Öeldakse, et vähesed inimesed näevad su sisse. Minu meelest, mitte keegi ei näe su sisse. Või siis nad lihtsalt ei taha näha, nad ei vaeva end sellega. Endalgi vaja elu elada ju. Ma olen suutnud vaikselt täielikust masendusest välja tulla, ma naeran, olen lõbus, kõik arvavad, et kõik on jälle korras. Noh, ma ise olen süüdi selles, ma tean, sest ma ise varjun selle maski taha. Aga ma lihtslat ei taha, et nad muretseks, ma pean ise hakkama saama. Kuid sellegipoolest, tundun ma nii elurõõmus kui vaja, ma ikka veel nutan end õhtuti magama. Ma ei ole õnnelik. Mul pole mitte millegi nimel elada. Sõbrad- keda nimetatakse üldse sõpradeks? Inimesi, kes sinusse ei usu, arvavad, et tunnevad mind must endast paremini. HUI. Teil pole õrna aimugi, mida ma tunnen. Te arvate, et te teate, aga ma rõhutaks sõna, et ARVATE. Kui te mind nii hästi tunnete, siis te ei ütleks lauseid, mis muudavad mu enesetunnet veel hullemaks ja mis kõige hullem, te isegi ei märka seda. Need laused on tühised teie jaoks. Kuid minu jaoks mitte. Ma ei tea. Mitte kedagi pole tegelikult olemas, aga samas, me kõik peamegi ise hakkama saama. Pole hullu, ma armastan teid ikkagi, ma naeratan teile ikkagi, ma olen alati olemas ikkagi. Ja kuigi ma ise olen jäädavalt seest katki, pole teil vaja sellest aru saada. Ma ise varjan end ju selle rõõmsa maski taha. Aga ma ei kavatsegi seda muuta.