"Oled maast-madalast teadnud, et kui kukud hobuse seljast maha, ronid sinna tagasi. Kui sul on autoõnnetus, istud sa ikka rooli tagasi. Kui su süda lõhutakse, armastad sa ikkagi uuesti." (Eia Uus "Kuu külm kuma")

Teha nägu, et kõik on korras, osutus lihtsamaks kui ma kartsin. Naeratus suudab peita kõike.. Niisiis tuleb alati naeratada. Isegi kui see tekitab head tunnet, meenutab iga asi teda. Iga liigutus, iga sõna, iga lõhn. Iga hetk, igal pool, igal ajal. Pole vahet, kas ma kirjutan samal ajal tööd või isegi magan. Ta on koguaeg mõtetes..isegi unenägudes. Kui saad üks kord haavata, paraned kiiresti. Kui teine kord, läheb rohkem aega. Jne. Ma ei tea mitmendat korda tema mulle haiget tegi.. Suhete mõttes.. Sügavalt. Teist korda. Neid õhtuid mida ma selgelt mäletan, on vist kolm. Kuid mitu korda ma nutnud olen tema pärast. Ma tõesti ei oska öelda.. Väga palju. Kuid praegu. On mul hetk, kus ma isegi ei suuda nutta, ma ei taha. Ma ei taha ka sellel teemal pikemalt arutleda, mul pole vaja haletsust. Samas on kohutavalt armsad inimesed, kes lihtsalt uurivad, kuidas mul olukord on. Kasvõi ainult sellepärast helistavad ja üritavad. Näiteks see küünalgi. See on nii lihtne ja odav asi, aga te ei kujuta ettegi kuidas tol hetkel kui mulle see anti, oli ülekõige. Ja kõik need laused, et mu silmad pole pisaraid väärt ja kuidas mulle sisendada üritatakse, et ma olen tugev ja võitjahingega. Kõik see on nii armas. Ja teie pärast ma teengi nägu, et kõik on korras. Isegi kui ma tean, et kõik mis te räägite, pole tõsi. Aitäh.
Kuid ükskõik kui armas see ka poleks, koguaeg on valus. Lihtsalt on. Kasvõi eilegi kui me koju sõitsime kuskilt Sanderi maalt ja pimedas maanteel sõitsime ja ma kuulasin "Not Enough"-i. Nii kohutavalt raske oli ja pisarad olid ka jälle tagasi, tõestamas, et nad pole veel otsas. Aga asi ka paraneb natuke. Ma suudan süüa. Mis siis et ma olen täna näiteks ainult 2 saiaviilu ja pool pakki krõpse söönud(jah ma tean, rämpstoit on halb), siis ikkagi. See on kõvasti rohkem kui ma pühapäeval ja esmaspäeval kokku sõin. Ja kui ma päev otsa ringi rahmeldan ja päeval enam ei maga, siis ma suudan ka õhtuti uinuda. Mingil hetkel, mingil moel. Kuid siiski.
Tegelikult, ma ei taha halada ja hädaldada. Ma tean, kõigil on raske. Aga ma tahan, et see oleks kuskil kirjas. Lihtsalt tahan. Ja ükspäev ma olen õnnelik, et see möödas on. Ja õnnelik, et see juhtus. Kunagi kindlasti. Kuigi. Ma ei suuda unustada seda hetke kui ma nägin Teda. Mis siis, et ma olin tõesti purjus. Mis siis, et kogu järgnev aeg on nii udune. Ma ei unusta seda, kuidas Ta seda teist hoidis. Kuidas Ta teda vaatas. Kuidas Tema jaoks eksisteerisid ainult nemad kaks. Kuidas varem olime olemas ainult meie kaks. Ja kui ma seda nägin ,kuidas ma tardusin. Ma ei tea, kas ma vaatasin neid minuti või 10 minutit, sest aeg seisis. Kõik tantsisid ja lõbutsesid ning minul lihtsalt hakkasid pisarad voolama.. Ja ma jooksin ära. Ma tean, selle kirjeldamine ja kirjutamine teeb mulle ainult rohkem haiget..aga. mind ei huvita.
Ta oli niiii minu. Veel nädal tagasigi. Kõik oli niiiiiiii korras. Ja päev hiljem.
Ma olen lihtsalt loll.