Kuskil jutus oli lause, et tahaks kedagi kellega pikki telefonikõnesid pidada. Jne. Seda juttu siia kopima ma ei hakka, see tunduks liiga feik.. aga..nii on. Aga ma ei taha kedagi, ma tahan Teda.

Mulle tuli lihtsalt see meelde, kui me esimest korda tülitsesime ja ma ärritusin ja minema läksin msnist jube äkki ja ta helistas ja me kaua kaua rääkisime. Ma tahaks minna praegu välja, lihtsalt talle helistada, lihtsalt taga rääkida, lihtsalt ta häält kuulda. Kasvõi vaikida nagu tookord me palju tegime. Ma tahan lihtsalt, et ta olemas oleks, ma ei taha, et ta ära läheks, ma ei taha, et kõik nii võimatu on, ma ei taha hulluks minna.

Mäletate maxut, kes koguaeg magas. Teate, mis tast peale kolmapäeva saanud on? Ta ärkab iga hommik kell 8 või hiljemalt kell 9. Ja magama läheb ikkagi hilja.Isegi täna ärkas kell 9, kuigi ma jõudsin eile öösel koju ja olin joogine. Ja ma ei tee päevad läbi midagi tarka, ma lihtsalt olen, aga ei maga ka. Täna vedelesin pool päeva voodis ja vahtisin telekat.. Kus tulid suuremal jaol seebikad ainult. Ema ei tunne mind ka enam ära. Aga ma ei taha magada. Ma ei taha midagi.

See hetk, kui ma ta klubis küsis, et miks ma ei loobu ja ma talle ütlesin, et kui ta ütleb, et ta ei taha mind enam kunagi näha ja ta ei taha muga enam kunagi suhet, siis ma lähen ja jätan ta rahule. Ning ta vastas, et ta ei saa mulle seda öelda ja ma ütlesin, et siis ma ei jäta teda rahule ka. Ja kui armsalt ta siis naeratas.

See kuidas ta mind kaisus hoidis kogu öö, hoolimata et ma nagu tuuleveski siplesin koguaeg.

Hetkel ma ei vajagi niiväga ta kaisus olemist, aga ma tahan taga rääkida. Tahan lihtsalt rääkida. Nagu tookord hommikul kell 5 rõdul kui me istusime ja maailma lollimat juttu ajasime. See oli nii hea ja too hetk oleks võinud igavesti kesta.

Ja need pisarad, mis praegu voolavad..... Need ei anna mitte mingilgi määral aimu sellest, mis mul sees toimub.. Nii kuradi valus lihtsalt ei saa olla.

Aga mis vahet sellel on, te nagunii ei saa seda mõista.
Ja ma olen õnnelik selle üle, ma tahan, et te ei peaks kunagi seda sama tundma.

Natuke vähem kui nädal on möödas sellest kui ma viimati kirjutasin siia.. Ja sellegipoolest tunne on nagu kuu aega oleks möödas..Nii palju on juhtunud.

Kõigepealt kolmapäev. Jah kolmapäev võrdub Illusioniga. Illusion võrdub lollustega. Hea pidu oli tegelt. Aga mis te tarkpead arvate, kus maxu neljapäeval ärkas? Ja jube vastik on olla. Midagi nagunii ei saa enam. 8. juuli on varsti käes. Kõige haigem on see, et ma hakkan kergelt seest tuimaks muutuma jälle. Ja ma ei taha seda, ma ei taha, et ma hakkaks teda samamoodi vihkama nagu ühte minevikust. Kellega me läksime ka jube palju kordi lahku. Või noh olime lahus, aga kui nägime, siis olime koos. Ajalugu kordub? Ma tahan, et aasta oleks läbi juba. Et ta poleks veel tagasi, aga et ma oleks eluga edasi läinud. Ja siis ta võiks tulla ka, küll siis näeb, mis saab. Aga praegu. Tra, oli vaja taga jälle koos olla?! Ma ei jõua enam. Kõik on lihtsalt liiga ideaalne.
I could stay awake just to hear you breathing..

Kolmapäevagi sai kool ka ametlikult läbi.. Viimase koolikella aktus ja puha..Neljapäeva ja reedet ma ei mäleta. Neljapäeva ma magasin maha, kui ma kunagi koju jõudsin.. Ja no Raili viisime ka Otepääle. Ja reedel ma enamus päeva närvitsesin ja kuulasin, kuidas kõik mulle edu soovisid.

