Positiivne kevad või midagi:).

Hästi hea on mõelda, et keegi ikkagi hoolib meist. Et keegi on valmis tegema kõike, valmis andma endast kõike, et meil hea oleks. Aga sellist inimest pole olemas. Ennekõike hoolivad kõik siiski endast, isegi kui nad väidavad muud. Tegelikult ka noh. Hoolitakse muidugi teistest ka, no nad ju peavad hoolima, muidu äkki kui neil on raske, siis me enam ei kuulagi teda. Aga hoolimine teistest ei ole kunagi suurem kui hoolimine endast. Isegi kui väidetakse vastupidist, isegi kui usutakse, et ollakse ilgelt head inimesed, tõesti, ka ise usutakse seda. Seda ka veel, et armunud inimesed on kõige isekamad inimesed üleüldse. Ja ma ei väida seda, kuna ma olen kibestunud, kuna mul pole kellessegi armunud olla ja mind häirib, et teistel on. Ses suhtes, et kui teie olete õnnelikud, olen mina ka. Aga kas te tõesti olete tegelikult ka õnnelikud, kui teie maailm koosneb ainult Temast. Sest kõik head asjad saavad läbi. Ja ühel hetkel Teda enam pole. Ja kui sa oled selle ajaga oma sõbrad ära unustanud, ei ole sul kedagi, kes sind kohe toetama kipuks. Kuigi jah, tõelised sõbrad ei ole sind selle pärast hüljanud. Sest nad HOOLIVAD. Tegelikult on mul järjekordselt lihtsalt pessimismihoog. Aga no, tõesti. Kunagi seondus kevad hea tuju, päikese ja naeruga. Ja mis praegu toimub. Kõikide mu sõprade suhted on purunenud, kõik masetsevad. Üks vana tuttav tõmbas noaga veenid läbi, teine tahtis rekka ette sõita, kolmas suri, kuna ta süda ütles üles. Meestest ma parem üldse ei räägi, nendega on nagunii koguaeg ainult häda. Ja ausõna, mind ei huvita kui kellegi egot see lause veel nii väga puudutab, et ta mind sõimama peaks hakkama. Sõimake kui tahate, närvitsemine las jääda teile seda rõõmsameelset kevadet värvilisemaks muutma.