Ma lugesin just oma eilse sissekande üle.. Eile ma lihtsalt kirjutasin ja üle ju ei lugenud. Ja ma täpselt ei mäletanud ka , mis ma kirjutasin . Igatahes, see lõpp oli seal, et ma lähen üritan und näha. Inimene siiski peab kuradi ettevaatlik oma soovidega olema.

Niisiis.. ärkasin ülesse hommikul lõpuks. Ja mu padi oli täiesti läbi nutetud. Silmad olid nutmisest paistes ja mis kõige haigem. Kuskil kella 13ni jooksid mul edasi silmadest pisarad, kuigi ma tean, et see oli kõigest uni. Mida ma siis nii väga erilist nägin? Tegelikult, ega see polnudki nii eriline. Lihtsalt nägin öö otsa õudukaid sellest, kuidas kõik mu sõbrad must eemale tõmbusid. Need polnudki õudukad nii selles mõttes, et hull action oleks käinud ja nii. Lihtsalt, kõik pöördusid mu vastu ja kõigil oli järsku ainult oma elu jne jne. Ma ei oska seletada ja täpselt ei mäleta ka. Põhjus miks ma nii hullult nutsin oli see, et tegelikult see kõik polnud ainult unenägu. Jah, mul on endiselt sõpru, muidugi on. Aga te absoluutselt kõik olete erinevad ja igaüks on omamoodi mulle vajalik. Igalühel teist mu elus on roll, mida ei saa lihtsalt keegi teine asendada. Ja kuradi kurat noh, mind häirib nii väga, et üks koht jäi tühjaks. Jah, ma olen tõenäoliselt liiga isekas ja liiga emotsionaalne ka kohe kindlasti, okei tunnistan. Aga ikkagi.

Oeh, seda eluilu.