"Sa avastad kui lihtne kõik on. Ainult julgust on vaja."(Paulo Coelho)

Sunday, July 29, 2007

Mida nimetatakse ülds eluks. Seda mida me iga päev oma arust targalt teeme? Ainult pingutame ja järjest hullemaks läheb. Vastutus kasvab iga päevaga, otsused ja teod muutuvad järjest rohkem pöördumatuteks ja lõpuks oleme me kõik tühjad seest, kuna meil pole niisama aega olla ja mõelda, meil on aind hirm valede otsuste ees ja töö. Ja seda kõike(suureks kasvamist) ootavad pikisilmi kõik väikesed lapsed, kelle suurim mure on, kas šokolaad otsa ei saa ja kuna emme töölt tuleb. Aga emme ei tule, emmel on vaja raha teenida, et saaks niisamagi süüa osta ja parematel päevadel ka šokolaadi. Tegelikult ma ei taha väita, et lapsepõlv on masendav, sest ei ole. Väiksed lapsed on armsaimad, nii armsalt ausad, sinisilmsed ja süütud. Pole jõudnud veel elult haiget saada. Pole jõudnud muutuda kibestunud pessimistideks. Sellest tuleb ka vist see, et arvatakse, et inimesed, kellele meeldib naerda ja kes üritavad olla positiivsed on lapsikud. Tavai, ma olen siis hea meelega lapsik, aga ometi mõistan ma samahästi kui teie oma otsuste tähtsust, tunnen sama palju kui teie kibestumust, aga ma ÜRITAN sellest üle olla. Ma vähemalt üritan.
Jah võibolla ma tõesti ei ürita õppida nii hästi ja ilusti kui teie, võibolla ma pole nii ilus, tark ja osav kui teie. Aga ma üritan vähemalt olla õnnelik. Ja teie unustate varsti selle oskuse täiestgi ära. Persse see kool, lasen end välja visata, lähen kuhu tahan. Kõlab lapsikult või mis? Miks? Eks selle pärast, et teie unistasite sellistest asjadest väiksena ja olete nüüdseks töönarkomaanid. Praegu te lepite oma kibestumisega ja järjest koole läbi käies ja tööd rabades. Sest te arvate, et muud valikut pole. Sellise suhtumisega ei olegi jah. Aga mina ei taha äkki nii? Ma julgen ikka veel unistada. Okei, ma ei väida nüüd ka, et kõik peaksid oma nooruse maha jooma. Ei, seda ma ei mõtle. Sest siis lõpetatakse ikkagi kibestumusega,rahapuuduse ja endast 16 aastat nooremate lastega. Aga ma ei arva ka, et ma juba praegu peaksin hakkama tulevikule mõeldes hullumiseni õppima. Milleks? Kahekümne aasta pärast kui see “äriplaan” hakkab ka vilja kandma ei pruugi meid enam olemaski olla..

No comments: