Harva mõtleme me sellele, et homsel päeval meid võib-olla enam pole. Kõik me kurdame aeg ajalt, et meie elu on mõttetu, me ei taha enam elada ja keegi ei hooli meist. Aga kas parem oleks siis, kui meid üldse kedagi olemas poleks. Igal inimesel on vähemalt paar inimest, kes on nõus sinu eest enda elu andma, kes on kõigeks valmis ja me tegelikult teame seda, aga kui probleemid üle pea kasvavad, on raske seda endale meelde tuletada. Inimesed, kes üritavad ennast ära tappa, ei mõtle nende peale, kes neist hoolivad. Sõbrad on nõus ise surema sinu nimel, aga sulle nagu see ei tähendaks midagi, sa tapad end hoopis ise ära. Ma olen täiesti kindel, et viimastel sekunditel, on kõik enesetapu sooritanud tahtnud loobuda, instinktist. Näiteks need, kes rongi ette on läinud, tahavaksid viimasel sekundil eest ära tulla, aga nad lihtsalt ei jõua enam.Inimkonna suurim viga on, et me väärtustame liiga vähe asju, mis tegelikult väärtustamist väärt on. Tihti mõtleme me sellele, mida meil pole, aga vägaväga harva tuleb meile meelde see, mis meil olemas on. Me oleme sageli armunud inimestesse, keda me isegi ei tea korralikult. Ja siis oleme masenduses ja ei taha elada enam. Samas, kui me ei tunne inimest, kuidas me saame teda siis tahta üleüldse..? Pigem on see kinnisidee, me oleme kõigeks valmis ja kui me ta kätte saame, siis avastame, et tegelikult me ju ei tahtnudki.
08.03.2007
No comments:
Post a Comment