutavam üksildustunne on, kui sa ei taha isegi enam nutta. Kui sa ei taha isegi enam, et sind lohutataks. Kui jõuad arusaamisele, et oled sina ja on maailm. Ja see maailm ei ole sinuga. Sa oled üksi." (Oksana Robski "Armastusest armastusse"