MaXu on segaduses. Mitte suhete pärast(vauu), vaid lihtsalt. Mida kuradit ma edasi teen. Peale seda aastat. Kas ma suudan ennast kokku võtta? Kas ma olen üldse suuteline tegema ära 1 aastaga 3 aasta töö? Edasi õppima minna tunduks kõige õigem, mõistusega võttes. Samas süda kisub Londoni poole. Ema poolest poleks probleemi, tema laseks mul minna. Isaga pole ma arutanud ja vaevalt ta nõus oleks. Samas. Inimesed arvavad erinevalt. 1 ütles, et ta on kindel, et ma ei tule tagasi. Teine arvas, et ma oleks varsti tagasi. Ma küsisin ka arvamust ja kui ma rääkisin oma mõtetest, siis öeldi, et ma olen ju otsustanud juba. Ma arvasin ka mingi hetk, et olen. Aga.. Kas olen? Olgu, mul on küll veel aasta aega, aga kui ma end kokku ei võta, siis on ilmselge, et sisse ma kuskile ei saa. Ja see aasta läheb kiiresti, sest alles ma läksin ju gümnaasiumi. Ja kui ma õppima edasi lähen siis mida. Ärisse või meediasse. Jälle uus lahkheli mu sees. Mõistus käseks ärisse minna, süda meediasse. Ma ei tea. Pff. Eks me näe. Kõik arvamused ja põhjendused on teretulnud.