Kogu eilne õhtu pani mind mõtlema, et mis kurat mul viga on?
See oli minu sünnipäev, ma oleks pidanud olema õnnelik ja kõike. Ja mida ma tegin? Omasin sitta tuju ja nii läbivalt kogu õhtu jooksul. Mitu korda ma oleks peaaegu nutma hakanud? Kõige rohkem vihkan ma seda, et ma teiste eest ei suutnud seda varjata...Kõik oleks pidanud ju hästi olema, kõik keda ma kutsusin, kõik tulid, kasvõi korraks. Isegi nemad, kuigi ma ei uskunud, et nad tulevad ja neil pole vist õrna aimugi, kui hea meel mul selle üle oli. Nagu Railigi hommikul ütles, et kui ma neid nägin, mul läksid kohe silmad särama. Aga siiski.. mille kuradi pärast ma ei oska edasi liikuda, mille kuradi pärast ma isegi ei taha nii väga edasi liikuda, miks ma pean selline olema????
Minevik on tore, aga miks ma selles kinni olen? Miks ma lasen sellel end ikka veel kummitada? Mille kuradi pärast ma hoolin inimestest, kellel juba ammu on sügavalt pohhui minust? Ja ma ei mõtle ainult viimaseid paari aastat, vaid kogu lapsepõlv ja kõik? Mille pärast ma ei õpi oma vigadest? Mille kuradi pärast ma arvan, et kõik tõesti saabki ükskord korda? Ja nagu alati, küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Inimestel on komme harjuda. Kui sul lastakse laisk olla, siis sa oledki ja sa harjud ja see on normaalne. Samamoodi harjutakse kõigega ja hakataksegi sellesse uskuma. Kui sinuga juhtuvad pidevalt ainult halvad asjad, siis sa lepid sellega, sa harjud haiget saama ,sa harjud nutma ja see on normaalne. Kas pigem olla tühi ja tundetu, sest siis ei saa vähemalt haiget? Võibolla tõesti.. Võibolla ma ei peaks neid viimase aja muutusi aind välisteks jätma ja tõesti ka ise samasuguseks muutuma nagu need kõik teised.?
Ma lihtsalt pean siit eemale saama...

I hate everything about you. Why do i love you?