Laupäev on ka oma kohutavusega meeles. Juba hommikul vara kui mind äratati varem üles, kuna ma sain sõnumi, kus sooviti(üllatus-üllatus) edu kirjandiks. Teemad olid iseenesest head. Aga. Oma kirjandi suutsin ma perse keerata. Palju õnne, maxu, selline geenius annab olla. Igatahes 4,5 h ma seda kirjutasin ja teemaks oli "Olla nagu kõik või jääda iseendaks?". Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Õhtu algus oli iseenesest tore. Ihastest häälega Eedeni juurde ja nii. Pirol oli ka tore.. minul vähemalt. Ses suhtes, et tegelt oli jube tore Henrikuga rääkida ja teisi molluskeid polnud ka ammu näinud. Illuka pidu oli ka üle kõige.. Elena vantše..jee.
Tallinnas oli alguses isegi tore tegelt. Aga siis läks jälle kõik perse. Ja ma ei mossitanud tema pärast, ausõna, ma tean ju. Lihtsalt.. kui kõik järjest mossitavad kuni mul ka tuju ära läheb ja siis mingi hetk avastavad, et nüüd võiks jälle heas tujus olla, siis no andke andeks kui minu tuju oli ka selleks hetkeks juba täiesti ära viidud. Ja tegelt ma ei mossitanud, ma olin tõsine lihtsalt. Jälle, ma tean ju, ma tunnen ise end veits paremini, kallikesed.
Ja koju saamine oli ka tore. "ou, sul on opel v?" "Ära hakka pihta" "einoh, nüüd ma saan aru kust ma sind tean, sa olid ükskord petsiga koos" "aga ma ei tunne ühtegi petsi ju?!?!" "noh, ........ ei tunne siis v?" "aaaaa...(järgnes punastus)"

Eile ehk siis pühapäeval oli maxu jälle oma elukaaslase juures. Mõtlesime õppida ka, aga seekord me selleni ei jõudnud. Kõigepealt ma läksin 2 paki pelmeenidega sinna, mida ma ei puutunudki ja sõin Raili leiva ja sulajuustu varud ära. Siis istusime tükk aega ja vaatasime Jeff Dunhami videosid ja Armastust kolme apelsini vastu ka. Oeh neid naerukrampe. Ja noh, siidrit ja vesipiipu peab ka mainima, kuradi mõnus oli siiski.
Kuna hommikul pidi mõni meist(khm, Raili, khm) kooli minema, siis ta ajas mu ka kell 8 üles. Või noh, ega ta ei ajanud ju meelega, aga ürita siis sellise kolistamisega magada. Ja noh viisin ta siis kooli ära, mul nagunii poleks und tulnud enam seal, muidu ta lubas küll lahkelt edasi tudima jääda. Tulin koju ja koristasin ja kella 10nest kobisin teki ja asjadega päikese kätte õppima. Jube hea oli kusjuures. Välja arvatud need ämblikud kelle eest ma aegajalt jooksin:D. Ja nüüd käisin tööintervjuul. Eks näeb, mis saab. Kui saaks sinna, jääks Tartusse,aga ega ma ei kurda eriti kui ma Nuustakule tagasi lähen. Lähipäevadel peaks selguma.

Varsti tulevad nuustakulased Tartusse ja siis on pirole minek. Ja öölaulupeole.Ja homme peaks vahelduseks koolis ka käima veits. Seda enam, et kolmapäev on Retro päev jälle. Kuigi ma ei tea..kas ma tahan üldse minna sinna. Aga no, eks vaatab, lõpuks ma nagunii lähen, tahan või ei.

Keegi kuskil kirjutas, et inimene peab oma soovidega ettevaatlik olema, sest ta võib saada, mis tahtis. Ma tahtsin, et ta juba läinud oleks. Aga MA EI TAHTNUD, et ta nii vara läheks, ma ju ei tahtnud. Ja hui tahan üldse, et ta läheks.
Masendavad päevad on.. Täna oli viimase koolikella aktus. See tähendab, et läbi. Kõik need 12 aastat. Ja nüüd järsku on läbi. Ma ei pea enam ühtegi tundi minema. Nagu bioloogiaõpetaja kaa ütles siis järgmine aasta saab meil tõenäoliselt raske olema, kuna niimoodi nagu praegu, ei hakka meid keegi hoidma. See nö külma vette lendamine saab valus olema. Iseasi, kui ma kuskile sisse ei saa. Kuigi noh, siis on veel hullem. Aga no, ise olen ju süüdi. Mis must üleüldse saab?! On mul kuradi õrna aimugi?!
Meie klassi hakkan ma ka nagunii igatsema. Aegajalt võis ju üle visata, aga siiski nii kuradi naljakas oli koguaeg. Laupäeval on kirjand. JUBA. Järgmine laupäev on inglise keele eksam. JUBA!!. Ja siis on vaid matemaatika veel. Aga noh, nagu öeldi. "Ära muretse, see on kõigest su tulevik, mille sa ära rikud." Palju õnne mulle.
Ma tahan kõigest elada vaikselt kuskil omaette. Mitte teha tähtsaid eksameid või valmistuda nendeks. Ma ei taha ju..
Kaissu tahan ka, tegelt ka noh. Kevade vastik mõju. Tahaks kuskil päikese käes kellegi kaisus olla ja taevast või merd vahtida. Tahaks kellegi kaisus lihtsalt õudukaid vahtida. Tahaks kellegi kaisus magama jääda ja ärgata. Tahaks selle kellegi kaisus isegi neid kuradi matemaatika ülesandeid teha. Jube lihtsad asjad iseenesest, aga ikkagi täiesti võimatud.
Ja see, kes leiutas sõna "eluilu" on ikka maru irooniline inimene.

