Valus on vaadata leinavat inimest. Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta sel teemal, see ju ei puutu minusse, ma mõtlesin, et ma ei kirjuta tallegi, et ole tugev, sest tõenäoliselt selle soovijaid on palju ja tõenäoliselt see ei muuda nagunii midagi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, ma ei tea teda, ma olen vaid ta nime kuulnud varem, aga siiski. Inimene, kes teda leinab, või noh kelle lein mulle haiget teeb, on teda tundnud kogu elu, ma tõesti ei oska öelda, kas see oli ta lihane vend, kuid see viimane polegi oluline. Valus on vaadata neid nutvaid nägusid, teades, et need pole aind siia msni kirjutatud. Valus on lugeda, et ta ei taha ise ka enam elada. Ma ei oska mitte midagi teha ega öelda, eriti võlts tundub see sellepärast, et ma pole taga ju väga kaua enam suhelnud. Aga kohe kindlasti pole ta seda ära teeninud. Kas saabki üldse ära teenida lähedase surma? Ei.. Kindlasti mitte.
Ja kui ma selle kõige peale mõtlen, siis. Kui ühegi minu õega peaks midagi juhtuma..või mu onupojaga. Ma ei tea. Ma eile just mõtlesin, kuidas mul nendega küll vedanud on. Nemad ongi mu maailm.

Ja nagu alati, nii kui ma kirjutama hakkasin , kadusid kõik mõtted ära.. Aga targem ongi.. ma peakski kirjandit edasi ümber kirjutama.