Natuke vähem kui nädal on möödas sellest kui ma viimati kirjutasin siia.. Ja sellegipoolest tunne on nagu kuu aega oleks möödas..Nii palju on juhtunud.

Kõigepealt kolmapäev. Jah kolmapäev võrdub Illusioniga. Illusion võrdub lollustega. Hea pidu oli tegelt. Aga mis te tarkpead arvate, kus maxu neljapäeval ärkas? Ja jube vastik on olla. Midagi nagunii ei saa enam. 8. juuli on varsti käes. Kõige haigem on see, et ma hakkan kergelt seest tuimaks muutuma jälle. Ja ma ei taha seda, ma ei taha, et ma hakkaks teda samamoodi vihkama nagu ühte minevikust. Kellega me läksime ka jube palju kordi lahku. Või noh olime lahus, aga kui nägime, siis olime koos. Ajalugu kordub? Ma tahan, et aasta oleks läbi juba. Et ta poleks veel tagasi, aga et ma oleks eluga edasi läinud. Ja siis ta võiks tulla ka, küll siis näeb, mis saab. Aga praegu. Tra, oli vaja taga jälle koos olla?! Ma ei jõua enam. Kõik on lihtsalt liiga ideaalne.
I could stay awake just to hear you breathing..

Kolmapäevagi sai kool ka ametlikult läbi.. Viimase koolikella aktus ja puha..Neljapäeva ja reedet ma ei mäleta. Neljapäeva ma magasin maha, kui ma kunagi koju jõudsin.. Ja no Raili viisime ka Otepääle. Ja reedel ma enamus päeva närvitsesin ja kuulasin, kuidas kõik mulle edu soovisid.

Laupäev on ka oma kohutavusega meeles. Juba hommikul vara kui mind äratati varem üles, kuna ma sain sõnumi, kus sooviti(üllatus-üllatus) edu kirjandiks. Teemad olid iseenesest head. Aga. Oma kirjandi suutsin ma perse keerata. Palju õnne, maxu, selline geenius annab olla. Igatahes 4,5 h ma seda kirjutasin ja teemaks oli "Olla nagu kõik või jääda iseendaks?". Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Õhtu algus oli iseenesest tore. Ihastest häälega Eedeni juurde ja nii. Pirol oli ka tore.. minul vähemalt. Ses suhtes, et tegelt oli jube tore Henrikuga rääkida ja teisi molluskeid polnud ka ammu näinud. Illuka pidu oli ka üle kõige.. Elena vantše..jee.
Tallinnas oli alguses isegi tore tegelt. Aga siis läks jälle kõik perse. Ja ma ei mossitanud tema pärast, ausõna, ma tean ju. Lihtsalt.. kui kõik järjest mossitavad kuni mul ka tuju ära läheb ja siis mingi hetk avastavad, et nüüd võiks jälle heas tujus olla, siis no andke andeks kui minu tuju oli ka selleks hetkeks juba täiesti ära viidud. Ja tegelt ma ei mossitanud, ma olin tõsine lihtsalt. Jälle, ma tean ju, ma tunnen ise end veits paremini, kallikesed.
Ja koju saamine oli ka tore. "ou, sul on opel v?" "Ära hakka pihta" "einoh, nüüd ma saan aru kust ma sind tean, sa olid ükskord petsiga koos" "aga ma ei tunne ühtegi petsi ju?!?!" "noh, ........ ei tunne siis v?" "aaaaa...(järgnes punastus)"

Eile ehk siis pühapäeval oli maxu jälle oma elukaaslase juures. Mõtlesime õppida ka, aga seekord me selleni ei jõudnud. Kõigepealt ma läksin 2 paki pelmeenidega sinna, mida ma ei puutunudki ja sõin Raili leiva ja sulajuustu varud ära. Siis istusime tükk aega ja vaatasime Jeff Dunhami videosid ja Armastust kolme apelsini vastu ka. Oeh neid naerukrampe. Ja noh, siidrit ja vesipiipu peab ka mainima, kuradi mõnus oli siiski.
Kuna hommikul pidi mõni meist(khm, Raili, khm) kooli minema, siis ta ajas mu ka kell 8 üles. Või noh, ega ta ei ajanud ju meelega, aga ürita siis sellise kolistamisega magada. Ja noh viisin ta siis kooli ära, mul nagunii poleks und tulnud enam seal, muidu ta lubas küll lahkelt edasi tudima jääda. Tulin koju ja koristasin ja kella 10nest kobisin teki ja asjadega päikese kätte õppima. Jube hea oli kusjuures. Välja arvatud need ämblikud kelle eest ma aegajalt jooksin:D. Ja nüüd käisin tööintervjuul. Eks näeb, mis saab. Kui saaks sinna, jääks Tartusse,aga ega ma ei kurda eriti kui ma Nuustakule tagasi lähen. Lähipäevadel peaks selguma.

Varsti tulevad nuustakulased Tartusse ja siis on pirole minek. Ja öölaulupeole.Ja homme peaks vahelduseks koolis ka käima veits. Seda enam, et kolmapäev on Retro päev jälle. Kuigi ma ei tea..kas ma tahan üldse minna sinna. Aga no, eks vaatab, lõpuks ma nagunii lähen, tahan või ei.