Ma pole jube ammu siia enam midagi kirjutanud.. Tahaks. Aga nagu ei oska midagi öelda. Sõnad läinud nagu Tanel laulab. Tühi on olla. Kui ma vahepeal suutsin oma maailma natukenegi kokku kleepida, siis see purunes täielikult jälle.

Ma parem tsiteerin, ise ma nagunii midagi tarka öelda ei suuda.

"Mu kõige suuremad vaenlased on need, kes must kõige rohkem hoolivad. Nemad on selle piina põhjustajad. Kui neid ei oleks, ei oleks mul mingit probleemi selle eksistendi lõpetamisega, aga kui su oma ema ütleb sulle, et ta on elus ainult tänu sulle ja et sa oled ta elu mõte, ei haara sa ju žileti järele, ega ju." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Sest seal raamatus on lihtsalt nii palju kirjeldatud seda, mida ma tundnud olen. Kasvõi praeguse olukorra kohta on neid päris palju. Ma kunagi hiljem kirjutan veel.