Kui ma tahtsin sind panna valiku ette, kas kõik või mitte midagi, palusid sa vahepealset, sa palusid sõprust. Saad aru, sa ise tahtsid seda. Nüüd kui ma üritan seda sõprust elus hoida, ütled sa, et sul pole seda sõprust vaja, sul ei ole aega ja sa tahad mu elust ära kaduda. Tõesti unustad kõik nii lihtsalt ära? Ja ma ei mõtle seda, mis meil oli suve alguses, vaid seda mis oli varem.. Kui nii siis, olgu. Kuid järgmine kord kui sul palutakse millegi vahel valida siis palun ära palu muud varianti ,mida sa tegelikult ei taha, mida tol hetkel tahtes võibolla mõtlesid lihtsalt, et äkki nii on teistel kergem. Kuigi tegelt, mõtlesid sa üldse kordagi teiste peale? Aa noh, tegelikult muidugi mõtlesid. Küsimus peaks olema, et kas sa kordagi mõtlesid ka minu peale? Suve alguses, lõpus või praegugi? Aga ma ei taha vastuseid, ma tean neid niigi ja nende veel üle kordamine teeks lihtsalt liiga palju haiget. Aga ise sa tahtsid nii. Mina lõpetan nüüd.



Ja veel. Lugesin ma ühte iseloomustust veevalajate kohta, mis vastab järjekordselt tõele minu puhul vähemalt:
Veevalaja olemus on vapper ja kindel, nii et pole märgata tema sisemist ebakindlust. Tõelisi sõpru on neil tavaliselt vähe, kuid kõik inimesed on talle “õed ja vennad”. Kuid kui ta tahab üksi olla, ei tohi teda segada.