Otsides elu mõtet on tõenäoline, et seda ei leitagi. Nii peabki vist olema. Iga asjaga on nii. Kui sa otsid, ei leia sa midagi. Kui sa ei otsi, saad kõik. Pool aastat tagasi tahtsin ma ülekõige vaba olla. Samal ajal oli päris mitu inimest, kes mul takjana küljes olid ja ülekõige muga suhet tahtsid. Praegu, tahan ma ülekõige, et keegi eriline oleks. Et keegi hooliks, oleks alati olemas. Ja mitte ühtegi sellist pole, isegi need, kes talvel olid, neil on täiesti pohhui nüüdseks. Võibolla ma olengi selle ära teeninud, aga kas nad tõesti arvasid, et ma olin õnnelik, et ma neile haiget tegin? Ma vihkasin seda.

I am small and the world is big. All around me is fast moving. (Avril Lavigne - How does it feel).

Ja nii ma täpselt tunnengi. Väike ja tähtsusetu olevus, kes meeleheitlikult üritab mingitki kohta endale leida. Kõik ümberringi muutub nii kiiresti, kõik lähevad edasi. Ainus, kes tundub, et ei oskagi üle saada ja edasi liikuda, olen mina. Ma tean, on asju, millega lihtsalt tuleb leppida, aga kui ma ei taha sellega leppida, kui ma ei taha nii lihtsalt alla anda. Samas, on mul valikut? Minust sõltub ju kõige vähem.

Ja tegelikult ma tahtsin praegu öelda, kui palju ma Railit armastan. Tegelikult ka, kui teda poleks ka alati mu kõrval olemas, siis ma ei peaks vastu. Neil hetkedel, kui ma olen omadega täiesti sassis, kui ma lihtsalt nutan ja midagi ei suuda teha, kui pisarad verega võidu jooksevad, on tema ainus, kellega ma suhelda suudan. Ma mõtlen just viimast korda eriti, sest sellel õhtul ma sain kõige paremini aru kui väga mul teda vaja on. Asi ei olegi selles, kui läbimõeldud ja sügavamõtteline see oli ,mis ta ütles, vaid see,et ta suutis mu maha rahustada, ta üritas. Ta teadis, et ta ei oska kõike sõnadesse panna, mida ta mõtleb, aga ta üritas. Tema vähemalt üritas. Ta suutis mu lõpetama panna, selleks korraks. Poleks teda olnud, ma usun, et ma oleks paljupalju hullemini lõpetanud.