Kuidagi hästi kummaline tunne on sees. Selline.. Rahulolu...Või mai teagi..Ma ei oska tahta, et midagi oleks teisiti. Või noh, oskan kindlasti, aga ma olen harjunud, et kõik ei saa kunagi korras olema. Lugesin hiljuti vahasid chat loge... Natuke rohkem kui aasta vanuseid. Ja need probleemid, mis mul siis olid. Need ei väärinud seda ja need inimesed, kes mulle haiget siis tegid. Neid ma ei saa öelda, et ma vihkan nüüd, aga lihtsalt, ma ei arva neist eriti hästi.. Ja praegu, on mul sarnased probleemid, natuke raskendunud moel, kuid sellegi poolest, ma olen kindel, et varsti tulevad uued ja veel hullemad, nii et mis seal ikka. Kuigi ma ei väida, et ma olen üle saanud. Ja tema, ma ei tea mis põhjusel ta mind väldib.. Kas siis ta tõesti üritab mulle mõelda, et mul on nii kergem või tal tõesti on nüüd äkki nii kiire koguaeg või ta lihtsalt ei hooli must. Kuid sellegipoolest, ma ei unusta seda kunagi ära ja seda lihtsalt sel lihtsal põhjusel, et see on ikkagi nii kuradi valus. Kuid ma ei tahtnud sellest rääkida.

Üks asi veel, miks mul on parem olla, on et mul on 1 vahetus veel tööl käia. Ma sain hakkama:). Ja varsti algab kool. Ja seal ma saan ka hakkama. Ja eksamid teen ka ilusti ära. Eile öösel mul tulid uurimustöö kohta ka head ideed, mille ma peakski üles kirjutama nüüd. Lisaks saan ma varsti elektrikitarri kätte.:) ja kui ma töölt palga kätte saan, on mul ka lumelaua raha koos ning kuna vanaema korteri üürist saadav raha hakkab minu kontole tulema ja jääbki mulle, saab sellest mu reisiraha. Ja koolis on ka ainult 1 aasta pingutada. Elu On Lill, mis siis et minu oma meenutab rohkem nõgest. Ja et lilled kasvaks ongi vaja vahepeal vett/pisaraid, sest see muudab lille tugevamaks:).

Veel, ma räägin koguaeg, et mul pole sõpru, ma ei räägi Kätsist ja Railist..Siis..Viimase paari päeva jooksul olen ma ümber mõelnud natukene. Kui mul on masendus, siis sellegipoolest leidsin ma kell 3 öösel inimesed, kes tahtsid muga rääkida, kes ütlesid nii armsasti ja parandasid mu enesetunnet. Ma ütlen veel ühe korra, asi pole selles mida öeldakse.. Näiteks kui ma rääkisin pikalt, kuidas ma ei leia väga põhjuseid eksisteerimiseks ja vastati,et ta nii väga tahaks mind praegu kõvasti kallistada, oli parim vastus. Sest.. Asi polnud selles, et ta ei leidnud põhjuseid, ta ei üritandki leida, aga ta näitas, et ta hoolib:). Ja neid inimesi, kes mind on meeldivalt üllatunud on veel. Ainuke haiget tegev asi on, et inimesed, kelle puhul ma arvasin, et nad on sõbrad, et nad hoolivad.. Siis just neid pole tegelikult näha, kui ma neid vajaks. Neid on näha siis kui pidu saab või kui neil midagi vaja on.. Ühesõnaga tahtsin ma öelda, et mul on küll sõpru, aga mu üllatuseks pole need need, keda ma arvasin olevat.

Ja ma ei taha nüüd selle tekstiga väita,et ma olen õnnelik. Vot ei ole. Küll aga olen rahul. Ja see on tugev edasiliikumine. Ja ma ei tahagi mõelda sellele, et vbl ma õhtul juba jälle nutan, sest vot ei nuta.Kätsiga linna lähen hoopis:D.