Ma lihtsalt tahtsin kirjutada oma lapsepõlvest enamust mida ma mäletan. Kirjutada ka asju, mida ma varem rääkinud pole. Ilma ilustamata. Lihtsalt. Mälestused.

Kõige esimene asi, mida ma meenutada suudan on mu vanemate tülid. Ma olin umbes 3 aastane ja ema nuttis ja ma viisin talle oma banaani kuigi see oli viimane ja ma olin seda terve päeva endale õhtuks hoidnud. Ta võttis selle kätte ja viskas vastu maad. Ja sõimas mul näo täis. Ma mäletan uduselt, et ma pole kunagi varem nutnud nii hullult nagu siis. Nagu mu ema praegu tavatseb öelda "Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati. " Edasi meenuvad minu ja Kadri tülid. Me vihkasime teineteist väiksena. Tõsiselt. Me kaklesime koguaeg ja mitte nagu tüdrukud, vaid me mõlemad olime koguaeg sinikaid täis, me kaebasime teineteise peale igal võimalusel, me keerasime sitta üksteisele igal võimalusel. Ainuke positiivne asi mis mulle mu esimesest 8 aastast meenub on mu onupoeg. Me elasime Reolas, tema Ülenurmes ja ometi ta viitsis iga päev suvel mulle külla tulla ja minuga mängida. Ta mängis muga küll ka barbidega aga üldiselt ronisime me puu otsas ja olid sõjamängud. Praegu suguvõsa kokkutulekutel ma ei tunne üldiselt, et ma kuuluks nende sekka ja see sama onupoeg on ainus, kellega mul on millestki pikemalt rääkida. Ta on arvatavasti ka põhjus, miks ma praegugi saan poistega palju paremini läbi kui tüdrukutega ja üldiselt mul on enamus sõpru poisid.
Kui ma sain 8 aastaseks, kolisid mu vanemad eraldi elama. Mina läksin emaga, õde jäi isaga. Ma mäletan kõiki neid tülisid, kui palju mind süüdistati, et ma ei armasta oma isa. Emal oli 3 töökohta, ta oli koguaeg tööl ja kui ta koju jõudis oli ta väsinud. Mina olin see, kes hoidis kodu. Koristas, tegi süüa, käis poes, ka vihmaga kui oli vaja midagi tujuparanduseks tuua ja lisaks oli mul kool ja muusikakool. Ma olin 8 aastane, ma oleks pidanud mängima ja mitte muretsema, kas meil raha jätkub, kas poest sai kõik toodud jne. Aga ma ei kurtnud kunagi, ma ei süüdista ka praegu teda. Ta pidi töötama me poleks muidu hakkama saanud. Lisaks sellele oli tal pidevalt luhtuvad armuromaanid, millega ma õppisin ära, et mehi ei saa lihtsalt usaldada. Paraku oli tal vaja kellegi peal ka masendust välja elada. Ma ei tohtinud kordagi nutta, sest kui ka mina oleks alla andnud poleks me hakkama saanud. Teate kui palju kordi ma kuulsin, et ta ei suuda, ta tapab mind ära, ma saan isa juurde minna ja kõik on korras. Kuid mitte miski poleks korras olnud. Ühesõnaga, kõigi nende aastate jooksul ei tohtinud ma kordagi nutta. Äärmisel juhul kui ma üksi kodus olin, aga siis mul polnud lihtsalt aega. Paari aasta pärast kolis meie juurde ka vanaema ja mul läks mõnes mõttes elu lihtsamaks, ma sain oma lapsepõlvega tegeleda kuid jah.
Vahepeal kolisime me ka linna ja uues koolis oli alguses väga raske. Suur linna kool. Ja mina. Väike tüdruk maalt, kes oli harjunud üritama nähtamatuks jääda ja lihtsalt kõik vajalik ära teha. Kui tõrvandis olid mul sõbrad, siis linnas polnud mul alguses neidki. Paar aastat hiljem kuulsin ma ka ,et minust oli alguses ikka väga hullud jutud liikunud. Aga ma sain hakkama ja aja möödudes leidsin ka sõbrad, kellest osad on siiani alles ja siiani aidanud mind oma toega.
