Kurbusest silmades saab naer.

Ükskord vähemalt kindlasti. Ükskord kindlasti ka püsivamalt:)

Aitäh härra Lumi. Aitäh, et hommikul kui ma masenduses ja unise näoga uksest välja astusin, rõõmustasid sa mind, panid mul silmad siiamaani särama. Et ma tulin Riiamäelt jala koju kuna lihtsalt nii ilus oli ja nii hea. Näpuotsad küll külmetasid, aga see selleks. Isegi vanaema ütles, et ma tulin koju nagu märg kassipoeg, samas endal põsed nii punased ja silmad säravad. Ja kohe teen toa ka korda ja põletan oma küünlakesi. Ja akna tagant piilus just tihane. Feel gooooooood:).

Ja ma ei väsi kordamast kui kuradi hea on välja vaadata.. vaadata seda lund , mis langeb. Isegi see, et mu sõiduõpetaja mind lumekuuliga viskas oli nii kuradi positiivne.