I am not afraid to walk this world alone.

Aga maxu avastas, et mulle meeldib nii elada nagu on. Esimest korda üle pika aja olen ma rahul sellega. Aga nii on ju hea. Nii hea on mõelda, et kui mul on kiire aeg, ma võin peale kooli koju tulla ja ülejäänud õhtu magada, sest mul pole vaja kindlalt kellgagi kokku saada. Nii hea on kui ma ei pea mitte kuskile kindlalt jõudma, kui ma ei taha või kui mul tulevad lihtsalt lambist uued plaanid. Nii hea on teada, et ma võin teha täpselt seda mida ma tahan, hea on teada, et mul võib olla öid nagu see laupäev oli ja mitte kellelgi pole õigust mulle midagi ette heita, mitte kellegi ees ei pea ma vabandama. Ja Talle tahaks ma ühe suure Aitäh öelda, sest tänu sellele ööle ma jõudsin sellele järeldusele.

Ja kõik see oli kord ning las ta jääbki nii.
Muinasjutu metsa sa ei tule tagasi.

Ainus mida soovin ma, et mind mäletaksid sa.

Kohutavalt saamatu olen. Terve päeva passisin kodus tähtsa plaaniga õppida.. Pakkuge kas õppisin? No ei. Natuke bioloogiat vaatasin, aga see oli ka kõik. Tüüpiline. Koguaeg hädaldan, et kiire on ja kui aega on rohkem kui vaja siis passin tühja midagi tarka tegemata.
Aga mul on kõige armsam koer üldse:). Kes muu suudab ukse peal oleva klaasi vastu oma nina suruda ja mulle anuvalt otsa vaadata, et ma ta tuppa laseks. Kes muu suudaks ühe pea toetusega kõik mu püksid täis ilastada. Kes muu suudaks oma pead mu käe peale nii kaua toetada, kuni mu käsi ära sureb. Ja kes muu suudaks mind öösel ära ehmatada, kuna ma avastan, et keegi magab mu kõrval ja ei kavatsegi tagasi maha minna.

Inimesed ei mõtle kui palju haiget nad oma sõnadega teevad.
Ja kui haiget teeb teadmine, et nad on nö siis sõprusest välja kasvanud ja kaovad mu elust. Ja mitte ainult teadmine, nad ütlevad selle ka välja ja selles pole nende arust mitte midagi imelikku. Kõik on normaalne ja ma peaks veel rõõmustama ka.
Minge perse. Ma ei taha enam.

Nagu ütlesin mai kuus juba."Unustan teid nagu unustasite minu."
Ma suudan küll.
On veel palju põhjuseid miks Eestisse jääda?

Tore on teada, et inimesed ,kes pääsevad mulle kõige lähedamale, avastavad, et targem oleks mu elust siiski kaduda.

Vihkan, et ma tast ikka hoolin. Vihkan, et kaotasin inimese, keda ma kõige rohkem alati vajanud olen, venna.

Homme olen edasi asjalik.

Jube väsitav nädala algus on olnud. Eile peale kooli üritasin ma enamus õhtut tark olla ja õppida, vähemalt üritasin. Täna ka, pidasin peaaegu kogu selle teisipäevase õuduse vastu.. Ja mõlemasse järeltöösse jõudsin kaa, mis siis et bioloogia hinnet ma siiski parandada ei suutnud, ma vähemalt üritasin ja muu mind ei huvita hetkel. Peale kooli õpetasin tund aega oma Mõmmit ja veetsin paar tundi kitarri õppides.. Jah, mitte lihtsalt mängides, vaid õppides igasuguste harjutuste järgi. Tulemused: F-duur tuleb juba täitsa välja ja suudan isegi lugudesse seda mängida sisse, küll kohmakamalt kui teisi kohti, aga asi seegi, Dm- ehk siis duur, mis üleeile alles mu mängitavate duuride nimekirja lisandus tuleb sujuvalt lugudes välja ja Jaan Tätte "Ojalaulu" oskan ka mängida:). Veel olen ma hästi tubli olnud ja raamatust tsitaate välja kirjutanud ja ühiskonda vaatasin ka natuke, pealegi homme nagunii pole veel töö. Ja nüüd väsisin ära.
Mõtlesin veel mingi ühiskonna töö ära teha, aga loobusin. Kaua sa ikka jõuad. Tuttu ei taha ka veel minna. Nüüd avastan jälle kui väga ma Evanescence "My Immortal"-it armastan ja põletan oma küünlaid ja räägin erilistemaga oma msni listist ja lihtsalt..olen. Ei üritagi midagi tarka teha, tänaseks aitab. Homme olen edasi asjalik. Vähemalt üritan. Ja üritamine loeb rohkem kui tulemused. Tulemused on olulised teiste jaoks, aga kui sa tead, et sa ei näinud palju vaeva, siis peale pisikese egoturgutamise teemal "küll ma olen ikka tark" ei anna see rohkem midagi. Aga mina otsin rahulolu ja selle saan mina vähemalt teadmisest, et ma üritasin ja sain sellest mingit kasu, mis tulemused on, pole hetkel oluline.:)

And if you have to leave

I wish that you would just leave

'Cause your presence still lingers here

And it won't leave me alone

These wounds won't seem to heal

This pain is just too real

There's just too much that time cannot erase

When you cried I'd wipe away all of your tears

When you'd scream I'd fight away all of your fears

I held your hand through all of these years

But you still have

All of me

I've tried so hard to tell myself that you're gone

But though you're still with me

I've been alone all along

I'm so tired of being here...

(Ma ei taha nende laulusõnadega öelda, et ma olen masenduses. Ei. Homme ma ärkan ja olen jälle tugev ja tubli.)

"Või kas saab üldse ühtegi suhet lõpetada? Eriti- kas selle üle saab otsustada üksinda? Midagi ei juhtu nii äkki, nagu pealtnäha paistab. Ükski lugu ei alga sel minutil, kui seda alustatakse, ega lõpe tunnil, mil see lõpetatakse. Sõnu on lihtne öelda kui need on pelgalt sõnad. Armastus polnud kindlasti vaid sõna, see oli tuhat sõna, tuhat mõttevälgatust, tuhat tundevoogu. Kuidas oleks saanud kõigile neile ühe raksuga joone peale tõmmata- see oli ilmvõimatu."

Meelike Saarna "Kahe südamega tüdruk"

Täiesti kohutav.
Tahan kõigi vastu hea olla, aga välja tuleb nagu ei hooliks kellestki.
Peale enda.
Ja võibolla nii ongi.
Olengi selline tohutult suur egoist.
Peaksin veel vabandama, aga vot ei vabanda. Milleks. Kui mind nagunii ei usuta. Ja pealegi, ma tõesti võibolla olen täiesti kohutav inimene, aga ma ei tunne ennast nii süüdi ja ma ei tunne, et mu tegu oleks nii kohutav olnud nagu sa mind tundma panna üritasid. Või mitte üritasid, see õnnestus.
Mis vahet siis enam on.

Inimesel on alati võimalus teha seda(kasvõi lihtsalt üritada), mis talle meeldib. Probleemid hakkavad hetkest, mil inimene teeb ühte aga tegelikult tahab teist.