Igatahes, läks kuidas läks. Kui ma olin 13 oli emal uus mees, kes oli alkohoolik. Alguses oli ta tore kui ta joonud oli ja ta ei teinudki seda väga tihti. Kuid siis, hakkas ta muutuma vägivaldseks juues. Ta hakkas jooma iga õhtu ja nad tülitsesid iga õhtu. Aasta aega iga õhtu ma nutsin ennast magama ja lootsin, et ei mulle ega emale ei tulda kallale. Lõpus ma kartsin enda pärast rohkem, sest see mees ei sallinud mind enam nii väga kuna ma palusin emal ta välja ajada. Kadri ehk mu õde käis kord nädalas meie juures. Sellel õhtul nad ei kaklenud. Kuid ükskord nad unustasid vist end tagasi hoida. Ma mäletan niiii hästi kuidas me Kadriga üksteist kallistasime ja nutsime. Sellest hetkest alates hakkasime me ka läbi saama. Kell oli 4 öösel. Kadri helistas isale, kes tuli meile kohe järele. Aga mina pidin järgmine päev tagasi minema, ma ei saanud ema üksi jätta. Mulle öeldi, et kui midagi sellist peaks korduma, et ma helistaks ja kutsuks isa uuesti järgi. Nad arvasid, et see oli harv juhus. Kadri pani öösiti telefoni kõvema hääle peale, et ta kindlalt kuuleks kui ma ühendust võtan. Ma kirjutasin iga õhtu/öö oma 5 korda sõnumit ja iga kord kustutasin ära ja ei saatnud ära. Ma lihtsalt ei saanud oma ema maha jätta, ma olin ainuke põhjus miks ta üritas. Muide, samal ajal pidin ma koolis käima. Muusika ja ema olid ainsad, mis mind elus hoidsid. Keegi ei teadnud, mis mul kodus toimus, mitte ükski sõbranna, mitte keegi, välja arvatud Kadri. Tema tugi oli tegelikult tohutu. Ta tuli igal võimalusel mulle külla ja viis mind välja kuskile. See kõik kestis aasta aega. See mees ei nõustunud lahkuma, ta lubas end meie maja ees üles puua, et ka mina seda näeksin. Ta ähvardas sellega pidevalt. Nii mind kui ema. Ja siis. Ühel päeval. Ta lihtsalt pani asjad autosse ja sõitis minema. Peale seda pole ma teda näinud. Seda päeva ma mäletan ka väga hästi, me olime emaga kahekesi kodus ja me mõlemad kartsime magama jääda, me kartsime, et ta tuleb tagasi. Samas ma ei oskagi kirjeldada, seda kergendustunnet, et lõpuks ometi on see läbi.
Kui veel aasta möödus. Ma olin siis 15, tekkis mulle esimene poiss. Nagu kellega me käisime. Paar nö üheõhtusuhet oli mul ennem ka olnud. Igatahes see poiss, läbi raskuste õppisin ma teda usaldama, ma tõesti uskusin teda. Ja ta pettis mind. See oleks niisamagi valus olnud, aga ta pettis mind lisaks teistele, ka mu oma õega. Ta väitis, et ma ise olen süüdi, sest ma olin nii kahtlustav ja mis iganes. Aga no palun vabandust, aga ta teadis ju mu lapsepõlve. Osaliselt vähemalt, ma olin üritanud talle seletada mitu korda, miks mul on lihtsalt raskusi inimeste usaldamisega. Eriti just meeste. Kui nad on sõbrad, siis ma usaldan kergesti neid. Aga kui keegi mulle lähedasemaks muutub, siis ma hakkan kartma. Aga ma sain sellest üle. Kuigi, tol hetkel kui ma teada sain, et mu õde ja tema koos olid, ma ei näinud põhjuseid edasi elamiseks.
Mõni aeg tagasi vägistas üks mu nn "sõber" mind.
Veel on igasuguseid petmisi,suhteid jms olnud aga neist ma ei taha rääkida, need jäljed, mis need suhted musse jätnud on, ei ole enam olulised. Muidugi, ma ei väida, et ma pole kellelegi haiget teinud, ma tean, et ma olen ja mul on kohutavalt kahju aga ma siiski üritan õppida elama natuke rohkem enda peale mõeldes.

Miks ma selle kõigest sellest mõtlema hakkasin üldse? Lihtsalt sellepärast, et kui ma peaks kõik selle uuesti läbi tegema ja ma teaks seda ette, ma tapaks end ära. Sest teist korda ma enam ei suudaks. Ainuke postiivne asi on, et ma ei tea tulevikku ette, ma võin loota, et kõik läheb paremaks, et ma ei pea enam kunagi sarnaseid asju läbi tegema. Ja selle mõttega ma elangi.
Kui ma vaatan oma väikseid poolõdesid. Siis nad meenutavad mulle tihti mind ennast väiksena ja ma hoian neid rohkem kui tavaliselt oma väikseid õdesi hoitakse. Või noh, hoolitakse alati, aga ma üritan seda rohkem välja näidata. Ma ei tea, ma tahan neile anda seda, mida ma ise kunagi kõige rohkem igatsesin. Õearmastust. Sest kõik väikesed lapsed tahavad üldiselt oma vanema õe/venna moodi oll. Roosi on praegu 6 aastane. Kui ma mõtlen, et ma olin kõigest 2 aastat vanem, kui mu senise elu kohutavamad aastad algasid.. Ma loodan, et nemad ei pea kunagi midagi sellist läbi tegema, ma ei laseks. Ja seda ma võin lubada. Kui keegi oleks mu emale vihjanud kasvõi mida ma läbi elasin, ma tean, et ta oleks mind üritanud säästa. Aga tal polnud õrna aimugi vist. Ma ei nutnud kordagi tema nähes, mul võisid olla silmad vett täis, aga ma ei nutnud. Samuti pole mu emal õrna aimugi, millise jälje see kõik minusse jätnud on. Ja samuti ei tea seda ka teie.