Üleeile, neljapäeval, kui ma koju kõndisin Annelinna keskuse juurest, oli hästi ilus sügiseilm ja nagu ikka tõi see palju toredaid mõtteid.
Mulle meenus kui ma aasta tagasi oleksin niimoodi üksi kõndinud, siis ma teadsin, et keegi eriline ootab mind kuskil ja ainuke põhjus, miks enam ei oota, on see et ma ise tahtsin nii. Praegu kui ma kõndisin, ma teadsin, et mind ootab kodu, vanemad, sõbrad. Ja siis ma mõtlesin, et juhul KUI ma olen järgmine aasta Londonis, siis ma kõnnin jälle üksi ja mõtlen, et eelmine aasta ootas mind vähemalt mu pere ja sõbrad. Ja ma saan jälle mõelda, et ma ise ju loobusin järjekordselt sellest.

Aga see ei tähenda, et ma ei tahaks minna. Tahan, lihtsalt kardan, aga saan hakkama.:). Ja ma tean, et Eestis ootate te mind ikkagi. Teil pole muud võimalust, kes muu suudaks ikka sama debiilik ja totu olla. Ja tegelt olen ma ju vahepeal armas ka:D.