Tere,

ma ei kirjutanud varem otseselt minekust midagi, sest teate küll mind, kartsin ära sõnuda, aga nüüd, nüüd ma olen kohal ja esimene tööpäev on ka läbi. Mäletate, ma rääkisin koguaeg, ma lähen Londonisse ükskord, paljud mind tegelikult ka uskusid? Aga siin ma nüüd olen..

Tegelikult oli kõik oluliselt lihtsam kui ma arvasin. Ja noh, raske on muidugi, igatsus ja töö on harjumatu ja noh, mina ja pean niipalju koristama?!:D Ei tegelt, kõik on korras, esialgu.

Millest ma siis alustan? Lennuk hilines, algatuseks(ma pole ühtegi Estonian Airi lendu näinud Londoni ja Tallinna vahet, mis ei hilineks) ja maha sain ilusti ja rongi peale ka, välja arvatud paar kohta, kus segaduses nägu teha. Rongi pealt sain isegi ilusti maha ja peale mõningast otsimist leidsin ka Michaeli. Ja ta tuli järgi mulle BMW kabrioletiga, mis oli nagu eriti ilus:). Ja noh, mina kohe tahtsin juhi kohale istuda, mulle ei tulnud meelde ju, et rool on valel pool:D. Michael ainult naeris ja ütles "Welcome to England":D. Dafna kohta nii palju, et ma kujutasin ette sellist suurt ranget pereema, kes üllatuseks meenutab mu oma ema mulle nii kasvult kui kaalult ja juuksevärvilt. Väga kultuurišokki mul pole, pidevalt kuulen ronge sõitmas. Imelik on see, et isegi võileiba peab taldrikult sööma ja liha ja piimatoodete jaoks on eraldi nõud jne. Aga noh, see tundub suht puhas ja korralik pere, onju. Samas ma ei suuda käia tossudega sees, kuigi kõik ülejäänud seda teevad ja nii ma siis olen ainus sokkide väel käia, saa siis aru:D. Aga minu jaoks ON ebaloogiline käia mööda maja tossudega, päev läbi, hoolimata et igal pool on vaibad.

Eile õhtul mõtlesin korra, et mida kuradit ma siia nüüd ronisin. Helistasin Railile ja hakkasin peaaegu nutma, sest ta võttis nii nunnult telefoni vastu:). Lennujaamas nutsin ka. Mina nutsin ja emake nuttis ja Railil olid juba tükk aega silmad märjad ja isegi Kässult suutsin pisara välja pressida.
Tegelt pole asi üldse nii hull..

Aga inglise keel ajab pea valutama.. Enne mingi hetk söögilauas aju lihtsalt lülitas end välja ja lihtsalt ei suutnud kuulata, mida nad kõik rääkisid:D. Sõin rahulikult kuni kuulsin jälle oma nime ja siis kuulasin edasi:D

Muide, ma polegi Maaardš, suutsin neile nime selgeks teha, imeliku erriga Marge olen:D

Ja Maya ütles, et talle meeldib mu aktsent. Ma siiamaani ei saa aru, kas ta mõnitas:D Kuigi tundus suht siiras:D