Kui ma vaatan peeglisse, on mul raske ära tunda inimest, kes sealt vastu vaatab. Ma vaatasin ja mõtlesin viimasele kahele aastale. Ma räägin 2st kõige tõsisemast ja tähtsamast suhtest, paarinädalased "suhted" jms ei lähe arvesse. Mõtlesin kõigepealt, mis tegin ma 2 aastat tagasi, kellega ma koos olin. Ma mõtlen just ühte kindlat meessoost isikut. Samuti meenus mulle, mis ta tegi. Kuidas ta kõik mu lootused purustas, kuidas ta näitas kui valelik ja valus elu võib olla. Ma olin 15 siis.. Ma polnud selliseks asjaks valmis. Kuigi samas, selleks ei saagi valmis olla ja juu siis seda oli vaja. Sest see tegi mind päris palju tugevamaks.. Selleta ma poleks see, kes olen. Ja nagu enamus asju, sai ka see läbi.
Siis ma mõtlesin aasta tagasi toimunule, kellega ma koos olin. Ta oli vastand eelmisele. Ta oli täiesti ideaalne, meie suhe oli ideaalne. Ta oli parimat väärt. Ta õpetas mind uuesti usaldama, ta õpetas mind jälle õnnelik olema, ta hoolis, tõeliselt. Ta oli nagu...heastus selle eest, mis ma varem läbi elasin. Sest igal asjal on tagajärjed. Halvad ajad ei kesta kaua, samuti ka mitte head. Seekord suutsin mina asja perse keerata.. Ei, ma ei petnud teda. Kuid ometi ma tundsin, et mu tunded kadusid mingi hetk ja ma jätsin ta maha.
Nüüd.. Ma olen üksi. Ja ma tahaks ülekõige, et keegi eriline oleks, et keegi hooliks. Jah, ma tean väga hästi, et kui ma igatühte tahaks, siis mul oleks keegi. Aga see pole nii lihtne, ma ei taha igat ühte, ma ei taha kedagi lihtsalt, et suhe oleks. Ma tahan kedagi erilist. Ja kedagi sellist pole. Samas, see võibolla on nii sellepärast, mis aasta tagasi toimus, kuidas ma lõpuks käitusin.. Ma ei tea. Igal teol on tagajärg. Teen teistele haiget, saan hiljem selle tagasi. Halvale ajale järgneb hea aeg, heale halb jne. Niimoodi elu liigubki.. Tema õpetas mulle seda:). Kuigi mul on valus mõelda, et ma tast ilma jäin(jah, ma tean omal süül), siis siiski ta on mälestus, mida on hea meenutada ja parem las see jääbki nii, sest ta on üks väga vähestest headest mälestustest seoses meessoost isikutega, kui mitte öelda, et ainus.

"Kuid kui oleks läinud teisiti, kas oleks sa üldse siin?"

Kuid tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma muutunud olen. Kui ma vaatasin 2 aastat tagasi peeglisse nägin ma sealt tüdrukut, kelle silmad alati särasid, kes naeratas, kes armastas, kes uskus, kes lootis. Praegu ei näe ma seal enam seda sama väikest sinisilmset tüdrukut.. Oma silmadesse on mul valus vaadata. Naeratust ma küll näen aegajalt, aga see pole enam ammu see sama. Miski pole enam sama. Kuigi ma ei saa öelda ka, et kõik halvemuse poole läinud on. Ei ole.