Üheksa tunni pärast pean ma koolis matemaatika konsultatsioonis olema, aga pakkuge, kas mul on und. Öösel üleval passiv maxu on tagasi, aplausi palun.

Kõige haigem on see et ma ärkasin täna ju kell 8. Ja ma olin 12 h tööl. Ja peale seda kohe välja, sõpradega grillima ja vesikat jms. Noh, ikka ei ole und. Sitta sellega.

Ja jah, ma vist pole varem maininud, aga ma sain tööle. Tulge kõik külla.. Või noh.. mõni.. khm võilill khm.. võiks tulemata jätta. Nii, et ma igaks juhuks avalikult ei kuuluta, kus ma siis täpsemalt töötan.

Inimene, kes leiutas sõna eluilu, oli ikka maru irooniline. Iga päevaga ma avastan rohkem, miks ma siiski peaks ka aastaks ära minema.
Ma kurdan jube paljudes sissekannetes, kui tähtsad mulle mu sõbrad on. Ja ta ütles mulle, et ma laseks tal omaette edasi olla, kui ma uurisin, kuhu ta kadunud on. Olgu, ma ei hakka võrdlema, ma ise olen süüdi. Aga kurat.. tal pole õrna aimugi kui väga kallis ta mulle on. No tegelt ka.. Kuidas ma alati 107 asja talle ära rääkisime, kõige lollimad ideed ka, mis pähe tulid. Ja kuigi, see võis tüütu olla, ta alati kuulas mind. Ja noh, naeris mu üle. See muutus sõltuvuseks vaikselt, alati kõike rääkida. Ja kuidas ta koguaeg oma tuju mul heaks tegi. Ja see, kui ma ükskord ütlesin talle, et ma ei julgeks temaga kahekesi pimedasse ruumi jääda. No.. Hui ei julgekski tegelt. Ja täna tööjuures.. No palju ei puudunud, et ma oleks nutma hakanud seal.. Kui ma ta vastuse sain. Teate, mis tunne on ennast vihata? Päris tore. Ja jah ma tean seda bullshit juttu, et kui sa ennast ei armasta, kuidas siis teised saaks seda teha. Aga .. Võibolla seda olekski mulle vaja.
Eluilu, ma ütlen.

Järgmine reede on matemaatika eksam. Huvitav, kas ma üleüldse lõpetangi gümnaasiumi see aasta? Noh. Ega ma väga ei kurdaks ka. Põhiline mure olekski see, et ma valmistaks teistele pettumuse.. Aga enda mõttes.. No muidugi, pettunud oleks, aga samas.. Ei kurdaks. Nagu Raili ütles.. Ja et kui kukungi läbi, siis juu siis oli see saatus ja ma pidingi Londonisse minema ja leian elu armastuse ja saan 7 last.

Igatahes, ma võtan nüüd oma raamatukese. "Emotsionaalne intelligentsus" (paljud võiks seda lugeda ja lõpetada oma heade hinnetega hüppamise ning aru saada tõelistest väärtustest). Ning lähen teki alla ja üritan und näha.

"See on noorus, mis kehtestab oma piirid ega küsi kunagi kas keha ka vastu peab. Kuid keha peab alati vastu."(P.Coelho)

No loodame.