Eile oli ka tore. Kell pool 16 läks maxu jookidega pirole. Kell 18 jõudis täis maxu koju ja keeras magama. Kell 20 ärkas üles, et süüa natuke ja jättis tule põlema ja läks veits veel pikutama. Vahepeal mingi hetk kuulis ta muidugi sõnumi saabumist ka, kuid tahtejõudu, et silmi lahti teha ja vaadata tal polnud, ainult telefoni lükkas üle voodi ääre alla käega. Kell 3 ärkas ta üles, et tuli kinni panna ja et hommikul kell 8 ärgata ja kooli aktusele minna. Unest mul juba puudust ei tule. Praegu tahaks jälle magama minna, aga kohvi aitab ka.

The thing I miss the most is waking up next to you.

Ma vihkan seda, ma ei taha seda tunda. Tegelikult ka, ma niii väga tahan edasi minna. Üleüldse, mõtlemine on liiast, mille kuradi pärast ma seda nii palju teen.
Ja igasugused niisama tõmblejad ja tähelepanu vajajad võiksid täiesti vabalt eemale hoida, mul ei ole ei aega ega energiat teie jaoks. Veel vähem siis tahtmist. Ja oma värdjad vabandused, miks teil kindlasti on vaja minuga suhelda, unustage ära. Ausõna, teil pole seda vaja, te ei saa sellest midagi muud peale minu ärritamise. Ma tean, kes mulle tähtsad on, ja rohkem pole mulle praegu vaja. Ja need, kes mulle kallid on, neile olen ma seda üldjuhul öelnud või mõista andnud. Ja seda rohkem kui ühe õhtu jooksul, mil ma tõenäoliselt ka täis olin. Aga ärge muretsege, üldjuhul rohkem teiega seda ei juhtu ka. Mu point on selles, et mul on sõbrad, kes on mulle tähtsad ja mul pole teiesuguseid, kes tulevad ainult, et paremast osast mu elus osa saada, vaja.
Olen jah kuri, ole siis ise haigena kodus ja mõtle nii palju.
Ja kui ma ise hakkaks ka aru saama, mida ma tunnen või tahan või mõtlen, oleks eriti tore. Aga praegu on liiga vara, et sellest kellelegi rääkidagi, veel vähem siis kirjutada. Küll ükskord saab selgeks. Kui siis ainult liiga hilja pole.

Tanel Padar & The Sun- A. S. A. P.

Teate, mis maxule meeldib? Istuda msnis ja vaadata totakaid videoid ja Kässuga koos nende üle naerda. Kui ta lubab mulle eriti nunnut versiooni näidata ja siis ma näen elu haigemat videot ja naeran end laua alla. Ja muidugi : Dun-ham dot com. SILENCE! I kill you! Laske mul mitte neist üle saada:D. Ja kui me vaatame korterite pilte ja ainuke asi, mis vajab pikemat arutlust on voodi asukoht. Aga unistada on ka hea.
Ja siis mulle meeldib see, kui keegi, kellel ei oleks üldse põhjust, täiesti ootamatul hetkel hakkab muga rääkima ja ütleb tere kaunitar või kallike vms. See on nii armas noh:). Ja eriti need hetked, kui mõnel täiesti lambist tuleb tuju midagi armsasti öelda. Te olete niiiii nunnud:). Ja te teete mu tuju nii armsaks.
Ja mu venna on ka kõige toredam üldse. Okei, onupoeg ametlikult. Aga ta on üks vähestest, kes suudab mind absoluutselt alati naerma ajada, ka kõige masendavamatel teemadel. Ja kellega on mul täiesti sama huumorisoon ja arusaam ja maitse ja noh, mõistust pole meil ka kummalgi. Ja kurat, kui ta läheb Kanadasse, ma võin vägivaldne ka olla:D. Vähemalt ta lubas mulle väikese kala tuua. Huvitav, kas ta peseb tolle ka nagu pelmeeni?:D

Ma tahaks aega edasi kerida. Mitte palju.. Septembrisse. Et kõik oleks lõpuks selge. Ja, et tema oleks lõpuks ometi läinud. Nii on lihtsam. Ja kui seda segadust tuleviku pärast ka mu sees enam poleks, siis oleks võimalik isegi rahul olla.

