Ma ei arvanud kunagi, et ennast saab nii hullult vihata. Järgmine õhtu, mida ma veedan nuttes. Mille kuradi pärast?
2 kuu ja 6 päeva pärast on eksamid läbi. Mind ei takistaks mitte miski siis enam.

Ma olen palju mõelnud ja öelnud, et mu sõbrad on mu ainuke põhjus, miks olemas olla. Ühed neist kaovad vaikselt mu elust. Teised tahavad, et mina kaoks. Ma teadsin seda tegelikult. Ja ma ikkagi lootsin, et kõik saab korda. Et nad saavad üle, hoolimata sellest, et nad mind pidevalt näevad.

Hui. Mitte miski ei saa korda.
Ja mitte miski ei saagi korras olema.