Teate, ma mõtlesin, et mul ongi vaja vahepeal selliseid õhtuid nagu eile. Mis siis et ma vahepeal nutan. Need on minu õhtud. Kus ma lihtsalt mõtlen. Olen oma segaste tunnetega üksi. Kuigi ma ei saa aru, miks ma teisi sellesse kaasan. Nojah, ma tahan, et keegi kuulaks, aga nemad pole mu äkilistes tujumuutustes süüdi ju. Ja tegelt poleks vaja olnud. Aga mis seal ikka. Lihtsalt, ma tahan öelda, et mul on vaja vahepeal õhtuti üksi kodus olla ja masetseda, üksi oma tujule vastu vaadata, selleks, et hommikul ärgata ja jälle õnnelik olla:).