Sooner or later it's over..
I just don't want to miss you tonight.

Osad sõnad sobivad lihtsalt liiga hästi mõndadesse hetkedesse. Kui mingi hetk tuli lihtsalt lambist hea rahulik tunne sisse, siis praegu on vastupidi. Nagu mingi ärevus on sees koguaeg. Tundub nagu kohe kohe juhtuks midagi, mis mõjutab paljutki. Samas midagi sellist nagunii ei juhtu, seda ärevuse tunnet on ju varemgi olnud. Samal ajal on oleks nagu mu sees nuga.. Mis ei tee haiget, kui ma lihtsalt olen. Kuid iga kord kui ma üritan sügavamalt sisse hingata ja naeratada tõeliselt.. Siis ta lõikab valusalt ühe jälje juurde.
Hetkel mulle ei meeldi lumi. Ta on..aga samas. Temast pole kasu. Ta paneb unistama sellest vabastavast tundest ,mis on lauaga mäel olles, aga seda ei saa veel. Ma tean,et ootama peab veel. Aga mul on kõrini ootamisest. Kuid on mul järjekordselt valikut. Nii ma siis mõtlengi sellest heast ja puhtast hetkest, isegi esimesest kukkumisest lumele pikali jne.. Ja tean, et ma pean jälle kannatlikult ootama.
Aga ma pole kannatlik inimene. All or nothing. Now or never.

Haige olen ka järjekordselt. Kurk on sajaga valus, miski nagu põleks seal. Kuigi hetkeks on mu hääl peaaegu normaliseerunud.. Siis valu pole kuskile kadunud. Kõik lihased on ka valusad, samuti pea lõhub. Gripp? Loodame, et ei. Laupäevaks saan terveks. Või noh..mis laupäevaks. Homme õhtul juba lähen tööle. Ja neljap on 2 kontrolltööd seega peab kooli ka minema. Ja reedel on samuti koolis tööd ja päris töö ka siis. Kuradi hea, et vähemalt autokool on nüüd kaelast ära.

Nüüdsest hakkan ma kirjandeid teemadel, mille kohta mul absoluutselt ideid pole, kell 3 öösel kirjutama. Jutt jooksis väga hästi ja õpetaja oli ka järgmisel päeval viimistletud tulemusega rahul.

And I don't want the world to see me
cause I don't think that they'd understand.
When everything is made to be broken,
I just want you to know who I am.