Kukud kildudeks, korjad vaevaga kõik tükid kokku, liimid uuesti kokku, teiste abiga, lõpuks harjud uue olemusega, korraga tundub, et kõik tükid on üles leitud, tunned end hästi ja siis kõige ootamatul hetkel kukud uuesti kildudeks. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti.

Mida tähendab tühjus? Seda, mis mu sees toimub? Vist mitte päris, aga midagi sinnakanti. Ma lihtsalt olen, automaatselt nagu, ärkan kell 6, kappan kooli, peale kooli magan kuskil seitsmeni, üritan õppida, suhtlen msnis, heal juhul loen raamatut ja kaheteistkümnest/ühest magama. Toimib nagu õlitatud kellavärk, ainuke probleem on, et patareid hakkavad vaikselt tühjaks saama.
Mis tunne on kõigis pettuda? Avastada, et kõige lähedastematele inimestele oleks nagu ükskõik, mida ma ütlen ja lihtsalt räägivad kõike edasi. Või, et mu õde..kelle jaoks ma olen alati olemas olnud, kui ta on nutnud on ta alati esimesena mulle helistanud ja ma olen alati ta juurde jooksnud..Ja nüüd teda enam pole. Olgu, elab mehega koos. Aga mina? Ma isegi ei mäleta, millal me viimati pikemalt ja kahekesi rääkisime. I mean nothing..again. Ja teised ka.. Asi polegi selles, kas nad mulle midagi teevad. Aga mõistmatus teiste suhtes..mida nad teevad teistele, paneb pettuma. Kui keegi neile nii teeks.. Nad vihkavad seda, on alati vihanud ja vihkavad ka edaspidi. Aga see selleks, igal ühel oma elu.

Tegelikult ma pole nii masenduses enam, ma lihtsalt olen depressiivne inimene, kes ei näe mõtet. Okei, nii hull asi pole. Lihtsalt jube palju on neid tühju hetki..kus midagi tarka pole teha ja need kuradi mõtted ja mälestused lihtsalt tulevad meelde. Ma hakkan järjekordselt asjaga leppima.. Aga ma endiselt ei taha sellega leppida. Ma ju ei taha. Vabandage, aga minu arvamus tõesti ei loe midagi???

Ja just kui punktiks sellele kõigele, tuleb mu playlistist "Aeg on lahkuda".

Aeg on lahkuda, aeg on loobuda.