Lifehouse- Hanging By A Moment

Mul oleks 107 asja, mida jälle kirjutada, millest jälle mõelda, mille üle jälle vinguda, miks jälle mossitada jne. Aga ma ei taha.. Kuigi ma teen seda ikkagi.

Ma ei tea, mis on. Ma ei tea, mida pole. Ma kardan ennast ja enda tundeid. Samas, ma ei karda ka. Loogiline olen, eksju. Samas ma ei peagi oskama enam selgelt mõtteid väljendada, sest kirjand on nagunii nüüd tehtud.

Ülehomme on inglise eksam. Esmaspäeval 9.35 on suuline. Ja ma andsin ilusa lubaduse 2 päeva kodus olla ja õppida.Või noh, ta andis mulle karmi käsu kodus õppida.

Ja muidugi te kõik peate mulle helistama ja pirole kutsuma. Seltskonda, kuhu ma tõesti tahaks minna. Aga nooooo, hui saab.

Vaadake, ma kurtsin oma unepuuduse üle. Täna ma tõestasin, et ma siiski suudan pikalt magada. Kõigepealt seal, kui ma suutsin peale esimest ärkamist edasi magada ja peale seda kui ta ära läks, veel natuke magada. Ja kui koju jõudsin, siis uuesti magama, kella 18ni välja. Ja mitte, et ma oleks eile nii palju joonud, et mul oleks olnud vaja end välja magada. Lihtsalt, uni oli. Ja hea oli.

Ma mõtlesin seda, et mul on palju inimesi, kes on minu jaoks jube kallid ja keda ma pean sõpradeks. Mõndasid neist ma tean jube vähe aega, aga sellegipoolest usaldan. Samas osasid ma tean alates ajast kui ma sain 14 ja sellegipoolest ma ei suuda neid igas asjas usaldada. Imelik tunne on neile millestki pikemalt rääkida. Aga need sõbrad, kes mulle kallid on.. Üldjuhul ma hakkan inimest usaldama, kui ta ühel raskematest hetkedest juhtub mu kõrval olema ja on mulle toeks. Ja enamik neist, kes mulle kallid on.. On vägagi kaugel täiuslikusest ja mõnele mu teisele heale sõbrale tunduvad inimesena täiesti vastuvõetamatud. Tegelikult on kõigil inimestel hea süda.. Jah, isegi kurjategijatel..mingil moel. Lihtsalt, õige nurga alt tuleb läheneda ja võõra inimese puhul on jube raske seda õiget nurka ära tunda. Osad on kinnisemad, vägagi. Osad tahavad näidata, nagu oleks nad tugevamad. Osad on õppinud kaitsema ennast, tehes haiget. Osad on õppinud kaitsema ennast, olles siis ülbed. Kuigi ülbeks peetakse üldjuhul inimest, kes lihtsalt on vastikult otsekohene ehk siis aus. Aga tegelikult on kõik head. Ja need, kes mulle kallid on. Jah, neid on mu jaoks rohkem ,kui tegelikult peaks ühele inimesele kalleid inimesi olema. Ja tõenäoliselt osadel pole õrna aimugi kui tähtsad nad mulle on ja tegelikult neil on suhtselt pohhui minust, lihtsalt osadel hetkedel on olnud ühist jututeemat rohkem. Mind väga ei huvitagi see tegelikult. Ja need mu Minevikud.. kes on mulle haiget teinud. Tegelikult pole pmst keegi teinud mulle haiget täiesti tahtlikult ja nii ja tegelikult on nad kõik olnud jube head inimesed, sellepärast nad mulle ju tähtsad olidki, aga lihtsalt me ei sobinud nii kokku. Mis siis. Ma tahtsin seda öelda, et kuigi mu osad sõbrad võivad teistele täielike friikidena tunduda ja mis iganes.. Te lihtsalt pole nende mõttemaailma õige nurga alt näinud ja olgu nad nii kaugel ideaalsusest kui tahes, nad on siiski mu sõbrad ja ilma nendeta poleks ka mina see, kes ma olen!

Ja kässu, ma tahtsin öelda, et ma armastan sind. Lihtsalt, tuli tuju.