Ma pole kunagi eriti palju saatusesse uskunud. Just sellepärast, et see tundub nagu vabandusena jätta tähtsamad otsused teiste teha ja ise lihtsalt pealt vaadata. Aga eilsest hakkasin ma siiski sellesse uskuma. Sellepärast, et see on ainuke võimalus, mis mulle jäänud on. See on ainuke, millele ma loota saan. Loota, et kõik läheb nii nagu peab ja kui tõesti kõik on nii nagu mulle tundub, siis see pole lõpp. Lõpp igaveseks. Sest praegu pole nagunii minu teha enam mitte midagi. Ainult oodata. Ja elada. Ja nagu mulle öeldi, et ma kasutaks seda aega enda sarvede maha joo(ks)miseks ja nii. Siis olgu. Ise sa tahtsid seda.

Minu tupsununnu.

"Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjuseta õnnelik, olla kogu aeg mingi asjaga ametis ja osata- kõigest jõust- nõuda seda, mida tahad" (P.Coelho)

Ja just seda tegi ka Roosi eile endale teadmata. Aga ta suutis seda mulle selgeks teha. Kuigi. ma kardan. Aga. Ma saan hakkama, ma tean et saan. Nagu peab, nii ka läheb.

(Lihtsalt mainin igaks juhuks veel üle, et kes peaks üritamagi mu õdedele haiget teha.. Kurat, üritage ainult. Osad on näinud mu reaktsiooni, kui keegi Katsile haiget teeb. Ja mõni kardab mind siiamaani. Ja Kats on minust vanem..)

"Raamatud olid täis südameid, mis murdusid armastuse pärast, aga tegelikult murdis südame see, kui talt võeti ära unistus - milline see ka poleks olnud."

Kõik oli nii korras.. Ma oli õnnelik, mis paistis ka blogist välja mu meelest. Ja nüüd? Nagu ma ka sulle ütlesin.. Sa ei kujuta ette, kuidas ma tahaks sind vihata.
Mis kõige haigem on, et ma ei lepi sellega, ma ei anna alla, mitte veel. Ma tulen kasvõi sinu teadmata ja otsin su üles ja kui sa tõesti ütled mulle näkku, et sa ei taha mind enam näha ja meie vahel ei saa midagi enam olema, siis olgu.. ma loobun. Aga kuni selle hetkeni.. Sa ei mäleta, mida kõike sa mulle rääkisid tol öösel, kuid ma nägin, et sa mõtlesid seda. Sa tuletasid mulle meelde, kuidas ainult sina mind hoida suudad, sa tuletasid meelde, mis tunnet sa tekitada suudad ja kuidas sinuga koos olles ma tunnen end nagu kõige tähtsam üleüldse. Ja ainuke asi millest ma nüüd, kui sa kaine oled, aru saan, on et sa kardad. Ma ei tea mida ja miks, aga.. ma kavatsen seda välja uurida.
Mul on alati olnud raskusi silmast silma oma tunnete väljendamisega.. alati. Ma ei ole kunagi suutnud enda tundeid sõnadesse panna ja isegi kui olen välja mõelnud, siis öelda pole ma julgenud.Kuid seekord on natuke liiga palju kaalul. Ja kui ma tõepoolest ei suuda ka seekord end kokku võtta, siis ma polegi seda väärt.
Jah, ma tean, et tõenäoliselt lajatab elu mind jälle vastu maad, eile ta seda juba üritas teha, aga kõik läheb nagu peab minema. Coelho raamatud on täis põhimõtet kuidas sisemist tunnet ei tohi ignoreerida ja praegu ütleb see mulle, et ma pean proovima. Ma ei kavatse veel alla anda ja kui ma muud ei saavuta, siis vähemalt ma tahan seekord kõik silmast silma selgeks rääkida. Nagu ma ka talle ütlesin, mul pole enam midagi kaotada, miks ma ei peaks olema valmis riskima? Jah, ma võibolla nutan ja karjun ja tahan surra jälle, aga mis siis? Ma tean, et tema käed on koht, kuhu ma kuulun ja ma tean, et ka tema teab seda.