Millal ma lõpetan ütlemast asju, mida ma tegelikult ei mõtle, mida ma ei taha ja mida ma nagunii ei suuda?
Minu idee oli ära unustada see, mis toimus. Sest ma arvasin, et seda sa tahad..ma arvasin, et nii on sulle lihtsam jne. Aga kordagi ei arvanud ma, et sa tõesti unustadki kõik ära. Veel raskem, et sa unustad isegi selle ära, et ma olemas olen. Võibolla tõesti, sa ei oska kuidagi minuga suhelda. Aga võibolla sa lihtsalt ei taha. Mina ei unusta nagunii ära. 3 nädalat on möödas ja hoolimata mu joodud alkokogusest, mäletan ma kõike täpselt, alates hetkest, kus ma alles helistan, et ma hakkasin Tartu liikuma. Võibolla sa ei tahtnudki kõike ära unustada.. Aga ma ei jätnud seda valikuvarianti . Nagu alati, ma ei lasegi millelgi tekkida, sest ma olen omaarust nii tark, et tean mida sa tahad. Ja võibolla teangi. Aga kõik need "võibolla" 'd jäävadki lihtsalt "võibolla" 'deks. Aga raske on ikkagi.
See kõik on tegelikult nüüdseks kestnud pea aasta aega ja kõige masendavam ongi, et ma pole mitte midagi õppinud. Ma tean, et mitte midagi nagu nii ei saa, sest kui saaks oleks see juba juhtunud ja ometi iga kord kui miskigi positiivsemas suunas liigub, olen ma jälle hetkeks õnnelik ja korraks jälle loodan. Selleks, et elu saaks mind jälle vastu maad lajatada.
Persse.