Inimesed ei mõtle kui palju haiget nad oma sõnadega teevad.
Ja kui haiget teeb teadmine, et nad on nö siis sõprusest välja kasvanud ja kaovad mu elust. Ja mitte ainult teadmine, nad ütlevad selle ka välja ja selles pole nende arust mitte midagi imelikku. Kõik on normaalne ja ma peaks veel rõõmustama ka.
Minge perse. Ma ei taha enam.

Nagu ütlesin mai kuus juba."Unustan teid nagu unustasite minu."
Ma suudan küll.
On veel palju põhjuseid miks Eestisse jääda?

Tore on teada, et inimesed ,kes pääsevad mulle kõige lähedamale, avastavad, et targem oleks mu elust siiski kaduda.

Vihkan, et ma tast ikka hoolin. Vihkan, et kaotasin inimese, keda ma kõige rohkem alati vajanud olen, venna.