Nii.Ma luban, et see on viimane sissekanne, mis ma teen P.Coehlo raamatust "Viies mägi". Lihtsalt, ma olen sellest liiga vaimustuses ja tahan 2 kohta sealt veel kuskile üles kirjutada.

"Iga inimolend näeb mingil hetkel, kuidas tragöödia ta elust risti läbi läheb; see võib olla linna hävimine, poja surm, alusetu süüdistus, haigus, mis teeb elu lõpuni sandiks. Sel hetkel kutsub Jumal ta silm silma vastu välja ja käsib vastata Tema küsimusele: "Miks klammerdud sa nii kõvasti selle lühikese ja kannatuserikka olemise külge? Mis mõte su võitlusel on?"
Ja inimene, kes sellele küsimusele vastata ei oska, annab alla. Samal ajal kui teine, kes oma olemasolule mõtet otsib, leiab, et Jumal on olnud ebaõiglane ja hakkab omaenda saatusele vastu. Just sel hetkel langeb taevast alla üks teine tuli - mitte see, mis tapab, vaid see, mis rebib vanad müürid maha ja annab iga inimolendi kätte tema tõelised võimalused. Argpüksid ei lase sel tulel kunagi oma südames lahvatada - kõik , mida nad soovivad on, et uus olukord muutuks nii kiiresti kui võimalik endiseks ja nad võiksid edasi elada ja mõtelda nii, nagu on harjunud. Julged panevad aga vanale tule otsa ning - olgugi et hinnaks on ränk sisepiin - loobuvad kõigest, kaasa arvatud Jumalast ja liiguvad edasi. Julge on alati kangekaelne. Ja Jumal taevas naeratab rahulolevalt- just seda Ta tahtiski, et igaüks hoiaks vastutust oma elu eest enda käes. Andis Ta ju oma lastele kõigist võimalikest kingitustest suurima: võime valida oma tegusid ja otsustada nende eest.
Ainult need mehed ja naised, kel see püha leek südames on, söandavad Talle vastu hakata. Ja ainult need teavad tagasiteed Tema armastuse juurde, kuna on saanud lõpuks aru, et traagiline sündmus pole mitte karistus vaid väljakutse."

"Sõjamees teab alati, mille eest võidelda tasub. Ta ei sõdi kunagi selle eest, mis teda ei huvita, ega raiska aega väljakutsetele. Sõjamees võtab kaotuse vastu. Ta ei suhtu sellesse kui ebaolulisse ega püüa seda ka võiduks keerata. Kaotusevalu teeb talle haiget, ükskõiksus piina ja üksindus viib meeleheitesse. Kõik selle läbi teinud, lakub ta haavad ja alustab kõigega otsast peale. Sõdur teab, et sõda koosneb mitmetest lahingutest ja alati liigub ta edasi. Kurbmänge juhtub. Me võime leida põhjuse, süüdistada teisi, ette kujutada, kui teistsugune meie elu oleks olnud kui seda poleks juhtunud. See kõik aga ei loe midagi: nii juhtus ja ongi kõik. Siitpeale peame unustama hirmu, mis see meis tekitab ja ülesehitusega algust tegema."

"Mõned raamatud panevad meid unistama, mõned aga toovad tagasi reaalsusesse."