The thing I miss the most is waking up next to you.

Ma vihkan seda, ma ei taha seda tunda. Tegelikult ka, ma niii väga tahan edasi minna. Üleüldse, mõtlemine on liiast, mille kuradi pärast ma seda nii palju teen.
Ja igasugused niisama tõmblejad ja tähelepanu vajajad võiksid täiesti vabalt eemale hoida, mul ei ole ei aega ega energiat teie jaoks. Veel vähem siis tahtmist. Ja oma värdjad vabandused, miks teil kindlasti on vaja minuga suhelda, unustage ära. Ausõna, teil pole seda vaja, te ei saa sellest midagi muud peale minu ärritamise. Ma tean, kes mulle tähtsad on, ja rohkem pole mulle praegu vaja. Ja need, kes mulle kallid on, neile olen ma seda üldjuhul öelnud või mõista andnud. Ja seda rohkem kui ühe õhtu jooksul, mil ma tõenäoliselt ka täis olin. Aga ärge muretsege, üldjuhul rohkem teiega seda ei juhtu ka. Mu point on selles, et mul on sõbrad, kes on mulle tähtsad ja mul pole teiesuguseid, kes tulevad ainult, et paremast osast mu elus osa saada, vaja.
Olen jah kuri, ole siis ise haigena kodus ja mõtle nii palju.
Ja kui ma ise hakkaks ka aru saama, mida ma tunnen või tahan või mõtlen, oleks eriti tore. Aga praegu on liiga vara, et sellest kellelegi rääkidagi, veel vähem siis kirjutada. Küll ükskord saab selgeks. Kui siis ainult liiga hilja pole.