"Raamatud olid täis südameid, mis murdusid armastuse pärast, aga tegelikult murdis südame see, kui talt võeti ära unistus - milline see ka poleks olnud."

Kõik oli nii korras.. Ma oli õnnelik, mis paistis ka blogist välja mu meelest. Ja nüüd? Nagu ma ka sulle ütlesin.. Sa ei kujuta ette, kuidas ma tahaks sind vihata.
Mis kõige haigem on, et ma ei lepi sellega, ma ei anna alla, mitte veel. Ma tulen kasvõi sinu teadmata ja otsin su üles ja kui sa tõesti ütled mulle näkku, et sa ei taha mind enam näha ja meie vahel ei saa midagi enam olema, siis olgu.. ma loobun. Aga kuni selle hetkeni.. Sa ei mäleta, mida kõike sa mulle rääkisid tol öösel, kuid ma nägin, et sa mõtlesid seda. Sa tuletasid mulle meelde, kuidas ainult sina mind hoida suudad, sa tuletasid meelde, mis tunnet sa tekitada suudad ja kuidas sinuga koos olles ma tunnen end nagu kõige tähtsam üleüldse. Ja ainuke asi millest ma nüüd, kui sa kaine oled, aru saan, on et sa kardad. Ma ei tea mida ja miks, aga.. ma kavatsen seda välja uurida.
Mul on alati olnud raskusi silmast silma oma tunnete väljendamisega.. alati. Ma ei ole kunagi suutnud enda tundeid sõnadesse panna ja isegi kui olen välja mõelnud, siis öelda pole ma julgenud.Kuid seekord on natuke liiga palju kaalul. Ja kui ma tõepoolest ei suuda ka seekord end kokku võtta, siis ma polegi seda väärt.
Jah, ma tean, et tõenäoliselt lajatab elu mind jälle vastu maad, eile ta seda juba üritas teha, aga kõik läheb nagu peab minema. Coelho raamatud on täis põhimõtet kuidas sisemist tunnet ei tohi ignoreerida ja praegu ütleb see mulle, et ma pean proovima. Ma ei kavatse veel alla anda ja kui ma muud ei saavuta, siis vähemalt ma tahan seekord kõik silmast silma selgeks rääkida. Nagu ma ka talle ütlesin, mul pole enam midagi kaotada, miks ma ei peaks olema valmis riskima? Jah, ma võibolla nutan ja karjun ja tahan surra jälle, aga mis siis? Ma tean, et tema käed on koht, kuhu ma kuulun ja ma tean, et ka tema teab seda.