Ilgelt närvi ajab, kui palju suudab teha üks inimene haiget. Inimene, kes isegi ei hooli minust. No olgu, võib olla seda on liiga palju tahetud. Aga kurat ta siis peab vahepeal nii ilgelt armas olema ja siis näkku panema hakkama. Tegelt hetkeseisuga vihkan ma kõiki meessoost olendeid. Välja arvatud neid, kes mulle vennade eest on:). Ja kõige rohkem vihkan ma, et mind ikka veel huvitab üleüldse, mida ta teeb. Ja seda vihkan ka, et ma tean, et ma valetasin just. Ma ju ei vihka neid tegelikult.

Ilusat kevadejätku siis. MaXu läheb Raili poole ära.

Minevik

Inimesi hinnatakse tihti peale vaadates ainult tema minevikku. Meil kõigil on minevik, kellel mustem, kellel puhtam, kuid selle järgi ei saa ju praegu otsustada enam. Näiteks kui on kaks kahtlustatavat, kelle vastu on ühepalju süütõendeid, siis kahtlustatakse rohkem seda, kellel on mustem minevik. Aga nii ei ole ju õige. Kunagine mõrvar võib olla muutunud väga heaks inimeseks. Ja see kui mõni inimene on seni olnud ideaalse minevikuga, ei tähenda, et ta tulevikus ei oleks võimeline tapma. Samuti see kui mõni poiss on eluaeg tüdrukuid petnud, ei pruugi tähendada, et ta tulevikus ei suudaks seda nn Õiget kohates truu olla. Ja see kui mina olen lasnud endale elu aeg pähe istuda ja ära kasutada, ei tähenda, et ma ei tohi nüüd ennast kokku võtta ja ennast kaitsma hakata.
Ilma minevikuta poleks tulevikku. Kuid ainult minevikus elades ei pruugi tulevikku tulla. Ma olen kindel, et ma pole ainus inimene, kes tahaks täielikult minevikku unustada ja uuelt lehelt alustada. Kuid isegi kui mul õnnestuks see unustada, ei tee seda minu ümber olevad inimesed. Minevik jääb igaveseks meid meie ümber kummitama. Ja mitte selle pärast, et meie tahaksime seal elada, vaid selle pärast, et teised ei taha seda unustada.

Positiivne kevad või midagi:).

Hästi hea on mõelda, et keegi ikkagi hoolib meist. Et keegi on valmis tegema kõike, valmis andma endast kõike, et meil hea oleks. Aga sellist inimest pole olemas. Ennekõike hoolivad kõik siiski endast, isegi kui nad väidavad muud. Tegelikult ka noh. Hoolitakse muidugi teistest ka, no nad ju peavad hoolima, muidu äkki kui neil on raske, siis me enam ei kuulagi teda. Aga hoolimine teistest ei ole kunagi suurem kui hoolimine endast. Isegi kui väidetakse vastupidist, isegi kui usutakse, et ollakse ilgelt head inimesed, tõesti, ka ise usutakse seda. Seda ka veel, et armunud inimesed on kõige isekamad inimesed üleüldse. Ja ma ei väida seda, kuna ma olen kibestunud, kuna mul pole kellessegi armunud olla ja mind häirib, et teistel on. Ses suhtes, et kui teie olete õnnelikud, olen mina ka. Aga kas te tõesti olete tegelikult ka õnnelikud, kui teie maailm koosneb ainult Temast. Sest kõik head asjad saavad läbi. Ja ühel hetkel Teda enam pole. Ja kui sa oled selle ajaga oma sõbrad ära unustanud, ei ole sul kedagi, kes sind kohe toetama kipuks. Kuigi jah, tõelised sõbrad ei ole sind selle pärast hüljanud. Sest nad HOOLIVAD. Tegelikult on mul järjekordselt lihtsalt pessimismihoog. Aga no, tõesti. Kunagi seondus kevad hea tuju, päikese ja naeruga. Ja mis praegu toimub. Kõikide mu sõprade suhted on purunenud, kõik masetsevad. Üks vana tuttav tõmbas noaga veenid läbi, teine tahtis rekka ette sõita, kolmas suri, kuna ta süda ütles üles. Meestest ma parem üldse ei räägi, nendega on nagunii koguaeg ainult häda. Ja ausõna, mind ei huvita kui kellegi egot see lause veel nii väga puudutab, et ta mind sõimama peaks hakkama. Sõimake kui tahate, närvitsemine las jääda teile seda rõõmsameelset kevadet värvilisemaks muutma.